Lõpuks on suvepuhkus puhatud ja aeg teha juba ammu lubatud kuue kuu kokkuvõtteid. Ma ei hakka joonistama graafikuid või välja tooma analüüsitabeleid, sest konkreetse pere-eelarve puhul ei huvitaks need ilmselt kedagi peale minu enda. Kõige parem oleks öelda, et see aeg on olnud õpetlik nii eelarvestamise kui ka reaalse kokkuhoiu osas. Motivatsioonikriisid ei ole kordunud, pigem on tekkinud hasart eesmärgiga saavutada positiivne eelarve.

Kindlasti mõtlete, et ma teen nalja. Üldse mitte - meie pere eelarvestamise põhimõtteks on, et kõik tekkida võivad kulutused peavad oleme ühel või teisel moel kaetud. Loogiline, kas pole. Ent kui hakkame mõtlema, siis kui lihtne on seda arvestada? Kas me näiteks teame, kui palju arvestada amortisatsiooni koduse triikraua, teleri või külmkapi asendamiseks, kui see peaks vajalik olema. Vaevalt on keegi süvenenud sellesse, milline on näiteks pehme mööbli või palju lihtsama näitena kasvõi dušisegisti eluiga. Kui palju reaalselt meie vara iga kuuga hävib? Ma arvan, et 95% inimestest ei mõtle sellele ja ei tea seda.

Ka mina ei tea seda ja polegi tarvis sellisele asjale läheneda väga teaduslikult. Lihtne "keskmise võtmine" on minu hinnangul täiesti piisav. Selleks, et saada ettekujutust olmeesemete amortisatsioonist, peab aga olema mingi periood, mille põhjal järeldusi teha. Ei saa läheneda puhtalt garantiiaja pealt kalkuleerimisest, sest näiteks sektsioonkapp või pehme mööbel kestab kindlasti palju kauem kui garantiiperiood. Samas võib pesumasin või elektripliit vabalt järgmisel päeval peale garantii lõppu töölepingu lõpetada ning remontimatuks osutuda. Seega tuleb leida amortisatsioon nö empiiriliselt. Kuus kuud on selleks pisut lühike aeg, ent näitab juba nii mõndagi.

Näiteks tuleb keskmisel inimesel, kes ei tegele aktiivselt autode ostu ja müügiga ning kelle sõiduk ei ole kasutusrendis, arvestada igal aastal auto hinnalangusest tingitud amortisatsiooni. Globaalse majanduslanguse valguses on see meie peret mõjutanud kindlasti palju rohkem kui eelmisel aastal ootasime. See tähendab eelarvesse selget ja üsna rasvast lisamiinust. Kindlasti tuleme sellega toime, kuid eelarvet negatiivseks kiskuvaid mõjureid on veelgi ja üldkokkuvõttes on niimoodi positiivse eelarve väljajoonistamine sedavõrd vaimuenergiat ja vaeva nõudev tegevus, et vägisi tahab tekkida võrdlus hiljuti veel ametis olnud rahandusminister Padariga, kellel samuti eelarvestamisest särk seljas märjaks kiskus.

Erinevate asjade amortisatsioon polnud kaugeltki meie ainus ja kõige koledam probleem, sest olime sellele ka algselt mõelnud, kuid selle suurust võibolla liiga tagasihoidlikult hinnanud. Samas hoopis veidram lugu on söögiga. Kui pärast kuut Rahakooli kasutuskuud eelarvet lahkama hakkasime ja avastasime, kui palju kulutab meie pere oma sissetulekutest toidule, tuli hirm peale ja vägisi tekkis tunne, et suure osa oma energiast kulutame sarnaselt ürginimestele toidu hankimisele, sest laias laastus neelas see kululiik veerandi meie sissetulekust, olles sealjuures reaalselt kõige suurem kululiik meie eelarves ja ületades isegi pangalaenude makseid. Vägisi tekkis küsimus, et kas me ikka teame, mida toidu all mõtleme, et sellega miskit ette võtta? Me ei teadnud isegi seda, kas me üldse soovime sellega midagi ette võtta, sest subjektiivselt võttes ei toitu me kuidagi ebamaiselt hästi. Meie teadmatus oli suuresti tingitud sellest, et esialgu oli meie perel ainult üks toiduga seonduv kululiik - "Igapäevane toit ja jook".

