Finantsblogi

Siin ühe minu blogipostituse tagasisidena laekus kommentaar, mille kohaselt säästmine on mõttetu ja selleks, et saada rikkamaks, tuleb rohkem teenida. See on tegelikult matemaatiliselt vale.

Rikkus = Varad – Kohustused

Kui me midagi ei säästa, pole võimalik saada rikkamaks, sest meie varad ei suurene.

Nagu ma olen korduvalt välja toonud, ei tähenda säästmine üksnes raha kogumist sukasäärde. Säästmine võib tähendada nii füüsiliste varade soetamist kui investeerimist likviidsematesse varadesse nagu näiteks väärtpaberid või fondiosakud ning säästa on mõistlik selliselt, et inflatsioon sinu sääste mõnusasti umbes 5% aastas ära krõbistada ei saaks.

Kuid pealkirja juurde tagasi tulles, on säästmine enamasti rohkem teenimise eeltingimuseks.

Jah, kõvasti pingutades on võimalik enese kvalifikatsiooni tõstmise ja harimise teel hakata rohkem teenima ka mitte midagi kõrvale pannes, kuid ikkagi tuleb kuskil piir ette, sest meil kõigil on vaid 24 h ööpäevas ja eeldusel, et sa ei satu olema keegi kellele makstakse piiramatult vaikimise eest, on teatud tasemest edasi rohkem teenimiseks väljapääsmatu oma säästude teenima panemine. Kui sel hetkel sääste pole, ei ole edasine sissetulekute suurenemine peaaegu võimalik.

Miks siis ikkagi säästmine aitab rohkem teenida?

1. Passiivne tulu investeeringutelt

Säästetud raha on võimalik investeerida ja sel moel enesele passiivset tulu teenima panna. Näiteks aktsiate omamise eest saab neid natukenegi mõistlikult valides dividende ja raha hoiustamisel on võimalik saada intressitulu (kuigi väga väikest). See on sissetulek, mis tekib su tavapärasele pingutusele lisaks lihtsalt selle eest, et sul on sääste.

2. Investeeringute väärtuse kasv

Kes investeerib aktsiatesse, kes kulda, kes kinnisvarasse, veinidesse, kunsti või jumal teab millesse. Säästude eest saab midagi soetada, millel on komme pahatihti ajas kallineda. See midagi on võimalik õigel hetkel maha müüa ja oma varade seis tänu teenitud hinnavahele täiesti uuele tasemele viia. Seda võib erilise õnne korral käsitleda sissetuleku hüppelise kasvuna. Kuid rahulikuma keskkonna ja tagasihoidlikuma investeerimise korral on ikkagi võimalik investeeringute väärtuse vahesid järjekindlalt “ülesnoppides” oma säästud ja sellest tulenevalt ka oma tulud järjest kõrgemale tasemel viia.

3. Võimalus kasutada soodsaid võimalusi

Seda juhtub ikka väga tihti, et me ei saa kasutada häid võimalusi teenida natuke lisa, kuna meil pole praegu piisavalt säästusid, mida kasutada. Minuga juhtus see viimati näiteks eelmisel nädalal ja kuigi me ei saa seda iial teada, arvan ise, et seetõttu jäi mul teenimata vähemalt 100 eurot. Kui sul on säästetud vabasid vahendeid, saad õigel hetkel teha soodsaid tehinguid. Selge on see, et iga tehinguga on seotud riskid, aga neid mõistlikult maandades on tänases maailmas nii palju võimalusi osta odavamalt ja müüa kallimalt, et selleks tuleb lihtsalt silmad lahti ja pea selge hoida.

4. Võimalus vältida kalleid tehinguid

Kui sul ei ole sääste, oled sundseisus kohe kui sinu elu ei lähe täpselt nii nagu planeerisid. Oletame näiteks, et su külmkapp läheb katki. On vaks vahet, kas ostad uue kohe välja või võtad järelmaksu. Ja kui sääste ei ole, ei ole väljaostmine võimalik. Samas külmikuta on võibolla praegu aknast välja vaadates täitsa ok, aga suvel päris raske ära elada. Kaudselt tähendab järelmaks krediidikulude tõttu tulevikus sinu jaoks reaalselt vähem raha, mida kulutada, mis tähendab sisuliselt väiksemat sissetulekut. Mõistlik on seda vältida juba täna säästes.

5. Võimalus öelda “ei” kehvadele pakkumistele

Kui miski pole sinu jaoks soodne, aga sul ei ole ka raha, et järgmisel nädalal süüa osta, haarad sa suure tõenäosusega ka igast õlekõrrest. Näiteks kui sul ei ole ühekorraga ei tööd ega raha, on tõenäoliselt tarvis äraelamiseks ikka midagi teenida ja sundseisu sattudes müüd ennast üsna kindlasti kaugelt alla selle hinna, mille saaksid siis kui sul oleks piisavalt säästusid äraelamiseks ja paremate pakkumiste otsimiseks. Seega sinu säästud aitavad sul otseselt rohkem teenima hakata. Sama moodi tekib sul piisava reservi korral võimalus oma praeguse töö asemel kaaluda teisi variante, sest risk ei tundu ühtäkki enam nii suur kui tead, et saad mingi aja ka sissetulekuta hakkama.

6. Julgus ja enesekindlus

Kui sul on piisavalt tugev tagala, tunned ennast hästi ja ei muretse ega närveeri nii palju. Sa magad paremini, näed parem ja rõõmsam välja, su otsused muutuvad tasuvamaks, sa ei ole pisiasjade suhtes nii kriitiline ja sinuga on palju mõnusam suhelda. See on nagu mingi sära sinu silmis, mida inimesed märkavad ja see aitab sul peaaegu automaatselt viibida heas seltskonnas ja olla hinnatud. Ei ole vale ütlemine, et seal kus on, sinna tuleb ikka juurde – see juhtub märkamatult, aga see juhtub tasapisi juba sellest hetkest kui sul tekivad esimesed arvestatavad säästud.

Ma ei toonud siin teadlikult näiteid, sest siis veniks see postitus kilomeetripikkuseks, aga kui sa mind ei usu, siis proovi ise ja veendu, et ma ei valetanud üheski asjas.

