Küsimust võib muidugi ka väheke erudeeritumal viisil esitleda – miks me oleme üks neist riikidest, kes kaupu väljast sisse ostab rohkem kui neid välja müüa suudab. Ehk, kui siis veel viisakamalt öelda – miks meie import on suurem ekspordist ja seega väliskaubandusbilanss negatiivne?
Vaatasin statistikaameti andmebaasist numbreid alates aastast 1994. Sellest aastast saadik on meie riigist kokku ligikaudu 367 840 000 000 (367,8 miljardit) krooni välja liikunud selle tõttu, et me ostame rohkem kaupu välismaalt sisse kui suudame välismaalastele endi kaupu maha müüa.
Igaüks võib ise fantaseerida ning mõelda mida eestlased oleks võinud sellise rahaga tarka peale hakata kui neil oleks oskust, tahtmist, kompetentsi ja võimalusi olnud see raha Eestimaale jätta.
Minevikus sorkimine midagi tarka enam ei anna.
Seetõttu huvitab mind hoopis rohkem see graafikult nähtav trend selles suunas, et niipea kui meil õnnetutel niipalju raha käes ei ole on asjad hakandu justkui paremaks jälle minema. Esmalt kindlasti seepärast, et meil tõepoolest pole enam raha mida nii palju kulutada. Teisalt ma loodan, et võibolla natukene ka seepärast, et mingil määral ju ikkagi tehakse kampaaniaid, kus soovitatakse eelistada Eestimaist. Teles vähemasti olen näinud.
Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt oleks aga vaja rohkem inimesi sellise tavitustöö käigus ka harida. Öelda neile ometigi, et miks me propageerime kodumaise tarbimist ja mida see meie jaoks tähendab.
Kui meedias räägitakse keeruliste sõnadega nagu kaubandusbilanss või muud sünonüümid, siis lihtsamad inimesed, keda võib antud juhul olla suurem hulk eestlastest, ei pruugi sellisest sõnumist välja lugeda seda, et eelista Eestimaist kui võimalik ja sinu raha ei rända välismaale (kust see siis kuidagi tagasi ei tule).
Valikuid ongi ju kaks tegelikult.
A: Tarbida rohkem kodumaist ning mitte osta välismaalt asju mida me ise ka teha/toota oskame. Seda oskab peaaegu iga inimene teha. Seda küll tingimusel kui ta teab, et ta peaks seda tegema ning ta jätkuvalt tahab seda teha, sest ta tunneb, et on tore olla eestlane vms. Peab rohkem tegema selgitustööd, miks on vaja tarbida Eestimaist kaupa. Ei piisa ainult “ähvardamisest”, et “Tarbi Eestimaist!”.
B: Mõelda välja ja arendada rohkem tooteid ja teenuseid, mille eest välismaalane on nõus meile siia Eestisse raha tooma. See on natuke keerulisem teostada, sest igaüks ei oska siin kohe käsi külge panna ning aidata. Tuleb leida hea perspektiiviga tooteid, neid toetada jne. Pead kokku panna ühesõnaga.
Variant C: on tegelikkuses nende mõlemi väga hästi tegemine:) Maailmas on väga häid näiteid kuidas ka väiksemad riigid, kellel pole naftat, ega muid häid maavarasid, suudavad oma imporditulva kontrolli all hoida ning raha ei voola riigist kolinal välja kogu aeg. Holland näiteks:)
Kas meil on tänases masus võimalus muuta midagi meie mõttelaadis ja motivatsioonis asju paremini teha?
Kõigepealt tahan Teid kõiki , kes Rahakooli käima on tõmmanud – see on Teiepoolt suurepärane ettevõtmine, mille motivaatoriks on pigem Teie missioonitunne kui äriline konkreetne eesmärk. Ma pole veel Teie missiooni formuleeringut veel lugeda saanud , aga see esialgu jääb sinnapaika …. Tahaks kaasa sõnada antud teemal “Miks meie raha öra kaob ? ” Kõigepealt – mis asi on raha ja kas me üldse teenime, kulutame , säästame , investeerime jne raha ? Äkki see on vaid universaalne “maksevahend” , mis kokkuleppeliselt siin meie terrritooriumil nimetame krooniks , mujal euroks ja kuskil ka dollariks. Millal oli meiel meie oma “maksevahendit” nõnda käes, et tundsime ennast juba päris jõukatena olevat ? Siis kui pangad jagasid praktiliselt igale sisseastujale ohtrasti kõikvõimalikke laenusid ! Kuidas praegu laenu saamisega pankadest aga olukord on ? Vist päris kitsas…
Seega meie maksevahendid = laenud , laenud = maksevahendid.
Kui taastub krediteerimine – taastub ka majandus , aga laenude andmine taastb siis, kui laenuandjal (sh pangadel) taastub usaldus laenuvõtjate s.h. ettevõtjate vastu
Aitäh positiivse tagasiside eest!
Olen Teiega Sulev nõus. Maksevahendid = laenud. Ehk, et kõik raha mis ilmas ringleb, on loodud läbi selle, et keegi on kellelegi raha laenanud.