Kui rääkida kokkuhoiust, ei anna selline üldistus mitte midagi. Kui palju kulutame igal kuul lõunasöögile? Kui palju kulutame alkoholile või väljas söömas käimisele? Meil puudus pärast kuut kasutuskuud sellest igasugune ettekujutus ja samas oli selge, et antud kululiik ületab pidevalt eelarvet, mis tundus uskumatu. Igapäevane toit ja jook oli meie elevant, keda tuli oskuslikult rünnata. Ja teatavasti rünnatakse elevante nii, et need lõigatakse tükkideks. Umbes poolteist kuud tagasi me seda tegimegi. Eelarves on nüüd mitu kululiiki, milles on esindatud alkohol, väljas söömine, lõunasöök ja toit ning jook kauplusest. Võibolla oleks mõistlik ka maiustused ja moodsas keeles "snäkid" eraldi välja tuua, aga me ei hakanud seda esimeses järjekorras tegema.

Nüüd, pärast tegelikult juba seitset kasutuskuud ja saadud kogemusi, teame, et elevandi kõige koledam osa on väljas söömine. Tunnistan ausalt, et ma ei arvanud, et sõltume nii suurel määral toitlustuskohtadest ning jätame oma väljateenitud raha sööklatesse igakuiselt kõrge kaarega üle eelarvestatud 1000 krooni. Vaat, kus asub meie kokkuhoiuvõimalus. Olgu tõe huvides öeldud, et meie pere näol pole tegu alkohoolikutega ja eelarvestasime selle kululiigi ilmselt laias laastus õigesti, ent see polegi nii väike summa nagu arvata võiks ning ilmselt saaks keskmine külajoodik üsna vabalt sellise raha eest ennast salaviinast surnuks juua.

Järeldused on üsna selged. Püüame tulevastel perioodidel vähem väljas söömas käia (ehk sundida ennast pärast tööd rohkem kodus süüa tegema) ning võibolla on põhjust mõnel ilusal õhtul loobuda siidrist või õllest, et ennast korraliku inimesena tunda. Samas pean ütlema, et kui meie kokkuhoid oleks pidanud reaalselt tulema kauplusest hangitavate produktide pealt, siis ma ei oleks sellega nõus. Toit on inimese heaks enesetundeks üks tähtsamaid elemente ning meie pere ei poolda selles valdkonnas erilisi järeleandmisi või kompromisse. Väljas söömist on aga väga lihtne ja praktiline piirata.

Mida tarka me veel avastasime? Ilmselt seda, et otsus sel aastal eelarvele otsa vaadates soojamaareisist loobuda, oli igati õige. See võimaldab meil võibolla mõnevõrra rohkem panustada oma olmetingimuste parandamisele ja poja haridustee alustamisse. Samuti oli meil igati tore puhkus siinsamas Baltikumis ning võibolla, kui reaalne sääst võimaldab, saame sügisel lapse koolivaheajal samuti end pisut vabamalt tunda. See on palju parem tunne, kui avastada, et kallis välisreis on pangakontolt viinud olulise summa raha ning järgmistel perioodidel "noateral kõndida".

Samuti on pärast kuut kuud tore avastada, et meie reaalsed sissetulekud on olnud planeeritust õige pisut suuremad ning kulutused õige pisut väiksemad, mis tähendab, et seni oleme kenasti plussis. Kuid nagu ka varasemalt öeldud, ei tohi selline näiline edu meid pimestada ning mõjutada eelarvestamise põhimõtteid, sest ootamatud suured kulutused võivad tekkida täiesti ettehoiatamata ning selleks tuleb võimaluse korral alati hoolega reserve koguda.

Kuue kuu kokkuvõtte viimaseks osaks võib öelda, et see pani meid juba varakult vaatama 2010. aasta eelarvet. Mis seal salata - täna on see negatiivne, kuid oleme astumas esimesi reaalseid samme, et olukorda muuta ning loodan, et kui järgmine kord klaviatuuri järele haaran, oleme suutnud oma rahavoogu reaalselt positiivsemas suunas korrigeerida ning saame oma probleemide analüüsi ja lahendamise põhjal aidata kaasa sarnaste probleemide lahendamisele teisteski Eestimaa peredes. Seniks aga ilusat suve jätku ja positiivset rahavoogu kõigile!