Enne sellest rääkimist, miks ma ei pea pensionifondi II sammast investeeringuks, tuleb mul vastata küsimusele, miks ma sellist jama üldse kirjutan, sest peaaegu kõik eraisikute finantsplaneerimisega tegelevad inimesed peavad mind sellise vaate eest tõenäoliselt automaatselt lollakaks ning neil võib vabalt õigus olla.
 
Tõestamaks endale, et ma ei ole hulluks läinud, pean ma endalt küsima: “Miks ma keeldun suhtumast teise pensionisambasse kui investeeringusse vaid arvan täiesti kindlalt, et see on suures osas kaotatud raha?”
 
Kuna tegemist on tundliku teemaga, palun nõrganärvilistel ja sotsiaaltöötajatel mitte edasi lugeda. Samuti ei maksa edasi lugeda neil, kes selle artikli peale koheselt teise samba kogumisest loobuvad ja millessegi muusse ka ei investeeri.

Pensionile peab mõtlema!

Olgu see selgelt välja öeldud, et ei tekiks illusiooni, et ma kavatsen kindlalt enne pensioni parematele jahimaadele suunduda. Pensioniiga ja elustandard sel perioodil on väga olulised. Ka minu jaoks.

Mulle väga meeldis eelmise nädala teisipäeval (08.02.2011) mingist ajalehest loetud artikkel hr Janek Mäggilt, kes samuti rääkis pensionile ja elu lõpule mõtlemisest, kuid ei maininud terves artiklis kordagi pensionifonde ning rääkis pigem mammona korjamisest. Ma ei tea muidugi hr. Mäggi vaateid, kuid usun isiklikult siiralt igasuguses muus vormis pensioni kindlustamisse rohkem kui nn pensionifondidesse. Kuid nagu on öelnud Eino Baskin, vaadakem probleemi lähemalt, niiöelda laiemas perspektiivis.

Miks II sammas on minu arust kaotatud raha?

Põhjus selleks on väga lihtne. Ma usaldan teise samba korral oma elu kellegi teise kätesse ja mul puudub oma vara üle tegelik kontroll.

Muidugi ma saan ju valida, kes mu pensionifondi haldab ja sellest sõltub fondi tootlus (et kas ei ole üldse või natuke ikka on ka). Aga ükskõik kui ilusti ma ei paluks ja ükskõik kui hiilgav teenimisvõimalus mul selle raha jaoks oleks, ei saa ma seda raha kasutada, kui mul seda vaja on. Ja see ei ole minu arust investeering vaid raha ära andmine. Mul ju sisuliselt puudub see raha edaspidi ning ma näen ette, et täit kasumit ei saa sellest iialgi.

Antud investeeringu jälgimisel ei ole tegelikult õige vaadata, kui suureks su pensionifond on kasvanud ja näha selles kasumit. Selle investeeringu tootlus kuni pensionieani on -100% ja tekib siis korraga, üleöö. Kogu see kasvu jälgimine vahepeal on käsitletav infona, mitte enamat, sest seda raha pole sul olemas ja seda ei saa kasutada. Teise samba puhul on täiesti kindel, et kui ma peaksin enne pensioniiga haigestuma ja näiteks ravimite jaoks väga raha vajama, ei saa ma erinevalt ükskõik millisest teisest investeeringust (sh kinnisvara) oma raha kätte. See ei ole OK. See ei olegi tegelikult investeering vaid õnnemäng.

No muidugi te ütlete nüüd, et ma saan selle väga suure tõenäosusega osade kaupa tagasi kunagi ja siis juba mõnusalt kogunenud kasvuprotsentidega tänu riigipoolsetele maksetele.

Aga millise tegeliku tootlusega ma seda raha veel kunagi näen? Kuidas ma saan kogu oma kasumi välja võtta, kui ma ei tea, kui vanaks ma kavatsen elada?

Seega on pensionifondi tootlus suures osas ja väga suure tõenäosusega minu jaoks sisuliselt kaotatud ja ainus rõõmustav tõsiasi on see, et sellest suurema osa saavad loodetavasti minu pärijad. Kui neil on piisavalt oidu, maksavad nad sellelt summalt tulumaksu ära ja võtavad ta välja ning kasutavad targasti.

Miks ma siis ikkagi II sammast kogun?

Ma rõhutan, et teise samba pensionifond on ka minul kogunemas ja ma pooldan seda rahapaigutust tänu riigipoolsetele maksetele. Kuid ma ei pea seda investeeringuks, millel peaks olema tootlus, vaid mingiks igaks juhuks olemasolevaks abinõuks (nagu päästeparv laevadel), millega on mõistlik leppida, sest elus võib ka väga halvasti minna ja siis võib lõpuks seda sammast hädasti tarvis minna.

Kindlasti aga ei ole see minu ainukene viis oma tulevikku kindlustada ja nagu hr Mäggi oma artiklis soovitas, kogun hoolega mammonat ning usun, et see tagab mulle või minu abikaasale parema vanaduspõlve ja minu lastele rikkama tuleviku.

Rahakupüüride album

Seoses sellega, et Eesti kroonid käibelt kaovad, on hetk soodne algust teha bonistikaga ehk rahakupüüride kogumisega. Olen kindel, et peaaegu kõigil Eesti peredel on komplekt Eesti rahasid nagunii kõrvale pandud. Üks sobilik viis seda teha on meie ilusale rahale vääriliselt, kogudes kupüürid spetsiaalselt selleks otstarbeks mõeldud albumisse, milles on kena oma raha ka tulevikus pildialbumite kõrvalt võtta ja vaadata.

Õnneks tõi meie pojale jõuluvana aasta lõpus ka sobiva Leuchtturm Optima albumi ning esimesteks asukateks selles ongi kogu komplekt Eesti kroone. Albumid on ülalt laetavate läbipaistvate kiletaskutega, seega on rahad selles alati mõlemalt poolt vaadeldavad ning jõuluvana oli iga lehe vahele ka musta vahelehe kaasa pannud, mis teeb pildi kuidagi veel soliidsemaks.

