Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Category: Investeerimine

Vanad eestlased olid lollid. Mitte, et mul midagi oma juurte vastu oleks, aga nad ilmselgelt ei arenenud muu maailmaga samas tempos, sest vastasel juhul oleks müüriõõnsustes ja kasvõi maa sees säilinud hulgaliselt kolmeteistkümnedast sajandist pärit eestikeelseid kirjalikke ülestähendusi ja keerulisi esemeid, mille sarnaseid võib imestusega uurida Lääne- ja Lõuna-Euroopa lossides ning muuseumites. Meie siin aga elasime samal ajal hoopis puust hoonetes ja tegime oma metsarahvatükke, mille kohta me toonase kirjaoskamatuse tõttu kahjuks liiga palju infot säilinud ei ole.

Küll aga oleme alati vähemalt omast arust olnud kõvad arvamuse avaldajad (vaata kasvõi seda blogi) ja “rahvatarkuse” järeltulevatele põlvedele pealesurujad. Pole üldse tähtis, et keskkond muutub ja paljud me tarkustest osutuvad aja jooksul hoopis lollusteks. Kõik peavad neid hiljemalt viinapitsi taga juubelilauas lõpuks kindlasti uskuma, sest noorus on alati hukas ja üleüldse räägib laps siis kui kana k***b. Väga helge ja tulevikku vaatav suhtumine, kas pole?

Selliste folklooris hulgaliselt leiduvate jaburuste tõttu alustan nüüdsest uut rubriiki, milles võtan ette vanasõnad ja veidrad uskumused, mille järgmine mingit kasu ei too. Ja alustuseks on vist üks levinumaid sellistest lollustest väljend, mida peaaegu igale eestlasele tema vanavanemad kümneid ja sadu kordi näpuga viibutades kordasid:

Võlg on võõra oma!

No tegelikult jah – see raha, mille Sa laenad, on tõesti võõra oma ja intress pealekauba. Aga see ei tähenda, et laenama ei peaks. Vastupidi – haistes võimalust laenatud rahaga midagi kasumlikku teha, tuleb vähegi vettpidavate kalkulatsioonide korral kasvõi kõik võimalik kokku laenata, sest kapital ongi päriselt kapitalismi alus ja ilma kapitalita on Su väljavaated millegi saavutamiseks erakordselt piiratud.

Raha teenib raha ja täpselt nii lihtne see ongi.

Pakun, et kümned või sajad eestlased on jäänud 90-tel “rongist maha” elu jooksul vanemate põlvkondade poolt sisse tambitud laenuhirmu tõttu. Ostmata tootmisseadmed, maad, hooned – paljuski kaotatud võimalused tänu vanadele eestlastele. Muidugi võib öelda, et intressid olid toona tänasega võrreldes kosmilised ja laenud kättesaamine ülikeeruline, aga ka võimalused raha omamisel raha teenida olid samal tasemel. Lihtsalt teine “risk-reward” tase ehk võrdeline seos riski ja tulususe vahel, nagu alati.

Ainus alternatiiv kapitalistlikus ühiskonnas rahast raha kasvatamisele on kasvatada seda oma töö ja teadmistega (sh selle viljad ehk intellektuaalne omand), kuid see kõik on veelgi keerulisem. Sel juhul sõltub tulemus ainult Su enese panusest ja samal ajal kui Sa magad või haige oled, on Su “tootlus” nullilähedane, kuid raha töötab targasti juhituna samal ajal edukalt edasi.

Muidugi peab paika “võlg on võõra oma” väljendi juures aspekt, et kui Su auto, külmkapp või puhkusereis on laenuga ostetud ja Sa seda raha kasumlikumalt kasutada ei ole osanud, ei ole Su auto, külmkapp ja puhkusereis tegelikult Su enda oma ja sellest ei teki ilmselt ka täiel määral rahuldustunnet. Tarbimislaen on jätkuvalt saatanast ja seda võime kõik peagi korduvalt saadud õppetundide põhjal oma järeltulevatele põlvedele õpetada, kuid me laste finantskirjaoskuse ja paremate otsuste huvides tasuks antud vanasõna öelda edaspidi umbes selliselt:

Võlg ja intress on võõra oma, kasum jääb endale.

Head vana aasta lõppu ja vähem pimedat usku meile kõigile!

Hoia rahaTäna oma pere finantsolukorra ja rikkuse kohta kokkuvõtteid tehes tegin päris mitmeid kõhedusttekitavaid järeldusi, kuid lähemalt kirjutaksin ühest põhitõest, mida on esmapilgul tabelitele otsa vaadates lihtne märkamata jätta, kuid mis on pere finantstervise seisukohalt väga oluline.

Nimelt vaatamata sellele, et Su rikkus ei vähene, võib ikkagi oluliselt väheneda tulu, mida õnnestub teenida investeeringutelt ja kapitalipaigutustest ja seega Sinu majanduslik seis halveneda.

