Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Category: Kiusatused

Mercedes-Benz R129 ehk SLMa ei tea, mis saab ja ma ei tea kuidas, aga ma tean, et seda autot on tarvis.

See on nagu filmis Inception ehk Algus, mille eest Leonardo DiCaprio järjekordselt Oscarit ei saanud, aga mis sellegipoolest oli väga hea.

Kui üks tuttav automüüja umbes kaks kuud tagasi sedasorti autot Hamburgis ulmeliselt odava hinnaga pakkus ja see tumesinise värvi tõttu ostmata jäi, oli idee istutatud ning sellest idanenud mõte on muutunud vist mu kõige raskekujulisemaks autoalaseks kiusatuseks üldse. Seda on nii hädasti tarvis, et iga vähegi korralikum müüdud eksemplar mobile.de portaalis teeb haiget ja olen korduvalt tabanud end odavaid Müncheni või Nürnbergi lennupileteid otsimast. Isegi W140 (vt mõni kiusatus eespool), mida mul ju ka endiselt ei ole, ei eruta enam niiväga, sest neid võib mõistliku hinnaga veel tulevikuski leida.

Ja samas on SL-i näol tegemist autoga, mida ei saa isegi hea õnne korral “paari tonni eest” osta ning mis muutus klassikuks juba samal ajal kui neid toodeti. Enamvähemgi talutavas korras ja mitte USA-st või Jaapanist imporditud auto eest tuleb täna enamasti minimaalselt 7 000 euri välja köhida ja see on meie kodumaal kahetsusväärselt suur summa.

Selline alles noore vanatehnika kohta võrdlemisi kallis hind koostöös tavapäraselt häguse finantsprognoosiga muudab väljavaated SL-i päriselt soetamiseks täiesti talumatult viletsaks ning samal ajal tekitab ängistavat jonni teadmine, et nad muutuvad lähiaastatel ainult kallimaks, nagu nii siinkirjutaja kui ka sõltumatu ajakirjandus juba mõne aasta eest prognoosis (vt näiteks http://karlovaauto.ee/index.php?leht=uudised&tyyp=artiklid&id=24 ja http://bit.ly/1GqcO6w).

Ise juba normaalses keskeakriisivanuses meesterahvas, aga ei omagi veel kabrioletti. Mage!

Ei tea, milliseid tablette seekord võtta. Tõesti ei tea.

Ei saa öelda, et kevad meis veidraid tundeid ei tekitaks.

Mõned nädalavahetused tagasi sai õlleklaasi taga jälle arutatud selle üle kuidas autotööstus on muutumas ja mida head on meist aastakümnetega mööda läinud. Kõneaineks tuli ka avalikkusele 1991. aastal näidatud W140 kerega Mercedes, mis oma mõõtmete tõttu on ehk tituleeritav minu suurimaks vanatehnikaalaseks kiusatuseks läbi aegade.

Selle 90-te alguse suursedaani väljatöötamist alustati juba aastal 1981 ning lisaks niigi keerulisele ülesandele muutus olukord 1986. aastal BMW poolt esitletud uue 7-seeria autost tuleneva konkurentsi tõttu eriti teravaks. Inseneride eesmärgiks seati kõiki teisi luksusautode tootjaid uue S-klassiga mäekõrguselt ületada. Kõrged eesmärgid tagavad tavaliselt väga head tulemused, kuid võivad vinti üle keerates osutuda ohtlikuks ning võimalik, et W140-ga see teatud mõttes juhtuski.

Kriitikute hinnangul tuli auto ebaproportsionaalselt suur, janune ja oma aja kohta ennekõike elektroonika ja mugavusvarustuse poolest väga keeruline, mis omakorda toob kaasa varasematest mudelitest sagedasemad, aga ka kallimad rikked. Samuti protestisid W140-kerega võimsaima mudeli vastu agaralt Greenpeace’i aktivistid.

Ometi on see auto juba tänaseks legendaarne ning seetõttu kindel kandidaat kalliks klassikuks muutumisele. Ei ole ilmselt juhuslik, et autot kasutasid praktiliselt kõik riigipead alates Lennart Meri’st lõpetades Rooma Paavstiga.