Vana kujundusega Eesti kroonid

Eesti kroonide selliselt kõrvale panemises pole järele mõeldes midagi imelikku ega kulukat. Vaadelgem seda kui üsna turvalist reservi, sest Eesti Panga väitel saab neid eurodeks ümber vahetada aegade lõpuni ja seega võib antud albumit käsitleda näiteks “eriti kriitiliste olukordade reservina”. Siiski ütleb mulle sisetunne, et müüksin ennem oma kodu sisustuse maha kui niisuguse albumi kallale läheksin. Ka see on positiivne.

Ise loodan, et lapse jaoks on see huvitav võimalus kujundada head suhtumist rahatähtedesse ning motiveerib raha hoidma selle kulutamise asemel. Sellele lisatud selgitustöö ja taustainfo peab lapse kujunemisele mõistagi kaasa aitama, kuid juba esimeste bonistikateemaliste foorumite ja materjalide uurimine tekitas temaski tunde, et iga raha, mille me poes käest anname, võib juhuslikult olla nominaalist kümnekordselt suurema väärtusega ja seega tasub enne selle ära andmist mõelda ja seda vähemalt hindava pilguga vaadata.

Et rahaalbumis on ruumi lahedalt ja vahelehti saab alati juurde osta (sh mündilehti, mida tulebki peatselt soetada), siis andsin sooja käepigistusega oma pojale ära ka kunagi tänu Janarile soetatud maailma suurima rahatähe ehk Zimbabwe 100 000 000 000 000 dollarit. Las olla samas kohas – üks maailma riikide ajalugu kõik.

Aitäh jõuluvanale, sest usun, et rahatähtede säilitamine on hea investeering.

Eile, pärast ligi kuu aega kestnud ootamist kätte saadud uus hobi-investeering, Mercedes-Benz 420 SE ehk pere värskeim, aga ka üks vanim liige ei valmistanud esmamuljete põhjal pettumust. Käivitub võtmest, käigukast töötab eeskujulikult, salong on vanust arvestades väga heas korras, kere sirge-sile ja kui mõningased värvitööd tehtud ning paar muud viga kõrvaldatud, võiks temast veel päris ilus auto tulla.

Kruvisin kohe numbrid ette ja tegin esimesed tiirud ka maanteel. On põhjust rahuloluks. Vana S-klass ehk konkreetsel juhul 5,02 meetrit pikk 4,2-liitrise V8 mootoriga kvaliteetauto sõidab maanteel ikka hoopis erinevalt kui kõik senised sõidukid, mis mul olnud on.

Umbes nagu Tallink Star oleks ratastele tõstetud, sest põhimõtteliselt võib vabalt selle roolis ennast kaptenina tunda ja mõisniku mõtted on möödapääsmatud. W124 kerega ehk tänapäevamõistes E-klassi Mercedesed, millistega muidu kokku olen puutunud, tunduvad selle kõrval tõeliste kompaktautodena.

Kindlasti kulub sellel vanal ja ebaefektiivsel mootoril vaid 165 kW tootmiseks üüratul hulgal kütust, kuid asi on vahel harva seda siiski väärt. Kiirendustel tekib korraks tunne, et auto tagarataste alt surutakse maa suunas jämedast torust õhku ja masina taha kerkib sarnaselt veoautodele isegi korralikul teel pööristena tolmupilv, esiots tõuseb nii kõrgele, et lühem mees ei näeks üle kapoti serva välja vaatama, aga sealjuures on mootori ja käigukasti töö jätkuvalt filigraanne. Ei mingit lärmi või rapsimist. Lihtsalt vaikne mõmisev jõud, mida pole ülearu, aga mis su ligi kahetonnise auto laisa liigutusega trahvikviitungini lennutab.

Kruiisides umbes 100-ga mootori 2000 pöörde juures on ainsaks tõeliselt häirivaks asjaks usksepolstrite pidev nagin, mis on selle mudeli puhul alati olnud põhiliseks murelapseks. Õnneks oli mul eile nahktagi seljas ja see nagiseb ka ise kõrvulukustavalt, muidu oleks silme eest lõpuks väga mustaks läinud. Loodan selle müra vastu hea sõbra, Martini Riigikantselei autobaasi masinast saadud kogemuste baasilt rohtu leida.

Eks nüüd tuleb teda siis ehitama hakata, kuid iga sellesse autosse targasti paigutatav kroon tõstab tema väärtust.

Ise olen rahul.

Tänane pilt Eesti igapäevamajandusest on päris sarnane buumiaegsele. Automaalritel ja remondimeestel ei ole aega enne järgmist nädalat, autopesulates on järjekorrad, inimesed otsivad mootorrattaid ja 3-liitriseid suurte velgedega Audisid. Tarbijakindlus teeb uusi rekordeid ja rahvas räägib euro-ootuses kinnisvara soetamisest ja headest investeerimisvõimalustest. Sisuliselt on tärganud lootus, et kõik ongi selleks korraks jälle möödas ja kihutame tõusujoones hea elu poole edasi.

Kuid mida me tegelikult mõned kuud ette vaadates näeme ja kuidas üldse tulevikku vaadata?

Kõige lihtsam on visata pilk börsiliikumistele, sest see toimub peaaegu alati umbes pool aastat enne mõjusid reaalmajandusele. Julgemad kinnitavad rihmad ja mida nad näevad?
Vahepeal jõudsaks kiskunud majanduskasv on viimastel nädalatel väga tõsiseid hoope saanud ja börsiindeks OMX Tallinn on langenud 01. maist alates ligi 11% ning pole näha, et õnn pöörduks, sest tänane börsipäev on üle väga pika aja ikka eriti kole.

See kõik on mõistetav. Finantskraanid keeratakse konservatiivsete rahapoliitikate ja uute maksude abil kinni, investorid on juba paanikas, riigid on veel majanduskriisist kõrvuni võlgades ja majandus nõrk nagu 90-aastane vanamemm. Usk igasugustesse abipakettidesse on samuti raugemas, sest kui riigid ennast päästa ei suuda, ei suuda nad aidata ka teisi. Nõiaring. Ja vahepeal saabunud usk helgesse tulevikku on lõplikult kadumas. Majandus on väga haige.