Miks nii?

Väga lihtne.

Oletame kogu protsessi hästi palju lihtsustades (jättes välja igasugused liitintressid jms, mis asja põhiolemust ei muuda), et Sul on 40 000 eurot, millest 20 000 eurot on 5% intressiga pangalaenuna saadud.

Seega on Sinu rikkus 40 00020 000 = 20 000 eurot.

Investeerides Sulle kasutadaoleva 40 000 eurot vähegi mõistlikult, teenid Sa sellelt aastas 10 % ehk 4 000 eurot.

Tasudes intressina 5% pangalt laenatud 20 000-st eurost, jääb Sulle alles:

4 000 – (20 000 / 100 * 5) = 3 000 eurot.

Oletame aga, et vahepeal tuli Sul hiilgav idee ja maksid näiteks oma jooksvate tulude või vanaemalt saadud kingituse abil poole oma pangalaenust tagasi.

Nüüd on Sul kasutada 30 000 eurot, millest 10 000 on pangalaen.

Seega Sinu rikkus on endiselt 30 00010 000 = 20 000 eurot.

Näiliselt ei ole Sa vaesemaks muutunud ja kui nüüd rahulolevalt diivanile lösutama lähed, jääb Sul märkamata, et Su tulevik on hämar ja tulude säilitamise võimalused oluliselt kehvemad kui varasemalt.

Kasutadaolevad 30 000 eurot sama 10% tootlusega investeerides teenid aastas 3 000 eurot, millest pangale maksad tänu poole väiksemale pangalaenule 500 eurot ehk nüüd on Sinu tuludeks vaid:

3 000 – (10 000 / 100 * 5) = 2 500 eurot.

Sinu kohustused on vähenenud, aga sama on teinud ka Sinu tulud ja see võib omakorda tähendada, et tulevikus ei õnnestu Sul säilitada sama investeeringute mahtu ning see kokkuvõttes viib üha kiiremale tulude langusele. Raha teenib raha ja sõltumata sellest, kas see kuulub pangale või on Sinu enda oma – mida vähem on Sul raha, seda väiksemad on Sinu võimalused selle abil teenida.

Seega kuigi rikkuse jälgimine on üks peamisi tegevusi, mida pere edukaks majandamiseks teha tuleks, on väga tähtis sealjuures jälgida ka seda, et Sinu käsutuses olev kapital ja selle abil tehtavate investeeringute tase ei langeks. Vastasel juhul võib pere majanduslik olukord ikkagi aja jooksul halveneda.

Kahjuks ei ole ma selle kõige (oma rikkuse, investeeringute mahu ja investeeringutulude) logimiseks head ja samal ajal lihtsat tarkvara leidnud ning seega möllan jätkuvalt Excelis, kuid ka see ajab asja ära. Soovitan kõigil, keda enda pere või iseenese finantsolukord huvitab, stabiilselt ka investeeringute mahul pilku peal hoida.

130210_RahapakkumineEile jäi mulle juhuslikult silma artikkel, milles Tõnis Oja kirjutab panganduse võimalikust muundumisest tänu pead tõstvale sotsiaalpangandusele (nt isePankur jms). Ja kuigi ma olen nõus, et antud valdkond on pigem kasvufaasis ning tõotab veel suuri tulusid nii investoritele, kes tõepoolest teenivad oma investeeringutelt enam kui 15%, kui kasu nimetatud laenude tarbijatele, kellest üksikud võivad seda raha osata veelgi kasumlikumaks pöörata, ei ole ma üldjoontes nõus levima hakanud väitega nagu pangad peaksid nimetatud tendentsi pärast ülearu mures olema.

Artikkel ise asub siin: http://www.e24.ee/1132406/tonis-oja-vaikelaen-mikropankurilt/

Tegelikult ei ole säärane mikrolaenude pakkumine ja sotsiaalpangandus (vabandust, kui terminiga eksin, kuid praegu ei tule paremat pähe) pankade konkurent, sest nende teenus ja sihtrühm on kardinaalselt erinev.

Mikropanganduse intressimäärad peavad motiveerima inimesi oma raha välja andma ja seda ilmselt ei juhtu iial kuigi madala intressiga. Usutavasti peab tootlus jääma nii lühi- kui pikaajalises perspektiivis selgelt üle 10%, sest vastasel juhul on mõistlikum investeerida aktsiatesse või teistesse, sh turvalisematesse vahenditesse.

Samuti on täiesti erinev sihtrühm. Mikrolaenude sihtrühm on suurel määral isikud, kes erinevatel põhjustel väga vajavad natuke raha, kuid kes tegelikult valdavalt ei kvalifitseeru tõsiseltvõetavas tagasimaksesuutlikkuse kontrollis. Laenatav summa on samas ka maksimumi puhul sedavõrd väike, et see tõenäoliselt sobib vaid mõne tulekahju ühega asendamiseks ja ainult tõeliselt säravad tähed võivad nimetatud summade abil suuta genereerida lühikese ajaga veelgi suuremat tootlust. Paraku ei ole sellised juhtumid ilmselt mahult isegi Pareto kuulsa 20% lähedal, vaid jäävadki väga üksikuteks näideteks. Seega on sihtrühm, eeh… kuidas seda ilusti öelda… pigem meeleheitel ja seega kindlasti mitte traditsioonilise panganduse jaoks atraktiivne.