W140 on ka esimene ametliku mudelitähisega Mercedese S-klass. Tõsi, selline markeeringumuudatus tehti alles aastal 1993 paralleelselt teiste mudelitega. See maailma esimene ametlik S-klass on auto, mida on vahest enim Mercedese mudelitest internetis lahatud ja mille ajalugu on väga hästi lahti kirjutatud näiteks sellisel saksakeelsel lehel: http://www.mb-w140.de/

Et teema on paeluv ja samas eestikeelsena väga vähest kajastust leidnud, otsustasin osalt oma saksakeeleoskuse parendamiseks võtta kätte ning suure osa mudeli väljatöötamise ja arengu ajaloost ära tõlkida ning teema sobivuse tõttu panin nädalavahetusel selle lõpuks tundidepikkuseks tööks ja hirmpikaks kujunenud illustreeritud teksti kirja siin:

http://karlovaauto.ee/index.php?leht=uudised&tyyp=artiklid&id=26

Kuid miks see auto ikkagi just nüüd kiusatuseks on muutunud, kus seda veel eriti keegi vanatehnikana hinnata ei oska?

Põhjus taas proosaline. Need autod ei lähe enam odavamaks. Jah, veel mõned aastad ei lähe nad ka kallimaks, ent preaegu on veel võimalik hea õnne korral mõistliku hinna juures isegi valida, kas soovid R6, V8 või V12 mootoriga autot ning ilmetu musta naha asemel võib leida veel ka heleda salongiga isendeid ning läbisõidule ei pea veel läbi sõrmede vaatama. Mõne aasta pärast on selliste tingimuste seadmine juba palju raskem ja korraliku auto eest tuleb paratamatult hakata maksma üha korralikumat hinda.

Õnneks on raha suhtes nagu alati väljavaated segased ning seetõttu las ta praegu jääb:

MB 190E

MB 190E

Vastik kevad möllab jälle südames ja kus kiusatus lõpeb, seal teine algab. Juba nädal aega olen iga päev mitu korda jooksutanud mobile.de portaalis otsingut sellisele autole nagu Mercedes-Benz 190E, mis kandis keremudelinumbrit W201 ja milline mul eelmisel aastal isegi korraks olemas oli. Sisemine vajadus selle auto järele on läinud nii tugevaks, et hakkab kainet mõtlemist segama ja seega olen iseenda huvides sunnitud sellegi kiusatuse siin blogis ära tooma.

W201 kerega MB 190E toodi turule 1982. aastal ning esmakordselt Daimler-Benz’i ajaloos oli uue Mercedese näol tegemist kompakt-klassi autoga. Varem ei olnud Mercedes nii väikeste mõõtmetega autosid tootnud ja sellest tulenes tohutu tähelepanu uue mudeliklassi väljatöötamisele, mis omakorda tähendas üüratuid arenduskulusid. Mitmed uudsed tehnilised lahendused, mis selle mudeli puhul kasutusele võeti, kanti hiljem üle ka tulevastele suurematele mudelitele ja võib olla päris kindel, et tegemist oli taaskord autotööstuse hilisemas mõistes tähelepanuväärselt ülearendatud sõidukiga.

Kiusatusele lisab veelgi emotsionaalset kaalu tõik, et tegemist on mudeliga, mis oli tänaseks üle kümne aasta tagasi siinkirjutaja esimeseks Mercedeseks.

Ja kuigi ma saan täielikult aru, et mul ei ole ruumi ega vajadust veel ühe auto jaoks, närib see asi ometi hinge ning kuklas kummitab kahtlus, et varsti võib nende valik odava hinnaga olla juba päris kesine. Praegu on nende autode hinnad nii madalad, et tõenäoliselt saaks selle ka oluliselt kahjusid kannatamata kohe maha müüa ning just seetõttu võiks olla käesolev hetk viimane aeg selle mudeli osas rongile hüpata. Kuid mõistan ka ise siinkohal seda kirja pannes, et see ei saa olla argumet auto ostmisel.

Et saada selgelt aru oma soovide jaburusest, on mõistlik reastada kulud, mis sellise asja ostuga koheselt kaasneksid:

– Auto soetusmaksumus (ostuhind + transport + esmane korda tegemine),
– Kindlustus vastavalt sõidetavatele perioodidele,
– Regulaarsed pesemis- ja puhastamiskulud,
– Teatud hoolduskulud (ka väikese tarbimise juures tuleb aegajalt midagi hooldada),
– Hoidmiskulud (eriti talvel on see oluline summa igas kuus).

