Mind on huvitanud üks küsimus kauplustes käies – millal suitsetamine muutus kassaterminaalide jaoks standardiks? Miks on nii, et mul polegi valida mitte ühtegi suuremat kauplust, kus mulle suitse näkku ei lööda kassas maksmise ajal?

Ma mõistan täielikult kaupluste, kui äriühingute turunduslikku mõtteviisi siinkohal – sigarette pole ju kellelgi vaja ja seepärast tuleb neid igale suitsetajale veel sellel viimasel hetkel meelde tuletada, et sa seda kallist hobi ikkagi ei unustaks. Ma olen näinud väga tihti, et inimene otsib juba rahakotist raha kauba eest maksmiseks ja siis viimasel hetkel meenub, et ahjaa, sigarette võiks ka osta, ning võtab paki või paar pea kohalt ja asetab samuti lindile.

Kodanike muresid peavad lahendama kodanikud ise

Millega ma aga täielikult nõus ei taha olla, on see, et mispärast riik ning tema kodanikuühiskond sellise käitumisega nõus on? Miks ei võiks olla minul, kui mittesuitsetajal leti kohal näiteks mõned strateegiliselt tähtsad tooted. Üks ülevalt alla ise täituv konteiner tualettpaberi rullidega, majapidamispaber, pabertaskurätid, tikutoosid, sool ja suhkur, seep jne, jne.

Kaupluses võiks olla seadusega lubatud selliseid “suitsetajate kassasid” protsentuaalselt ainult niipalju kui on ametliku statistika järgi suitsetajaid riigis. Eestis on suitsetajaid TNS Emori andmetel enamvähem 35%. Seega täna diskrimineeritakse iga päev 65% elanikke kassades nende nina ette topitud suitsuvitriinidega.

Ilmselt on teatud määral minu puhul probleem võimendatud ka sellest, et ma olen 190cm pikk ning mulle jäävad leti ees seistes need “suitsukastid” täpselt näo ette.

Ühesõnaga – mina sooviks endale letti kaupluses, kus ei oleks suitsud mul näo ees kui ma kauba eest maksan, sest ma ei hakka selle leti pärast küll kunagi neid suitse ostma.