Ühtlasi on need asjad, millele ma siis ei peaks ju ülearu raha kulutama. Loll oleks ju maksta millegi eest, millele kulutamine mulle endale siis mõttetu tundub.
Sellisteks asjadeks on minu puhul:
- Firmariided. Kui riideesemele on peale tikitud kalli tootjafirma originaallogo, siis see ei tee minu jaoks ühtegi riideeset paremaks kui tagasihoidlikuma ettevõtte sildikene. Tõsi, Hiina ja Poola piraatkaup on ka välistatud, sest seal pole tagatud mingit kvaliteeti toodangul üldiselt.
- Restoranitoit. Keedukartulid ja sealihta, mille eest küsitakse 250 krooni, ei ole minu jaoks oma hinda väärt. Restoranis võib olla küll tore istuda, aga üldjuhul ei meeldi mulle seal kunagi tellida absurdselt kalleid toite isegi siis kui mina ei maksa.
- Kallis alkohol. 1000 kroonine viin on hea küll, aga ma ei ole kunagi alkoholi tarbinud seepärast, et ta nii kuradi mõnusa maitsega on. Lõbusa tuju seltskonnas saab ka odava alkoholiga. Salaviina ka muidugi ei tarbiks.
- Šhampoon ja dušhigeel. Ma ei ole täheldanud, et kallima šhampooniga pestes juuksed kauem puhtad püsiksid.
- Tualettpaber. Jällegi, ei ole ma päris ekstremist ja supersäästja aga 50 krooni 4 rulli tualettpaberi eest on röövimine minu hinnangul.
- Autode originaalvaruosad. Kui tagasilla pikihooval on kummipuksid kulunud, siis ma valin kindlasti 1500 krooni eest kaks uut puksi ja jätan ostmata 8700 kroonise uue originaal pikihoova. Sama lugu igasuguste muude juppidega margiesindustes.
- Autorehvid. Ma ei osta kahtlaseid kasutatud rehve, aga 4800 krooni ühe talverehvi eest on vähemalt 4 korda kallim kui mina nõus maksma olen.
- Golfimuru. Mind ei häiri muru sees mõni võilill või ristikhein. Olen nõus, et võilille õitsemise ajal võib muru peale niitmist üsna ruttu koledamaks minna, aga see ei ole kindlasti väärt hullu vaeva iga võilille välja juurimiseks.
- Kallid kirjutusvahendid. Parkeri pastapliiats võibki minust kaupluseletile jääda. Täpselt sama hea tulemuse saab kindlasti palju kordi odavama pliiatsiga kirjutades.
Kindlasti võib mõni neist arvamustest elu jooksul muutuda. Tõenäoliselt muutubki.
Näiteks on mu arvamus muutunud tööriistade, ehitusmaterjalide, kodumasinate ja elektroonikaseadmete osas. Need peavad olema tõestatult head ja pigem kallimad kui odavamas hinnaklassis on kvaliteedi arvelt järeleandmisi tehtud. Elu on õpetanud lihtsalt, et mõnesid asju ei saa odavalt ja hästi teha.
Millele sinu käsi kulutama ei tõuse?
Iroonilisel kombel sain jõuluvanalt kingituseks Parkeri pastaka. Nüüd on see ilusti kodus karbi sees, sest ma olen suur pastakate kaotaja, seega ei julge nii kallist asja kaasas kandagi:P
Kuid sellest nimekirjast võiksin täielikult nõustuda restoranitoitude osas. Eelistan selles osas täielikult efektiivsust ja minu jaoks on suhteliselt ükskõik, mis maitsega söök lauale tuleb, peaasi, et see juhtub kiiresti ja mugavalt ning hügieeniliselt. Tihti käin näiteks Hesburgeris purksi söömas, sest kuigi Maci mudru on kohati parema maitsega, pole Tartus viimasel ajal võimalik selle asutuse ümbruses parkida ja seal sees on alati liiga palju rahvast. Miks ma purksi söön on ka ainult selle pärast, et ei viitsi toidu pärast pool tundi kuskil tühjas lauas molutada. Restorani jaoks on ka oma sobiv aeg ja tuju, kuid pigem klassifitseeriksin selle “meelelahutuse” kui söögina.
Tualettpaber võiks olla aktsepteeritava paksusega, aga tõesti – hind on suhteliselt peamine tegur sellel tootel. Sama on dušigeelide ja šampoonidega. Muidugi peavad nad põhimõtteliselt kasutamiseks sobima, sest mõni põhjustab allergiat, aga vahet pole mis lõhn ja kui siidine, eksole.
Ma lisaksin siia kulutuste poole pealt sellise asja nagu mobiiltelefon. Telefoniga peab saama helistada ja ta peab välja nägema ilus, kuid mitte moodne (ehk võiks olla aegumatu). See võimaldab seda, et kui leidub (eriti buumi ajal leidus) inimesi, kes vahetavad telefoni igal aastal ja uuema mudeli tulekul, siis minu oma peab tavaliselt vabalt 4 aastat vastu ning ka siis ei lähe kahjuks rikki, aga muutub kasutusest nii koledaks, et teised hakkavad imelikke vihjeid tegema ja peab lõpuks välja vahetama.