Päris palju asju, millele mu pere-eelarve kuidagi positiivselt reageerida ei oskaks. Graafik muutuks negatiivsemaks ja elu läheks raskemaks. Seda ei oleks kohe üldse tarvis arvestades, et hinnatõusud Eestis ei ole kaugeltki lõppenud ja seetõttu muutub pere-eelarve pidevalt nagunii. Lisaks on meie pere naispoolele ka juba pikemat aega autot tarvis, mida oleks võimalik aastaringselt tarbida ja see tähendaks samal aastal mitme auto ostmist korraga, mis lööks mõneks ajaks eelarve ikka erakordselt kummuli.

Pealegi, auto ei ole raamat, mille saaks talve saabudes riiulisse ära panna ja kevadel jälle välja võtta. Eriti just sel põhjusel, et mul puudub reaalselt võimalus ilma rendikulusid suurendamata veel ühte autot ladustada, jääb sel aastal see mudel siiski soetamata. Täiesti kindel on siiski see, et varem või hiljem tuleb mul sellele kiusatusele järele anda, kuid parem oleks seda teha praeguses seisus palju hiljem – võibolla mõne aasta pärast. Eks elu näitab ja milleski ei saa kunagi lõpuni kindel olla.

Mercedes-Benz 190E

Mercedes-Benz 190E

Ma saan teist aru. Ma ise ka täiega vihkan sellise odava reklaami tegemist, aga tahaksin siiski siinkohal ära mainida, et alustan kodukinoalast blogimist ka sellel aadressil, kuna mul puudub muidu võimalus oma õhtutundidel saadavate filmiemotsioonide ja muu sellega seonduva väljendamiseks: http://www.projektorid.ee/kodukinoblogi

Loodan, et annate mulle minu nõrkuse hetked andeks. Rohkem ma siin sellest teemast ei räägi ja naasen kohe oma liistude juurde andes ülevaate viimase 2 nädala aktsiaportfelli arengust. Tänan tähelepanu eest ja veelkord, tuhat vabandust korraks täiesti irrelevantse teemaga sisse sõitmise eest.

Korteris elamine on mugav. Vähemalt arvab enamus inimesi nii ja nii võib see tõepoolest teatud juhtudel olla. Kuid kas selle mugavuse huvides on mõistlik igakuiselt mõttetult raha kulutada ja kui mugav see parasjagu iga inimese jaoks tegelikult on, ei ole sugugi nii selge.

Selleks, et teada saada, kui palju kallim tuleks minu puhul majas elamine ja selle laenumaksete tasumine, tegin täna võrdluse Janari maja ülalpidamiskuludega ning arvutasin pisut korteri ja maja kulude vahet. Esimene hoop oli see, et loomulikult ei tule majas elamine kõigi muude püsikulude osas kallim. Kallis on vaid laenumakse.

Minu korteri püsikululiikide ülevaade meie pere-eelarvest on järgmine:

Miks sisalduvad siin autoparklatasu ja garaažide kommunaalmaksed? Põhjus väga lihtne – kui ma ei elaks korteris, vaid oma majas, ei oleks neid kulutusi tarvis teha.

Eeltoodud liikidele võib lisada autopesu, sest võimalusel peseksin suvel oma autot õhtuti ise. Oletame, et sellega suudaksin säästa kasvõi kolmandiku oma tänastest pesulaarvetest. Ka sel juhul oleks kulude sääst igakuiselt üle 200 krooni pelgalt autopesudelt, kuid ümardan selle täpselt 200 krooni peale.

Seega on minu korteris elamise püsikulud teada. Kahtlemata on ka majas elades omad “majaspetsiifilised” püsikulud. Toogem needki kululiigid Janari pere-eelarvest siinkohal ära:

Summeerides korteri kulutused võimalikult tagasihoidlikena ning maja püsikulutused konservatiivselt suurtena, sain sedasi võrreldes teada, et minu püsikulud on täna pisut üle 1 500 krooni kõrgemad kui need oleksid Janari majaga võrreldavas majas elades.