Ainus reaalselt tekkida võiv konkurents või kokkupuutepunkt nö sotsiaalpanganduse ja “päris pangaduse” vahel võiks olla see, et mingis perspektiivis võiks muutuda võimalikuks võistlemine krediitkaardiintressidega ning sellega säiliks lühiajalise krediidi intressidele teatud surve. Praeguse intressitaseme juures seda aga ei juhtu, sest kuigi hr. Oja toob välja, et laenaja teenib isePankuri vahendusel korralikku 17%-list tootlust, mis oleks ju sisuliselt sarnane praegu pankade poolt pakutavatele krediitkaardiintressidele, võib laenuvõtja kõiki tasusid arvesse võttes arvestada pigem intressimääraga kaugelt üle 20% (2% kuus, nagu koduleht selgelt ütleb), mis on jätkuvalt päris kallis ja seega, nagu juba öeldud, sobilik pigem tulekahjude vähendamiseks. Pealegi ei sobi ilmselt autorendifirmadele ega hotellidele broneeringu tegemiseks krediitkaardi asemel kindlameelne väide, et eks ma isePankurist ikka kolm tonni välja õngitsen, kui tarvis.

Mõistagi ei tähenda kõik eelpoolkirjutatu, et ma ei kiidaks heaks antud laenuvaldkonna kasvu, sest ühest küljest tahab raha investeerimist ja teisest küljes on seda kellelgi ilmselt hädasti laenata tarvis. Samuti on sellisel mikrolaenamisel kahtlemata positiivne mõju survena erinevatele kiirlaenuintressidele. Traditsioonilise panganduse innovaatiliseks hirmuks on seda aga ikkagi palju nimetada.

Siin ühe minu blogipostituse tagasisidena laekus kommentaar, mille kohaselt säästmine on mõttetu ja selleks, et saada rikkamaks, tuleb rohkem teenida. See on tegelikult matemaatiliselt vale.

Rikkus = VaradKohustused

Kui me midagi ei säästa, pole võimalik saada rikkamaks, sest meie varad ei suurene.

Nagu ma olen korduvalt välja toonud, ei tähenda säästmine üksnes raha kogumist sukasäärde. Säästmine võib tähendada nii füüsiliste varade soetamist kui investeerimist likviidsematesse varadesse nagu näiteks väärtpaberid või fondiosakud ning säästa on mõistlik selliselt, et inflatsioon sinu sääste mõnusasti umbes 5% aastas ära krõbistada ei saaks.

Kuid pealkirja juurde tagasi tulles, on säästmine enamasti rohkem teenimise eeltingimuseks.

Jah, kõvasti pingutades on võimalik enese kvalifikatsiooni tõstmise ja harimise teel hakata rohkem teenima ka mitte midagi kõrvale pannes, kuid ikkagi tuleb kuskil piir ette, sest meil kõigil on vaid 24 h ööpäevas ja eeldusel, et sa ei satu olema keegi kellele makstakse piiramatult vaikimise eest, on teatud tasemest edasi rohkem teenimiseks väljapääsmatu oma säästude teenima panemine. Kui sel hetkel sääste pole, ei ole edasine sissetulekute suurenemine peaaegu võimalik.

Miks siis ikkagi säästmine aitab rohkem teenida?

1. Passiivne tulu investeeringutelt

Säästetud raha on võimalik investeerida ja sel moel enesele passiivset tulu teenima panna. Näiteks aktsiate omamise eest saab neid natukenegi mõistlikult valides dividende ja raha hoiustamisel on võimalik saada intressitulu (kuigi väga väikest). See on sissetulek, mis tekib su tavapärasele pingutusele lisaks lihtsalt selle eest, et sul on sääste.

2. Investeeringute väärtuse kasv

Kes investeerib aktsiatesse, kes kulda, kes kinnisvarasse, veinidesse, kunsti või jumal teab millesse. Säästude eest saab midagi soetada, millel on komme pahatihti ajas kallineda. See midagi on võimalik õigel hetkel maha müüa ja oma varade seis tänu teenitud hinnavahele täiesti uuele tasemele viia. Seda võib erilise õnne korral käsitleda sissetuleku hüppelise kasvuna. Kuid rahulikuma keskkonna ja tagasihoidlikuma investeerimise korral on ikkagi võimalik investeeringute väärtuse vahesid järjekindlalt “ülesnoppides” oma säästud ja sellest tulenevalt ka oma tulud järjest kõrgemale tasemel viia.