Tänapäevase rahandussüsteemi ainus töötav mudel ongi see, et keegi kogu aeg laenab raha juurde kelleltki. Ainus majanduskasv ongi selle võrra, kui palju keegi saab kelleltki raha juurde laenata ja kui palju siis on alust seda kellelgi jälle juurde trükkida.
Selleks, aga et elus püsida ja selles rahamaailmas edukas olla, siis muidugi ei ole mingeid muid varjante, kui et sarnaselt teistega, selle vooluga kaasa minna:)
Tegelikkuses eksisteerib meie süsteemis kahte sorti raha. Üks on nn valitsuse raha ja teine eraraha.
Eestis ja eurotsoonis on asjad pisut teisiti. Eurotsooni riigid pole iseseisvad rahanduslikult, nad kuuluvad EMUsse.
USA, Austraalia, UK, Kanada Jaapani jne riikide rahandussüsteemid on iseseisvad. Nendes riikides on üht liiki raha valitsuse lubadus maksta(tegu on abstraktse lubadusega, mis pole kulda, või mingisse reaalvarasse konverteeritav-valitsus seda teha pole lubanud). Teist liiki raha on nn. pankade poolt loodud raha. See pankade poolt loodud raha on lubadus maksta esimest liiki raha.
Esimest liiki raha eksisteerib sularahana ja pankade reservidena. Sularaha kogus majanduses sõltub sellest kui palju sellele nõudlust on, ehk kui palju inimesed eelistavad sularaha kasutamist pankade arvelduraha ees. Pankade reservid tegelikult reaalmajanduse jaoks ei eksisteeri. Reservide abil maksavad pangad teistele pankadele ja valitsusele.
Nüüd pangarahast: Üldiselt arvatakse, et pankadel peab olema raha, mida laenata, et pangad laenavad inimeste hoiuseid. See on vale arusaam. Pangad on rahaloomeasutused ja iga kord kui pank väljastab laenu, tekib sellest süsteemi raha. Sellist asja pole tegelikult olemas nagu pangalaen, millegi laenamine see küll igatahes pole. Pangalaen on krediit. Kui pank väljastab laenu, siis ta trükib lihtsalt ühe arvu laenaja kontole-see on niisama lihtne. Laenaja näiteks tasub sellega ehitusfirmale, või auto müüjale, viimase arvele tekib sellest deposiit. Rahaloome protsess on seega vastupidine, mitte hoiustest laenud, vaid laenudest hoiused. Mõnedes riikides on kehtestatud kohustuslikud reservimäärad pankadele, et tagada likviidsust süsteemis, kuid see ei piira pankade võimet laenata. Pangad saavad alati reservid täis laenata kui tarvis. Pankade võimet laenata piiravad kapitali adekvaatsuse nõuded-so omakapitali suhe riskiga seotud varadesse. Reservid on riskivabad.
Nüüd teemaalgataja negatiivsest suhtumisest jooksevkonto defitsiiti. Eurotsoonis põhjustab jooksevkonto defitsiit suuri probleeme. See tähendab tasakaalutust riikide vahel. Need riigid ei kontrolli oma finantse ise. Kreeka hiljutine võlaprobleem on sellega seotud. Asi on nimelt selles, et Kreeka ja teised PIIGS(Portugal, Italy, Ireland,Greece, Spain) ei suuda Saksamaa ja Prantsusmaaga konkureerida ekspordi osas, neil ei ole selliseid high tech tooteid. See põhjustab raha lahkumist neist riikidest. Kuna need riigid ei suuda kontrollida oma valuutakursse tänu euroga liitumisele, siis ainuke alternatiiv, mida neile praegu pakutakse on kasinusmeetmed, mis viib töökohtade kaotuseni ja majandusliku depressioonini.
Seevastu iseseisva finantssüsteemiga riik võib praktiliselt lõputult defitsiitselt kulutada ja ilma, et Kreekale sarnast võlakriisi tekiks. Majandusse on raha vaja, praegune surve PIIGS riikidele on deflatsiooniline.
Teema algataja märgib väga õigesti, et RAHA=VÕLG. Kuna Kreekale avaldatav surve on deflatsiooniline, siis see võib tähendada hindade ja sissetulekute langust, mis muudab võlgade teenindamise Kreekas raskemaks. Kasinusmeetmed, mida propageerivad poliitikud ELs ja Eestis ei vii sihile. Eestis on praegu kõrge tööpuudus tänu kasinusmeetmetele ja jäigale valuutakursile.
Iseseisva finantssüsteemiga riikides pole tarvis karta jooksevkonto defitsiiti. Iseseisva finantssüsteemiga riik võib raha lõputult juurde trükkida ja kui keegi tahab kaupasid sellise raha vastu anda, siis lasku käia (USAs on lood nii näiteks). Importkaupade tegelik maksumus on ju eksport, mitte mingisugune kaubandusbilansi puudujääk, mis pole midagi muud, kui üks makromajanduslik raamatupidamislik sisend.
Tänan tähelepanu eest.