Tänast börsipäeva vaadates paistab, et talv 2010-2011 ei tule reaalmajanduses kergem kui eelmine ja seega tuleb nautida kätte jõudnud kevadet ja buumiaega veel nii kaua kui on võimalik, sest praegu on meie igapäevaelus kohe-kohe käes hetk Tallinna börsilt 2010 jaanuarist ja veebruarist ning enam paremaks ei lähe päris pikal ajal.

Õnneks on kogu krempli kokkuvarisemise ajastus selles mõttes hea, et ilmselt õnnestub selles valguses Eestil ka 2010. aastal inflatsioonikriteerium eurotsooniga ühinemiseks täita, sest paistab, et vahepealne elu paremaks muutumine oli väga näiline ja peagi võime hakata jälle oma joovastuse ja õnnehetkel ära müüdud 1,9 TDI mootoriga Volkswageneid tagasi tahtma.

Lõuna- ja Põhja-Korea vahel on jätkuvalt pingeid. EL riigid purelevad Kreeka ja teiste PIGS riikide tõttu ja USA-st tuli üllatavalt negatiivseid töötuse numbreid. Ma oleksin väga imestunud, kui see ei kõik lõpuks ikkagi relvastatud konfliktideni ja kolmanda maailmasõjani ei viiks, sest sõdade taga on ju alati ainult majandus, huvigrupid ja võimalused.

Õnneks olen ka varem enamasti eksinud. Loodan siiralt, et eksin ka seekord ja käesolevad tagasilöögid on ainult ajutised ning tegelikult jätkub ikkagi vaikne majanduse taastumine.

Alates kaheksandast maist on minu hinges valitsenud tühjus ja rahakotis stabiilsus, sest kutsikas sai maha müüdud ja mobile.de andmetel midagi sarnast selle raha eest asemele osta ei ole võimalik. Seetõttu läksin ükspäev hulluks, võtsin kaks päeva puhkust Volgade kevadsõidu “Ettevaatust, Auto!” korraldamiseks ja seda tehes helistasin keset päeva mahajäetud Türisalu raketibaasist ühte Lõuna-Saksamaa Mercedese esindusse, kes pakkus 1989. aastal sündinud W126 kerega tänapäevamõistes S-klassi müüa.

See, mida ma torust kuulsin, pani tükiks ajaks suu vett täis, sest kuigi masin olevat igalt poolt roostes, pidada ta tehniliselt korras olema, lõpuni hooldusraamatuga sõitnud ja ilma minu küsimata pakuti omal algatusel, et kuna ta vahetusautona tuli, võiks nad 800 eurot kuulutuse hinnast odavamalt selle mulle ära ka anda. Ma ei osanud selle peale enam midagi teha. Võtsin aja maha, sest hammasrattad minu kiharate all hakkasid kinni kiiluma ja kõrvadest tuli valget suitsu.

Mõtlesin, et helistan järgmine päev uuesti ja uurin istmete, kroomdetailide ja rooli seisukorda, vean kärsa istmenurka puudutavate raudselt negatiivsete uudiste peale vingu ja põrutan hinnaks veel 200 eurot väiksema. Aga ma ei helistanud homme uuesti. Vahepeal kadus kuulutus lihtsalt internetist ära ja oletasin, et selliselt absurdse hinnaga sai auto ilmselt lihtsalt kellelegi teisele müüdud. Masendus ja meeleheide võtsid jälle maad.

Möödus laupäev, möödus pühapäev ja peaaegu oleks möödunud ka esmaspäev, aga lootus leida ilusat kutsikat viisid mind jälle mobile.de kuulutusi sirvima. W201 kerega autosid pole küll kunagi 4,2-liitrisena toodetud, aga kui juba kuulutusi lapata, siis kõiki võimalikke variante, sealhulgas W126 kerega S-klassi autosid. Ja seal ta jälle oligi, pisut muudetud müügikuulutusega, aga ikkagi seesama. Helistasin viivitamatult müüjale ja otsustasin oma strateegia käiku lasta. Uurisin rooli ja istmete kohta – pidada korras olema. Uurisin kroomi kohta. Müüja ütles, et peast ei tea, aga lubas minna ja autost pilte teha ning mulle saata kõigi kohtade pildid, kus roostet märkab.

Uskumatu, sest selles esinduses müüdi üldiselt ainult üle 10 000 euri maksvaid kasutatud Mercedeseid ja poleks arvanud, et keegi sellise roostes odava vana auto pärast isegi toolilt püsti tõusta viitsiks. Palusin siis juba samas kirjas mulle ka passikoopia ja nende pangaandmed saata, et saaksin ülekande teostada, kui soovi on. Ühtlasi ütlesin, et ilgelt hea oleks, kui sellest hinnast, mis ta viimati mulle ütles, veel midagi alla tuleks. Lubati kalkulatsioon üle vaadata.

Noja siis ma sain pildid. 7MB pilte, millelt tõesti palju roostet, aga ka palju ilusat näha. Must (kahjuks jah must, mitte hall või helebeež) veluursalong oli terve ka juhiistmenurgast, rool nägi välja viisakas, puit korras ja esiots üldse igati kena. Kole lugu oli tagastange kroomliistuga, aga palju vähem kole lugu oli hinnaga. Müüja kirjutas, et saan 200 eur veel alla, mis tähendab seda, et müügikuulutusest tuldi sisuliselt esimese küsimise peale alla 1 000 EUR, mis on üldjuhul nii odavas hinnaklassis täiesti mõeldamatu ulme.

Vaatasin ära esinduse stange kroomliistude hinna, mis on kaugelt üle 200 EUR-i, aga olin sellega juba algselt ju arvestanud ning tellisin auto ära.