3. Võimalus kasutada soodsaid võimalusi

Seda juhtub ikka väga tihti, et me ei saa kasutada häid võimalusi teenida natuke lisa, kuna meil pole praegu piisavalt säästusid, mida kasutada. Minuga juhtus see viimati näiteks eelmisel nädalal ja kuigi me ei saa seda iial teada, arvan ise, et seetõttu jäi mul teenimata vähemalt 100 eurot. Kui sul on säästetud vabasid vahendeid, saad õigel hetkel teha soodsaid tehinguid. Selge on see, et iga tehinguga on seotud riskid, aga neid mõistlikult maandades on tänases maailmas nii palju võimalusi osta odavamalt ja müüa kallimalt, et selleks tuleb lihtsalt silmad lahti ja pea selge hoida.

4. Võimalus vältida kalleid tehinguid

Kui sul ei ole sääste, oled sundseisus kohe kui sinu elu ei lähe täpselt nii nagu planeerisid. Oletame näiteks, et su külmkapp läheb katki. On vaks vahet, kas ostad uue kohe välja või võtad järelmaksu. Ja kui sääste ei ole, ei ole väljaostmine võimalik. Samas külmikuta on võibolla praegu aknast välja vaadates täitsa ok, aga suvel päris raske ära elada. Kaudselt tähendab järelmaks krediidikulude tõttu tulevikus sinu jaoks reaalselt vähem raha, mida kulutada, mis tähendab sisuliselt väiksemat sissetulekut. Mõistlik on seda vältida juba täna säästes.

5. Võimalus öelda “ei” kehvadele pakkumistele

Kui miski pole sinu jaoks soodne, aga sul ei ole ka raha, et järgmisel nädalal süüa osta, haarad sa suure tõenäosusega ka igast õlekõrrest. Näiteks kui sul ei ole ühekorraga ei tööd ega raha, on tõenäoliselt tarvis äraelamiseks ikka midagi teenida ja sundseisu sattudes müüd ennast üsna kindlasti kaugelt alla selle hinna, mille saaksid siis kui sul oleks piisavalt säästusid äraelamiseks ja paremate pakkumiste otsimiseks. Seega sinu säästud aitavad sul otseselt rohkem teenima hakata. Sama moodi tekib sul piisava reservi korral võimalus oma praeguse töö asemel kaaluda teisi variante, sest risk ei tundu ühtäkki enam nii suur kui tead, et saad mingi aja ka sissetulekuta hakkama.

6. Julgus ja enesekindlus

Kui sul on piisavalt tugev tagala, tunned ennast hästi ja ei muretse ega närveeri nii palju. Sa magad paremini, näed parem ja rõõmsam välja, su otsused muutuvad tasuvamaks, sa ei ole pisiasjade suhtes nii kriitiline ja sinuga on palju mõnusam suhelda. See on nagu mingi sära sinu silmis, mida inimesed märkavad ja see aitab sul peaaegu automaatselt viibida heas seltskonnas ja olla hinnatud. Ei ole vale ütlemine, et seal kus on, sinna tuleb ikka juurde – see juhtub märkamatult, aga see juhtub tasapisi juba sellest hetkest kui sul tekivad esimesed arvestatavad säästud.

Ma ei toonud siin teadlikult näiteid, sest siis veniks see postitus kilomeetripikkuseks, aga kui sa mind ei usu, siis proovi ise ja veendu, et ma ei valetanud üheski asjas.

Enne sellest rääkimist, miks ma ei pea pensionifondi II sammast investeeringuks, tuleb mul vastata küsimusele, miks ma sellist jama üldse kirjutan, sest peaaegu kõik eraisikute finantsplaneerimisega tegelevad inimesed peavad mind sellise vaate eest tõenäoliselt automaatselt lollakaks ning neil võib vabalt õigus olla.
 
Tõestamaks endale, et ma ei ole hulluks läinud, pean ma endalt küsima: “Miks ma keeldun suhtumast teise pensionisambasse kui investeeringusse vaid arvan täiesti kindlalt, et see on suures osas kaotatud raha?”
 
Kuna tegemist on tundliku teemaga, palun nõrganärvilistel ja sotsiaaltöötajatel mitte edasi lugeda. Samuti ei maksa edasi lugeda neil, kes selle artikli peale koheselt teise samba kogumisest loobuvad ja millessegi muusse ka ei investeeri.

Pensionile peab mõtlema!

Olgu see selgelt välja öeldud, et ei tekiks illusiooni, et ma kavatsen kindlalt enne pensioni parematele jahimaadele suunduda. Pensioniiga ja elustandard sel perioodil on väga olulised. Ka minu jaoks.

