Tänane päev, 6. august, on kahtlemata valusa mälestusena jäänud kõigi Hiroshima linna elanike mällu. Täna, 65 aastat tagasi, heitis Ameerika Ühendriikide lennuk Enola Gay Hiroshimale tuumapommi (nimega “Little Boy”). 420 000 elanikust hukkus kohe vähemalt 70 000 inimest, hiljem on kiiritustõppe surnud üle 200 000 inimese. Väidetavalt oli see Ameerikla Ühendriikide poolt vajalik tegu, sest kiirendas oluliselt sõja lõppu ja säästis seetõttu rohkem elusid pikemas perspektiivis.
Tänane päev, 6. august, on samamoodi ka minu teadliku eneseharimise, elu planeerimise ja õnne otsimise tee alguseks. Täna, 2 aastat tagasi, olin ma jõudnud oma planeerimatu ja pillava elustiiliga punkti, kust kukkumine sai olla ainult väga valus. Ostsin palju emotsioonioste, raha oli alati enne palgapäeva otsas, kasutasin ära kõik mulle antud krediitkaardid ja ei tegelenud vähimalgi määral enda tuleviku planeerimisega. See kõik oli tegelikult väga raske ja tekitas mulle väga palju stressi. Muretsesin väga palju selle pärast, et kuidas küll rohkem raha teenida, et jälle järje peale saada. Muretsesin teadmatusest tuleviku pärast ja sain vihaseks iga kord kui mõni eluks vajalik suurem väljaminek tuli teha, mille jaoks mul loomulikult raha olemas ei olnud.
Ühe sellise suurema väljamineku pärast olingi sunnitud 2008 aasta suvel küsima väikelaenu Swedbank’ist. Ma ei mäleta enam seda summatki, aga mäletan, et kindlasti taotlesin natuke rohkem raha kui kulutuseks vaja oleks olnud. Tegin nii alati kui kusagilt oli võimalik “raha saada”. Seda selleks, et siis jääb ka natuke üle veel millegi muu peale kulutamiseks. Haige mõtlemine, eksole!
Selle väikelaenu taotluse vastuse saingi teada 6. augustil – ja see oli selline:
See vastus oli minu jaoks midagi uut. Varasemad laenu või krediidiküsimised olid alati positiivse vastuse saanud ja seetõttu ei olnud mul kunagi enda ülikehvast rahaplaneerimisest mingit hullemat probleemi tekkinud. Kui mõni ootamatu väljaminek tekkis, siis olin harjunud kohe pangalt raha küsima.
See oli see päev, mil ma esimest korda istusin maha ja mõtlesin:
“Kõik, niimoodi edasi ei saa! Ma teen asju selgelt väga valesti ja ma kavatsen seda muuta. Mul on kopp ees sellest, et ma iga kuu enne palgapäeva kõrini miinustes olen.”
Lisaks olin ma tollel hetkel Swedbank’i peale solvunud ja vihane, et nad minusuguse “väärt kliendi” hätta olid jätnud. Lubasin endale, et ma ei küsigi neilt enam tulevikust mitte ühtegi kõrge intressiga laenu ega krediiti ja saan hakkama ilma nendeta.
Võtsin eest roosad prillid ja silmaklapid, väänasin välja oma loputatud aju ning asusin otsima ohje, et need esimest korda elus enda kätte võtta.
Tahangi tänase tähtsa päeva puhul meenutada seda, et igasugune kasvamine on võimalik ainult oma mugavustsoonist lahkudes. Otse loomulikult tähendab see seda, et kasvamine ongi raske ja mõnikord valus. Aitäh Swedbank’ile tolle tõuke eest, mis lükkas mu “mitteteadlikust ebakompetentsuse” faasist “teadlikku ebakompetentsusesse“.
Selleks, et mitte unustada selliste ajaloosündmuste tähtsust, kavatsen ikka aegajalt vaadata seda pilti minu tagasilükatud laenutaotlusest ja mõelda, mis oleks saanud siis kui mulle oleks tookord ka edaspidi siiski laenu antud. Just nii nagu Hiroshima inimesed on jätnud 1945 aasta sündmuste mäletamiseks alles selle varemetes hoone keset linna.
Hiroshima täna:
Pildid: http://www.pamil-visions.net/celebrating-hiroshima/23926/