Päriselt kah – tellisin ametlikult Mercedese esindusest oma esimese Mercedese. Mis siis, et ühe odavaima oma elus, aga ikkagi päris esindusest ja iga standardi järgi päris Mercedese.
Tellimus teostati vastaval vormil ja puha ja tellimuses on kirjas lisavarustus, eelmiste omanike arv ja üldse igasugu muu müstiline info, mida tavaliselt autoaedadest kunagi kirjalikult välja ei anta: tellimus

Samal päeval sai teostatud maksekorraldus ja nüüd ootan nagu väike laps ning olen elevil. Võimalik, et ta on täiesti tuksis – mootor kokku jooksnud ja tagasilla nivooreguleering õlist tühi. Võimalik, et ta ei tulegi kunagi minuni ja sain lihtsalt petta. Võibolla on tal põhi alt roostetanud. Võibolla on ta karvamütsiga üle värvitud. 

Kõik võib olla, aga loodan parimat. Ikkagi täitsa uus roostes vana auto, mida oodata. Ja võib kindlalt öelda, et kui eelmine oli väike ja lihtne auto, siis käesolev vanatehnikaobjekt peaks hea õnne korral Mercedesest üledoosi välja andma, sest tegu on ikkagi suure kvaliteetsedaaniga, mida kasutasid SEL variandina edukalt esindussõitudeks praktiliselt kõik enesest lugupidavad riigijuhid ja naftašeigid. A sõidab ikka nagu veoauto.

Saame näha, mis sellest kõigest välja tuleb.

Lõkke ümber tantsivad pärismaalased

Küsisin oma pojalt mõned nädalad tagasi siseheitlusi pidades, et mis tema kui 8-aastane investeerimishuviline arvab, et kellele üldse seda eurot vaja on ja miks peaks asjaolu, et Eestis eurod käibele lubatakse, tekitama mingit aktsiahindade tõusu?

Lapse vastus oli üllatav ja minu mõtetega üsna sarnane. Ta arvas, et siis kui Eesti eurokõlbulikuks tunnistatakse, peaks see huvi äratama väga kaugel asuvate investorite seas, kes midagi eriti Eestist ei tea ja ei saa siin väga koha peal käia ning kes seetõttu arvavad, et Eesti on üks mõttetu kolgas.

Üldiselt oli tal ilmselt õigus. Kõige enam tähendab tänane Euroopa Komisjoni raport seda, et Eestit hakatakse ka väga kaugel nägema Euroopa riigina, sest siin on käibel Euroopa raha. Võibolla äratab see lõpuks seni ükskõiksena püsinud gruppides investeerimishuvi ning võibolla just selle tõttu jõuab kübeke selliste investorite rahast tulevikus ka meie maile.

Vaevalt, et täna õhtul, kui eestlased Läänemere ääres oma õndsat, veel sääskedest rikkumata und magavad, tohutud dollarimäed Ameerikamaalt siiapoole voorima hakkavad, kuid mingi positiivse tõuke võiks täna teatavaks tehtud positiivne vahetulemus ikkagi anda.

Elame näeme.

Ma tean, et see on väga ebaoriginaalne pealkiri, aga paremat ka pähe ei tulnud. Tegelikult võiksin siinkohal pikemalt pajatada hoopis sellest, kuidas olen taaskord kogenud füüsiliste maailma mõõtmete olematuks kahanemist, sest näib, et peaaegu kõik toimingud saab tänapäeval teha ära interneti, telefoni ja faksiaparaadi abil.

Nimelt võin tänaseks avalikustada, et kui normaalsed inimesed tulevad Hiinast tagasi suveniiride, armukeste või haigustega, siis mina tulin Hiinast tagasi Saksamaalt ostetud autoga. Mitte, et ma sellega Hiinast Eestisse sõitnud oleks. Ei, mul lihtsalt õnnestus Hiinas viibides osta Saksamaalt auto, teha selle eest ülekanne ja organiseerida oma venna kaasabil transport Saksamaalt Eestisse. Enam rohkem distantsilt ei oleks ma seda kuidagi teha saanud ja see on lihtsalt hämmastav.

Kuidas selline asi juhtus? Kõik oli väga lihtne. Parandamatu vanatehnikahuvilisena jälgin vabadel hetkedel ikka mobile.de kuulutusi. Nii mõnigi kord hakkavad silmad peas pöörlema, aga tavaliselt kulub mitmeid kuid enne kui mõni auto tõsiselt kripeldama jääb. Juba esimesel pühapäeval oli Hiinas hotellis istudes nii igav, et otsustasin tavapärase otsingutuuri läbi teha. Ja ennäe imet, täiesti juhuslikult märkasin uut kuulutust, mis oli just nädalavahetusel üles pandud ja milles müüdi ilusat nahksalongiga 1992. aasta W201 kerega MB 190E 2,3 autot. Minu esimene Mercedes oli umbes 10 aastat tagasi 1988. 190E ja ma olen sarnast autot endale alati jälle tahtnud. Seega oli tegemist alatu löögiga allapoole vööd ja kuigi masinal on manuaalkäigukast, ei peleta see väikse Mercedese puhul mind niiväga, et ma ei oleks nõus temaga sõitma. 

Kuna pühapäeval türklasele helistada oleks olnud väga imelik, saatsin kannatamatusest värisedes oma vennale e-kirja, milles teatasin, et ostan selle auto ära, kui müüjaga hinnas kokkuleppele saan. Vend muidugi üritas rahustada, et milleks teda tarvis on jne, aga mul olid jälle tabletid võtmata ja see jutt ei mõjunud kuidagi üldse.

Öösel magasin halvasti. Esmaspäeva hommikul mõtlesin esimese asjana välja kellaaja, millal türklasele helistada. Kahjuks on Saksamaa aeg Eesti omast veel tund aega erinev, seega helistasin kogemata Saksamaa aja järgi kell 8 hommikul. Müüja alles magas kodus, ajas unesegast juttu, aga vähemalt vastas avameelselt seisukorra kohta. Sain teada, et kere olevat korras ja värvimist tahab vaid kapott. See oli tõsi ja auto on täna juba värvimises. Tegelikult tahtsid värvimist veel ka stangede mustad osad. Ühtlasi olevat põrandalt puudunud vaip pesus. No minuni see vaip ei jõudnudki, aga see selleks, sest eile ostsin 500 kr-ga selle juba ühe üle katuse käinud auto küljest asemele.