Mulle väga meeldis eelmise nädala teisipäeval (08.02.2011) mingist ajalehest loetud artikkel hr Janek Mäggilt, kes samuti rääkis pensionile ja elu lõpule mõtlemisest, kuid ei maininud terves artiklis kordagi pensionifonde ning rääkis pigem mammona korjamisest. Ma ei tea muidugi hr. Mäggi vaateid, kuid usun isiklikult siiralt igasuguses muus vormis pensioni kindlustamisse rohkem kui nn pensionifondidesse. Kuid nagu on öelnud Eino Baskin, vaadakem probleemi lähemalt, niiöelda laiemas perspektiivis.

Miks II sammas on minu arust kaotatud raha?

Põhjus selleks on väga lihtne. Ma usaldan teise samba korral oma elu kellegi teise kätesse ja mul puudub oma vara üle tegelik kontroll.

Muidugi ma saan ju valida, kes mu pensionifondi haldab ja sellest sõltub fondi tootlus (et kas ei ole üldse või natuke ikka on ka). Aga ükskõik kui ilusti ma ei paluks ja ükskõik kui hiilgav teenimisvõimalus mul selle raha jaoks oleks, ei saa ma seda raha kasutada, kui mul seda vaja on. Ja see ei ole minu arust investeering vaid raha ära andmine. Mul ju sisuliselt puudub see raha edaspidi ning ma näen ette, et täit kasumit ei saa sellest iialgi.

Antud investeeringu jälgimisel ei ole tegelikult õige vaadata, kui suureks su pensionifond on kasvanud ja näha selles kasumit. Selle investeeringu tootlus kuni pensionieani on -100% ja tekib siis korraga, üleöö. Kogu see kasvu jälgimine vahepeal on käsitletav infona, mitte enamat, sest seda raha pole sul olemas ja seda ei saa kasutada. Teise samba puhul on täiesti kindel, et kui ma peaksin enne pensioniiga haigestuma ja näiteks ravimite jaoks väga raha vajama, ei saa ma erinevalt ükskõik millisest teisest investeeringust (sh kinnisvara) oma raha kätte. See ei ole OK. See ei olegi tegelikult investeering vaid õnnemäng.

No muidugi te ütlete nüüd, et ma saan selle väga suure tõenäosusega osade kaupa tagasi kunagi ja siis juba mõnusalt kogunenud kasvuprotsentidega tänu riigipoolsetele maksetele.

Aga millise tegeliku tootlusega ma seda raha veel kunagi näen? Kuidas ma saan kogu oma kasumi välja võtta, kui ma ei tea, kui vanaks ma kavatsen elada?

Seega on pensionifondi tootlus suures osas ja väga suure tõenäosusega minu jaoks sisuliselt kaotatud ja ainus rõõmustav tõsiasi on see, et sellest suurema osa saavad loodetavasti minu pärijad. Kui neil on piisavalt oidu, maksavad nad sellelt summalt tulumaksu ära ja võtavad ta välja ning kasutavad targasti.

Miks ma siis ikkagi II sammast kogun?

Ma rõhutan, et teise samba pensionifond on ka minul kogunemas ja ma pooldan seda rahapaigutust tänu riigipoolsetele maksetele. Kuid ma ei pea seda investeeringuks, millel peaks olema tootlus, vaid mingiks igaks juhuks olemasolevaks abinõuks (nagu päästeparv laevadel), millega on mõistlik leppida, sest elus võib ka väga halvasti minna ja siis võib lõpuks seda sammast hädasti tarvis minna.

Kindlasti aga ei ole see minu ainukene viis oma tulevikku kindlustada ja nagu hr Mäggi oma artiklis soovitas, kogun hoolega mammonat ning usun, et see tagab mulle või minu abikaasale parema vanaduspõlve ja minu lastele rikkama tuleviku.

Rahakupüüride album

Rahakupüüride album

Seoses sellega, et Eesti kroonid käibelt kaovad, on hetk soodne algust teha bonistikaga ehk rahakupüüride kogumisega. Olen kindel, et peaaegu kõigil Eesti peredel on komplekt Eesti rahasid nagunii kõrvale pandud. Üks sobilik viis seda teha on meie ilusale rahale vääriliselt, kogudes kupüürid spetsiaalselt selleks otstarbeks mõeldud albumisse, milles on kena oma raha ka tulevikus pildialbumite kõrvalt võtta ja vaadata.

Õnneks tõi meie pojale jõuluvana aasta lõpus ka sobiva Leuchtturm Optima albumi ning esimesteks asukateks selles ongi kogu komplekt Eesti kroone. Albumid on ülalt laetavate läbipaistvate kiletaskutega, seega on rahad selles alati mõlemalt poolt vaadeldavad ning jõuluvana oli iga lehe vahele ka musta vahelehe kaasa pannud, mis teeb pildi kuidagi veel soliidsemaks.

Vana kujundusega Eesti kroonid

Vana kujundusega Eesti kroonid

Eesti kroonide selliselt kõrvale panemises pole järele mõeldes midagi imelikku ega kulukat. Vaadelgem seda kui üsna turvalist reservi, sest Eesti Panga väitel saab neid eurodeks ümber vahetada aegade lõpuni ja seega võib antud albumit käsitleda näiteks “eriti kriitiliste olukordade reservina”. Siiski ütleb mulle sisetunne, et müüksin ennem oma kodu sisustuse maha kui niisuguse albumi kallale läheksin. Ka see on positiivne.

