Sattusin hiljuti uuesti lugema ühte paar nädalat vana artiklit Aivar Rehe kommentaaride kohta Eesti panganduses. Täpsemalt väljendudes ei teinud ta oma avaldustes küll midagi uut ja erakordset, vaid rääkis sedasama vana juttu, kuidas ka pankadel on majanduskriisi ajal ikka väga raske olnud.
Kuigi tema mureliku näoga pilt artikli juures oli üsna veenev, jäi mul väheke kummitama tema väide. Kas ikka on neil nii väga halvasti läinud. Võtsin Statistikaameti kodulehelt täpsema vastuse saamiseks “finantsettevõtete kasumiaruannete” koondandmed aastast 2003 ja ennäe – ongi neil masu olnud. Võiks öelda, et tervelt ühe kvartali on vaesekesed “suures puuduses” pidanud kannatama.
Allikas: Statistikaamet
Ma ei tea, aga kas teil tuleb pähe tänases Eestis veel keegi, kes niimoodi kannatama on pidanud, et tervelt üks kvartal on kehvasti läinud?
Peale sõjaväes käimist tahtsin kangesti linnas õnne otsida ning sattusin tööle ukselt-uksele müügifirmasse müügimeheks. Seal lubati tolle aja kohta enam-vähem 2x suuremat palka kui kusagil mujal pakuti. Läksin ja proovisin. Kolme päeva pärast olin emotsionaalselt räbaldunud ning ei läinud enam sinna töökohta isegi head aega ütlema. Palka ma muidugi ka ei saanud selle eest ning juba tehtud kulutused jäid mu enda mureks. Sealne vaestelt inimestelt raha sõna otseses mõttes välja petmine ajas mind oksele ja ma lõpetasin hea meelega seal töö.