Igatahes tegin tol hetkel müüjale oma pakkumise – 21% madalama kui kuulutuses seisis. Ilmselgelt sai pakkumine kaugelt liiga kõrge, sest selle peale muutus müüja korraga nii virgeks nagu oleks klaasi külma vett vastu vahtimist saanud ja teatas, et tema hind on 100 EUR kallim. Deem! Kuna selleks hetkeks ma juba tundsin piinlikkust, et ta nii vara üles ajanud olin, ütlesin ise Hiinas vormivalmistaja koosolekulaua taga istudes, et see sobib ja ostan auto ära, saatku ta ainult faks auto andmetega, kui millalgi kontorisse jõuab.

Hiina riigis olles ei õnnestunud mul kordagi SMS-e oma telefonist välja saada. Seetõttu olin sunnitud umbes poolteist tundi hiljem automüüjale uuesti helistama, et talle faksinumber öelda. Selleks ajaks oli kodanik toibunud ja aru saanud, et ta oleks tegelikult ka rohkem sellest autost välja pigistanud, sest talle olevat palju kõnesid vahepeal tulnud. Paraku on imelikul moel tavaliselt kõik türklased üsna aumehed ja seegi teatas mulle, et kuna ma olin esimesena helistanud, reserveeris ta auto minule ära ning samal päeval võttis ta selle ka internetist maha.

Saabunud faksi põhjal tegin passikoopiast saadud kerenumbri järgi kerge taustakontrolli ja selgus, et auto varustus ja versioon klapivad pildil nähtuga. Hooldusajalugu ei viitsinudki uurida, sest nii vana auto puhul on juba see ülikõva, et tal üldse mingi hooldusraamat kaasas oli. Kuna andmed klappisid, teostasin pangaülekande (imelikul kombel õnnestus kogu summa igasugu päevalimiitide jms pangajamata seekord ilusti üle kanda)  ja helistasin müüjale üle, lubades, et järgmise nädala teisipäeval võtab treiler auto peale.

Nii siiski ei läinud ja tegelikult sain masina kätte alles eelmisel reedel, sest praegu pole väga lihtne ühtainsat treilerikohta saada - nii massiliselt veetakse autosid Eestisse ja vedajaid on masu tõttu vähemaks jäänud.

No ja nüüd ma siis olengi jälle õnnelik autoomanik. Mul pole õrna aimugi, kus teda hoida, sest garaažikohti mul tema jaoks ei jätku. Muidugi läheb seegi auto kohe ka müügikuulutustesse üles, kuid vaatamata asjaolule, et ilusa auto kohta ei ole ta kallis, on selle konkreetse auto hind ikkagi umbes 10 000 kr kõrgem Eesti turuhinnast. Turul valitsev olukord on muidugi masendav, aga tavakodanik eelistab sageli valida masendava seast, mitte maksta palju rohkem korraliku auto eest. Seega kiiret müüki ma ei looda.

Reedel ja laupäeval tegin ka mõned proovitiirud linnapeal ja Tartu ümbruses. Vigu on, nagu vanal autol ikka, aga üldiselt võib rahule jääda ja paistab, et selle auto läbisõit võib isegi tõele vastata, sest nii korraliku veermikuga Mercedeseid kohtab haruharva. Selle kevade vanatehnikaprojektiks on ta täiesti kindlalt igati sobiv sõiduriist.

Lisan igaks juhuks ka mõned pildid kujunenud olukorra illustreerimiseks:

Kuna viisin ennast eile seoses Rahakooli artikli kirjutamisega juba pisut kulla lainele, siis hakkasin ka laiemalt selle investeerimisobjekti üle mõtlema ja jõudsin järeldusele, et kuigi kuld võib olla vastu pidanud tuhandeid aastaid ning näiteks juuresolev 10 aasta kullahinnagraafik näitab pidevat tõusutrendi, võib käesolev sajand jääda kulla fenomenile viimaseks.

Kui hoolikalt mõelda, siis võib sellelt 10 aasta graafikult näha ka seda, et kulla hind on hakanud eriti kerkima 2006. aastast. Läheme ajas tagasi ja näeme, et 2007 aasta sügisel oli vaatamata Eesti Vabariigi valitsuse tohutule optimismile siililegi selge, et lähiajal tuleb majanduskriis (isegi Tallina börsil näitasid aktsiahinnad juba sel ajal langustendentsi, kuigi optimistid uskusid, et see läheb kohe üle). Soovmõtlemise korral võiks arvata, et 2006. aastal hakkasid mõistlikud investorid juba aktsiatest, valuutadest jms väga kõikuvatest väärtpaberitest ja investeerimisobjektidest “kulda põgenema”. Ma ei ütle, et see nii on olnud, kuid see on üks võimalik asjade käik. Graafik näitab ka, et 2007. aasta lõpust ja 2008. algusest, kui kogu maailm sai aru, kui väärtusetuks võivad aktsiad osutuda ja kui pankrotti võivad pangad minna, on kulla hind teinud läbi tohutult suure kasvu. Kas see on jätkusuutlik?

Mul on sellise kasvu jätkusuutlikkust raske uskuda. Olgu öeldud, et ma ei tea mitte midagi kullast ja sellesse investeerimisest ning siinkohal esitan lihtsalt oma sisemist arutelu nii loogiliselt kui oskan. Kasvu pidurdumise ja vähemalt mõneks ajaks languseks pöördumise poolt räägib asjaolu, et maailmamajandus on paranemas. See tähendab, et kulda paigutatud miljonite ja miljardite jaoks muutuvad väärtpaberid ja valuutad atraktiivsemaks, kuna tõotavad lähiaastatel kõva tootlust. Kuld ei ole absoluutselt stabiilne püsiv väärtus ning turul tegutsevad kauplejad sama moodi nagu kaubeldakse nafta või aktsiatega ning selgi turul on valdav enamus lausa elukutselisi kauplejaid, kes suunavad raha puhtalt praktilistel kaalutlustel ühest kauplemisvahendist teise sõltuvalt prognoositavast tootlusest. Seega hakatakse kulda olulises mahus müüma ning nõudluse-pakkumise tasakaal kallutab selle hinnatrendi alla.