Ise loodan, et lapse jaoks on see huvitav võimalus kujundada head suhtumist rahatähtedesse ning motiveerib raha hoidma selle kulutamise asemel. Sellele lisatud selgitustöö ja taustainfo peab lapse kujunemisele mõistagi kaasa aitama, kuid juba esimeste bonistikateemaliste foorumite ja materjalide uurimine tekitas temaski tunde, et iga raha, mille me poes käest anname, võib juhuslikult olla nominaalist kümnekordselt suurema väärtusega ja seega tasub enne selle ära andmist mõelda ja seda vähemalt hindava pilguga vaadata.

Et rahaalbumis on ruumi lahedalt ja vahelehti saab alati juurde osta (sh mündilehti, mida tulebki peatselt soetada), siis andsin sooja käepigistusega oma pojale ära ka kunagi tänu Janarile soetatud maailma suurima rahatähe ehk Zimbabwe 100 000 000 000 000 dollarit. Las olla samas kohas – üks maailma riikide ajalugu kõik.

Aitäh jõuluvanale, sest usun, et rahatähtede säilitamine on hea investeering.

Eile, pärast ligi kuu aega kestnud ootamist kätte saadud uus hobi-investeering, Mercedes-Benz 420 SE ehk pere värskeim, aga ka üks vanim liige ei valmistanud esmamuljete põhjal pettumust. Käivitub võtmest, käigukast töötab eeskujulikult, salong on vanust arvestades väga heas korras, kere sirge-sile ja kui mõningased värvitööd tehtud ning paar muud viga kõrvaldatud, võiks temast veel päris ilus auto tulla.

Kruvisin kohe numbrid ette ja tegin esimesed tiirud ka maanteel. On põhjust rahuloluks. Vana S-klass ehk konkreetsel juhul 5,02 meetrit pikk 4,2-liitrise V8 mootoriga kvaliteetauto sõidab maanteel ikka hoopis erinevalt kui kõik senised sõidukid, mis mul olnud on.

Umbes nagu Tallink Star oleks ratastele tõstetud, sest põhimõtteliselt võib vabalt selle roolis ennast kaptenina tunda ja mõisniku mõtted on möödapääsmatud. W124 kerega ehk tänapäevamõistes E-klassi Mercedesed, millistega muidu kokku olen puutunud, tunduvad selle kõrval tõeliste kompaktautodena.

Kindlasti kulub sellel vanal ja ebaefektiivsel mootoril vaid 165 kW tootmiseks üüratul hulgal kütust, kuid asi on vahel harva seda siiski väärt. Kiirendustel tekib korraks tunne, et auto tagarataste alt surutakse maa suunas jämedast torust õhku ja masina taha kerkib sarnaselt veoautodele isegi korralikul teel pööristena tolmupilv, esiots tõuseb nii kõrgele, et lühem mees ei näeks üle kapoti serva välja vaatama, aga sealjuures on mootori ja käigukasti töö jätkuvalt filigraanne. Ei mingit lärmi või rapsimist. Lihtsalt vaikne mõmisev jõud, mida pole ülearu, aga mis su ligi kahetonnise auto laisa liigutusega trahvikviitungini lennutab.

Kruiisides umbes 100-ga mootori 2000 pöörde juures on ainsaks tõeliselt häirivaks asjaks usksepolstrite pidev nagin, mis on selle mudeli puhul alati olnud põhiliseks murelapseks. Õnneks oli mul eile nahktagi seljas ja see nagiseb ka ise kõrvulukustavalt, muidu oleks silme eest lõpuks väga mustaks läinud. Loodan selle müra vastu hea sõbra, Martini Riigikantselei autobaasi masinast saadud kogemuste baasilt rohtu leida.

Eks nüüd tuleb teda siis ehitama hakata, kuid iga sellesse autosse targasti paigutatav kroon tõstab tema väärtust.

Ise olen rahul.

Tänane pilt Eesti igapäevamajandusest on päris sarnane buumiaegsele. Automaalritel ja remondimeestel ei ole aega enne järgmist nädalat, autopesulates on järjekorrad, inimesed otsivad mootorrattaid ja 3-liitriseid suurte velgedega Audisid. Tarbijakindlus teeb uusi rekordeid ja rahvas räägib euro-ootuses kinnisvara soetamisest ja headest investeerimisvõimalustest. Sisuliselt on tärganud lootus, et kõik ongi selleks korraks jälle möödas ja kihutame tõusujoones hea elu poole edasi.

Kuid mida me tegelikult mõned kuud ette vaadates näeme ja kuidas üldse tulevikku vaadata?