Selline on puhtalt turukäitumise võimalik areng. Mina aga mõtleksin kullale veelgi laiemalt. Kuld on metall nagu iga teine. Kui me vaatame, kus seda kasutatakse, siis selgub, et umbes 81% kogu kullast rakendatakse ehetetööstuses. Ülejäänud 19% jaguneb muude tööstusharude ja kulda hoidvate investorite (sh keskpankade) vahel. Minu jaoks tähendab see ainult ühte – kuld on 81% puhas haip ehk ülespuhutud teema. 81% kulda poleks üldse vaja, kui inimesed ei sooviks enam ennast sellega kaunistada. 20. sajandil alanud ja 21. sajandil arvatavasti tohutu kiirusega jätkuv teaduse ja tehnoloogia revolutsioon on inimesed viinud selleni, et inimkonda on järjest keerulisem üllatada ning senised püsiväärtused vaadatakse üle. Kuld on tavakodaniku jaoks juba praegu palju vähem ilus kui tema Facebook’i konto või hoopis mõni tulevikumaterjal, nagu näiteks grafeen.

Tõsi, kulla kaevandamine ja tootmise graafik on ajas langev (http://www.eoearth.org/media/draft/0/0f/Gold_ore_Grades_for_Select_Countries_Over_Time.jpg). Samas ma väidan ilma ühegi tõestuseta, et loogiliselt võttes, vaatamata inimkonna kasvule, väheneb ka nõudlus kulla järele, sest kuld ei ole enam ihaldusobjekt. Praktilises mõttes on seda tööstuses vaja väga vähe ja ennast saab Photoshopis palju ilusamaks teha kui kollase rõngaga sõrme ümber. Kuid argumente kulla väärtuse vähenemiseks on veelgi. Ma ei ole ennustaja, aga mulle tundub, et kui teaduse ja tehnoloogia arengukiirus püsib, on mõnekümne aasta pärast võimalik mingis tänasest erinevas veebikeskkonnas näiteks ise disainida ja tellida endale lemmikloomi. Ükskõik millise eluvormi “koostamine” on tulevikus ainult valikute küsimus. Soovid helendavat, sinist või kollast, maasikalõhnaga hiire näoga ja kassi sabaga närilist? Palun -  tarne 24 tunni jooksul, rahulolu garanteeritud.

Sama juhtub varem või hiljem füüsiliste ainetega, nagu ka kuld ning lõpuks on alkeemikute fantaasiad tõeks saamas, sest aatomitest on võimalik konstrueerida ükskõik mida. Me ei oska seda võibolla teha täna ja võibolla ei ole see lähiajal efektiivne, kuid juba väga lähedases tulevikus on see tehniliselt teostatav. See tähendab, et mingi aja jooksul muutub see kindlasti ka efektiivsemaks kui maa seest tühiste kübemete otsimine ja ümbertöötlemine, milleks on vaja tohutult inimtööjõudu, raisata meeletult energiat ning korraldada mõttetult suuremõõtmelist logistikat.

Lisaks eeltoodud üsna kindlale stsenaariumile on täiesti arvestatav tõenäosus, et üha agaramalt planeetide vahel liigeldes ei leita sealt ainult vett, vaid ka muud head-paremat. Juba ainuüksi uudis sellest, et näiteks Marsilt või mõnelt teiselt meie päikesesüsteemi planeedilt või selle kaaslaselt leiti kulda, vähendaks kulla hinda ilmselt maailmaturul paugu pealt 10% hoolimata sellest, et me ei oska seda sealt veel kuidagi kätte saada. Kui esimene kamakas ka päriselt Maale jõuaks ja selguks, et see on vähemalt samaväärselt kasutatav, teeks see tõenäoliselt kulla hinnaga sama, mis juhtus Alumiiniumi või tulpidega.

Kõigil nendel põhjustel ma tõesti ei oska kulda tänase hinnaga ja arvestades tulevikuväljavaateid kuigi kõrgelt hinnata. Ilmselt olen väga rumal ja lõpuks saavad kõik teised sellega hoopis rikkaks, kuid need on minu tänased mõtted sellest metallist.

Mul on selgelt meeles, et oli tavaline tööpäev. Ilmselt mingi rahulikum periood, sest tohutult kiireid lõpetamist vajavaid asju häirimas ei olnud. Jäin moniorist kõrvale vaadates silmi puhkama ja mõtlema – enda elu, raha, töötamise ja muu sellise olulise peale. Võimalik, et samal ajal olin teinud suuremaid kulutusi. Võimalik, et need kulutused olid mõttetud ja samas ikkagi suured. Ma ei mäleta seda, kuid mäletan täpselt, et tabasin end mõttelt, et olen inimesena halbade isikuomaduste vms tõttu võimetu teadlikult raha säästma seda kuskile pangaarvele kogudes. Mulle tundus, et ma suudaksin aastas säästa kümneid tuhandeid kroone, kui ma ainult sellega tegelda tahaksin. Umbes nagu suitsetaja võiks iga päev suitsetamise maha jätta.

Säästmise võimalikkus justnimelt “tundus” mulle üsna arvestatav, sest mingit eelarvestamist ma ei teinud ja kuludel silma liialt peal ei hoidnud. Samas olin märganud, et kui töö juures oli kiirem periood ja eraelus sellest tulenevalt kulutusi vähem, kogunes mõnel kuul pangaarvele täitsa korralik jääk, mis järgmistel kuudel jälle kiirelt sealt kadus. Selle raha säästmise asemel lõin need kümned tuhanded seni vabalt autode või muu sarnase peale laiaks. Üleüldse  oli mulle säästmise mõte kuidagi vastik – vanamoodne, ebapopulaarne, ihnsusele viitav. Sain aru, et kui ma midagi ei muuda, siis avastan ennast sama tegemast ka viie, kümne ja viiekümne aasta pärast, olemata sealjuures püsiva vara mõttes kuskile arenenud ning omamata mingit arenguperspektiivi.