Kõige lihtsam on visata pilk börsiliikumistele, sest see toimub peaaegu alati umbes pool aastat enne mõjusid reaalmajandusele. Julgemad kinnitavad rihmad ja mida nad näevad?
Vahepeal jõudsaks kiskunud majanduskasv on viimastel nädalatel väga tõsiseid hoope saanud ja börsiindeks OMX Tallinn on langenud 01. maist alates ligi 11% ning pole näha, et õnn pöörduks, sest tänane börsipäev on üle väga pika aja ikka eriti kole.

See kõik on mõistetav. Finantskraanid keeratakse konservatiivsete rahapoliitikate ja uute maksude abil kinni, investorid on juba paanikas, riigid on veel majanduskriisist kõrvuni võlgades ja majandus nõrk nagu 90-aastane vanamemm. Usk igasugustesse abipakettidesse on samuti raugemas, sest kui riigid ennast päästa ei suuda, ei suuda nad aidata ka teisi. Nõiaring. Ja vahepeal saabunud usk helgesse tulevikku on lõplikult kadumas. Majandus on väga haige.

Tänast börsipäeva vaadates paistab, et talv 2010-2011 ei tule reaalmajanduses kergem kui eelmine ja seega tuleb nautida kätte jõudnud kevadet ja buumiaega veel nii kaua kui on võimalik, sest praegu on meie igapäevaelus kohe-kohe käes hetk Tallinna börsilt 2010 jaanuarist ja veebruarist ning enam paremaks ei lähe päris pikal ajal.

Õnneks on kogu krempli kokkuvarisemise ajastus selles mõttes hea, et ilmselt õnnestub selles valguses Eestil ka 2010. aastal inflatsioonikriteerium eurotsooniga ühinemiseks täita, sest paistab, et vahepealne elu paremaks muutumine oli väga näiline ja peagi võime hakata jälle oma joovastuse ja õnnehetkel ära müüdud 1,9 TDI mootoriga Volkswageneid tagasi tahtma.

Lõuna- ja Põhja-Korea vahel on jätkuvalt pingeid. EL riigid purelevad Kreeka ja teiste PIGS riikide tõttu ja USA-st tuli üllatavalt negatiivseid töötuse numbreid. Ma oleksin väga imestunud, kui see ei kõik lõpuks ikkagi relvastatud konfliktideni ja kolmanda maailmasõjani ei viiks, sest sõdade taga on ju alati ainult majandus, huvigrupid ja võimalused.

Õnneks olen ka varem enamasti eksinud. Loodan siiralt, et eksin ka seekord ja käesolevad tagasilöögid on ainult ajutised ning tegelikult jätkub ikkagi vaikne majanduse taastumine.

Alates kaheksandast maist on minu hinges valitsenud tühjus ja rahakotis stabiilsus, sest kutsikas sai maha müüdud ja mobile.de andmetel midagi sarnast selle raha eest asemele osta ei ole võimalik. Seetõttu läksin ükspäev hulluks, võtsin kaks päeva puhkust Volgade kevadsõidu “Ettevaatust, Auto!” korraldamiseks ja seda tehes helistasin keset päeva mahajäetud Türisalu raketibaasist ühte Lõuna-Saksamaa Mercedese esindusse, kes pakkus 1989. aastal sündinud W126 kerega tänapäevamõistes S-klassi müüa.

See, mida ma torust kuulsin, pani tükiks ajaks suu vett täis, sest kuigi masin olevat igalt poolt roostes, pidada ta tehniliselt korras olema, lõpuni hooldusraamatuga sõitnud ja ilma minu küsimata pakuti omal algatusel, et kuna ta vahetusautona tuli, võiks nad 800 eurot kuulutuse hinnast odavamalt selle mulle ära ka anda. Ma ei osanud selle peale enam midagi teha. Võtsin aja maha, sest hammasrattad minu kiharate all hakkasid kinni kiiluma ja kõrvadest tuli valget suitsu.

Mõtlesin, et helistan järgmine päev uuesti ja uurin istmete, kroomdetailide ja rooli seisukorda, vean kärsa istmenurka puudutavate raudselt negatiivsete uudiste peale vingu ja põrutan hinnaks veel 200 eurot väiksema. Aga ma ei helistanud homme uuesti. Vahepeal kadus kuulutus lihtsalt internetist ära ja oletasin, et selliselt absurdse hinnaga sai auto ilmselt lihtsalt kellelegi teisele müüdud. Masendus ja meeleheide võtsid jälle maad.

Möödus laupäev, möödus pühapäev ja peaaegu oleks möödunud ka esmaspäev, aga lootus leida ilusat kutsikat viisid mind jälle mobile.de kuulutusi sirvima. W201 kerega autosid pole küll kunagi 4,2-liitrisena toodetud, aga kui juba kuulutusi lapata, siis kõiki võimalikke variante, sealhulgas W126 kerega S-klassi autosid. Ja seal ta jälle oligi, pisut muudetud müügikuulutusega, aga ikkagi seesama. Helistasin viivitamatult müüjale ja otsustasin oma strateegia käiku lasta. Uurisin rooli ja istmete kohta – pidada korras olema. Uurisin kroomi kohta. Müüja ütles, et peast ei tea, aga lubas minna ja autost pilte teha ning mulle saata kõigi kohtade pildid, kus roostet märkab.

Uskumatu, sest selles esinduses müüdi üldiselt ainult üle 10 000 euri maksvaid kasutatud Mercedeseid ja poleks arvanud, et keegi sellise roostes odava vana auto pärast isegi toolilt püsti tõusta viitsiks. Palusin siis juba samas kirjas mulle ka passikoopia ja nende pangaandmed saata, et saaksin ülekande teostada, kui soovi on. Ühtlasi ütlesin, et ilgelt hea oleks, kui sellest hinnast, mis ta viimati mulle ütles, veel midagi alla tuleks. Lubati kalkulatsioon üle vaadata.

Noja siis ma sain pildid. 7MB pilte, millelt tõesti palju roostet, aga ka palju ilusat näha. Must (kahjuks jah must, mitte hall või helebeež) veluursalong oli terve ka juhiistmenurgast, rool nägi välja viisakas, puit korras ja esiots üldse igati kena. Kole lugu oli tagastange kroomliistuga, aga palju vähem kole lugu oli hinnaga. Müüja kirjutas, et saan 200 eur veel alla, mis tähendab seda, et müügikuulutusest tuldi sisuliselt esimese küsimise peale alla 1 000 EUR, mis on üldjuhul nii odavas hinnaklassis täiesti mõeldamatu ulme.

Vaatasin ära esinduse stange kroomliistude hinna, mis on kaugelt üle 200 EUR-i, aga olin sellega juba algselt ju arvestanud ning tellisin auto ära.

Päriselt kah – tellisin ametlikult Mercedese esindusest oma esimese Mercedese. Mis siis, et ühe odavaima oma elus, aga ikkagi päris esindusest ja iga standardi järgi päris Mercedese.
Tellimus teostati vastaval vormil ja puha ja tellimuses on kirjas lisavarustus, eelmiste omanike arv ja üldse igasugu muu müstiline info, mida tavaliselt autoaedadest kunagi kirjalikult välja ei anta: tellimus

Samal päeval sai teostatud maksekorraldus ja nüüd ootan nagu väike laps ning olen elevil. Võimalik, et ta on täiesti tuksis – mootor kokku jooksnud ja tagasilla nivooreguleering õlist tühi. Võimalik, et ta ei tulegi kunagi minuni ja sain lihtsalt petta. Võibolla on tal põhi alt roostetanud. Võibolla on ta karvamütsiga üle värvitud. 

Kõik võib olla, aga loodan parimat. Ikkagi täitsa uus roostes vana auto, mida oodata. Ja võib kindlalt öelda, et kui eelmine oli väike ja lihtne auto, siis käesolev vanatehnikaobjekt peaks hea õnne korral Mercedesest üledoosi välja andma, sest tegu on ikkagi suure kvaliteetsedaaniga, mida kasutasid SEL variandina edukalt esindussõitudeks praktiliselt kõik enesest lugupidavad riigijuhid ja naftašeigid. A sõidab ikka nagu veoauto.

Saame näha, mis sellest kõigest välja tuleb.

Lõkke ümber tantsivad pärismaalased

Küsisin oma pojalt mõned nädalad tagasi siseheitlusi pidades, et mis tema kui 8-aastane investeerimishuviline arvab, et kellele üldse seda eurot vaja on ja miks peaks asjaolu, et Eestis eurod käibele lubatakse, tekitama mingit aktsiahindade tõusu?

Lapse vastus oli üllatav ja minu mõtetega üsna sarnane. Ta arvas, et siis kui Eesti eurokõlbulikuks tunnistatakse, peaks see huvi äratama väga kaugel asuvate investorite seas, kes midagi eriti Eestist ei tea ja ei saa siin väga koha peal käia ning kes seetõttu arvavad, et Eesti on üks mõttetu kolgas.

Üldiselt oli tal ilmselt õigus. Kõige enam tähendab tänane Euroopa Komisjoni raport seda, et Eestit hakatakse ka väga kaugel nägema Euroopa riigina, sest siin on käibel Euroopa raha. Võibolla äratab see lõpuks seni ükskõiksena püsinud gruppides investeerimishuvi ning võibolla just selle tõttu jõuab kübeke selliste investorite rahast tulevikus ka meie maile.

Vaevalt, et täna õhtul, kui eestlased Läänemere ääres oma õndsat, veel sääskedest rikkumata und magavad, tohutud dollarimäed Ameerikamaalt siiapoole voorima hakkavad, kuid mingi positiivse tõuke võiks täna teatavaks tehtud positiivne vahetulemus ikkagi anda.

Elame näeme.