See pidi muutuma. Kuna ma juba ütlesin, et säästmine tundus mulle liiga vanamoodne, otsustasin nimetada oma säästud ringi – investeeringuteks. See on hoopis lahedam väljend. Investeeringuid ei tehta tähtajalisele hoiusele. Pankade poolt pakutavad fondid jms olid minu jaoks selgelt liiga vähetootlikud. Aktsiatega on stabiilsel turul olukord üsna sama – stabiilne kasv ei eruta ja ei paku pinget. Seega välistasin enda jaoks regulaarsed maksed mingisugustesse fondidesse, kindlate summade eest aktsiate ostmise (milleks mul poleks ka distsipliini jätkunud) ning otsustasin proovida investeerida millessegi, millest ma midagi ei tea. Selleks oli kinnisvara. Üldse läks kinnisvara ostmine tol ajal järjest enam moodi ja regulaarsed laenumaksed igal kuul on piisavalt kohustuslikud, et vähemalt see osa oma sissetulekust õnnestub laenu korral selgelt säästa.

Kuna ma ei olnud kunagi lugenud Robert Kyosaki raamatut “Rikas isa, vaene isa” ja korterite hinnad näisid mulle sellel turul üldse täiesti müstiliselt kõrged, siis neid ma ei kaalunud. Samuti ei tulnud kõne alla majad, sest need on ikka palju kõvemas hinnaklassis, kui mina enda sissetulekuga oleksin lubada saanud. Samuti kaasneb nii korterite kui majadega amortisatsioon. Üks kindel asi, millega midagi eriti juhtuda ei saa ja mis pikas perspektiivis odavamaks muutuda ei tohiks, näis olevat maa. Maaga on see lugu, et elu liigub paratamatult linnastumise suunas. Linnad kasvavad pidevalt ning kolmekümne aasta pärast on Tartu või Tallinna piir kilomeetreid eemal sellest, kus ta on täna. Seega hakkasin otsima maatükki linna ääres. Hirmus mõttetult kallid olid. Eriti kalliks olid muutunud Tartu ja Tallinna veer, aga mingil põhjusel oli kallis ka Võru ümbrus. Ida-Virumaa on kahtlane piirkond. Lääne-Virumaalt on pärit Jana, minu abikaasa. Pärasti mitmeid kuid väldanud otsinguid vaatasin Rakvere ümbrust ja üks maatükk jäi silma – hea tee, linna piirist 5 km (mis on tänase Rakvere mõistes tohutult pikk vahemaa), kahel küljel naabermajad, elekter ka ligidal ning suurus pisut üle 3 ha. Paistis suhteliselt normaalne ja otsustasin ta ära osta.

Nüüd olen juba mitu aastat selle maatüki laenumakseid maksnud. Vahepeal on tulnud päris korralik majanduskriis, mis on kinnisvarahindadest kõvasti õhku välja lasknud. Seega minu näide ei ole kindlasti kõige õnnestunum versioon investeerimisest, sest tegelikult peaks sääraseid investeeringuid tegema just praegu, kui on turu madalseis. Kuid kas pikas perspektiivis ongi suurt vahet? Ma ei ole seda investeeringut teinud ju spekuleerimise eesmärgil ning kavatsen 20 aasta jooksul, makstes teatud lõivu pangale, selle maatüki täielikult välja osta ja alles siis realiseerida. Mulle pigem näib, et 20 aasta pärast ei mäleta paljud enam käesolevast majanduskriisist midagi. Käibel on ilmselt euro ja inimesed ostavad jälle ATV-sid, mootorrattaid ja ehitavad papist maju linna äärde. Rakvere on arvatavasti selleks ajaks vähemalt paari kilomeetri võrra kasvanud. Ehk olen ma liialt optimistlik, mis on sageli juhtunud, kuid miskipärast on mul tunne, et selleks ajaks on minu investeeringu väärtus mitmekordistunud. Isegi kui nii ei lähe, siis on mul selleks ajaks vähemalt midagi oma lapsele pärandada.

Muidugi on täiesti reaalne variant, et vahepeal tuleb sõda ja kogu kinnisvara natsionaliseeritakse. Siis on nagunii kõik investeeringud mõttetud, kuid muutuvad ajad, muutuvad riigikorrad. Kunagi äkki saab minu lapse-lapse-lapse-laps sel juhul tagastatud pärandi Rakvere linnas? Miski pole võimatu.

Selle konkreetse maatüki maksed on sisuliselt nii väikesed, et ma ei tunnetanud mingit vahet oma väljaminekutes sellest hetkest, kui esimesi makseid tegema hakkasin. Niimoodi, ilma suurema riskita, on mõnus laenu võtta, sest päris kindlasti ei osutu töökoha kaotamine nii suureks probleemiks, et seda laenu ära teenindada ei suudaks. Vastasel juhul oleksin kogu selle raha igal kuul ära kulutanud sama moodi nagu varem. Arvestades paljude noorte inimeste heitlikku iseloomu, võiks sellisest iseenda poolt tekitatud sunniviisilisest igakuisest investeerimisest olla päris paljudele abi. Minul küll oli.

See oli minu esimene investeering, millega kaasnes kindel raha paigutus igal kuul ja peab ütlema, et seni olen vaatamata ümber toimuvale kaosele ise jätkuvalt rahul. Kahju on sellest, et ma ei saa tõesti iga päev vaadata, kui palju mu raha fondi kogunenud on. Täna vaadates näeks see ilmselt välja nii, et olen kaotanud 50% investeeringust. Kuid pikas perspektiivis see kindlasti nii ei ole. Lisaks on sedasorti investeering kuidagi hingele hea – mulle reaalselt kuulub midagi, mida ma saan ja tohin kasutada nii nagu hing ihkab. Muidugi saab jälle öelda, et pikas perspektiivis oleme kõik surnud, kuid ka pensionifondid jms säästude kogumise võimalused ei ole just lühiajalist laadi. Seega tegelikult vahet pole.

Puht subjektiivselt ja emotsionaalselt on aga hästi hea tunne, kui mõnikord Jana vanematele külla sõites “oma maalt” perega läbi käime. Juba see on minu jaoks palju väärt.