Ma tean küll, et mugavus maksab, kuid milline mugavus???

Täna elan korteris, millest pean igal hommikul kilomeetri iga ilmaga, nii vihmas kui lumes, oma auto juurde jalutama, mu hobiautod paiknevad teises linna servas garaažis, mul puudub pind näiteks talverehvide jms hoiustamiseks, mu lapsel puudub võimalus vabalt õues mängida ja maja madaluse tõttu puudub sellel ka lift, mis teeb võimatuks lapse jalgratta mugava omamise. Selline mugavus, ma ütleks, ei pruugi olla kõrgemal tasemel kui eelmainitud kululiikidesse maja puhul sissearvestatud murutraktori amortisatsiooni ära kasutades muru niitmine.

Kuid nüüd jõuame mündi teise pooleni, sest korteriga ei kaasne mul täna mingisuguseid laenumakseid ja maja puhul oleksid täna Nordea laenukalkulaatorist 30-ks aastaks võetud 4% intressimääraga miljonikroonise laenu puhul laenumaksed umbestäpselt 4 775 krooni kuus.

Ma ei hakka kellegagi vaidlema, aga mulle näib, et miljoni krooni eest on võimalik täna maja valmis ehitada. Mõistagi mitte mingi luksushäärber, aga pisut ise panustades saab selle raha eest ilmselt Tartumaale püstitada päris kvaliteetse elamispinna. Muidugi võib alati ka 4 miljonit kulutada, aga kuna minu tutvusringkonnas puuduvad hetkel inimesed, kes oleksid oma maja ehitanud isegi buumi tingimustes kallimalt kui miljoni eest, lähtun puht subjektiivselt sellest summast.

Samas, kui ehitada maja miljoni krooni eest, siis ei pea pangalaen olema tingimata 1 miljon krooni. Seda on isegi väga keeruline saavutada, sest osa finantseeringust peaks olema teostatud omavahenditest. Seega peaksin pangalt laenama ehk maksimaalselt 800 000 krooni, et miljon kokku saada. Sellise summa korral oleks samadel tingimustel (periood 30 aastat, intress 4%) minu laenumakse hoopis 3 820 krooni.

Seega, tulles tagasi puhtalt kulurehkenduste ja numbrite juurde ning lahutades laenumakseks kuluvast 3 820 kroonist eelmainitud tänase korteri ülekulu 1 500 krooni, jääb igakuiseks lisakulutuseks majalaenu korral:

3820 – 1 500 = 2 320 krooni

Selline lisakulutus minu praeguse eelarve juures ei oleks tervislik, kuigi võib olla absorbeeritav. 

Järele mõeldes on aga mõni tehe meil veel tegemata. Üürides oma praeguse korteri välja, saaksin laenumaksest tingitud lisakulutusi veelgi vähendada. Vaadates City24 portaali statistikakeskkonda Spot, sain teada, et keskmine üürikorteri ruutmeetrihind Tartus on hetkel pisut üle 80 krooni. Olles veendunud konservatiiv ja teades, et minu korter ei ole mingi ülimoodne luksusapartement, arvestaksin ruutmeetri üürihinnaks hoopis 60 krooni. See tähendaks mulle igakuist sissetulekut 3 600 krooni, aga ma ei usu, et keegi üürikorteri eest nii palju maksaks (milleks ometi?) ja seega ma arvestaksin endale realistlikuna näiva 3 000 krooniga.

Kahjuks tuleb aga arvestada üht ebameeldivat tõika. Nimelt soovib Eesti Vabariik kõigilt tuludelt saada 21% tulumaksu. Seega, kui kasseerin 3 000 krooni korteriüüri, pean sellest tulumaksu näol riigile tasuma:

3 000 / 100 x 21 = 630 krooni

Seega jääb mulle reaalselt 3000-st kroonist alles:

3000 – 630 = 2 370 krooni

Lahutades selle lisatulu nüüd varasemalt leitud laenumaksest, mis on kompenseeritud majas elamise tõttu madalamate püsikuludega, saame teada, et minu igakuine lisaväljaminek täna kolides 1 000 000 krooni maksvasse eramusse ning võttes selleks 800 000 krooni pangalaenu, oleks:

2 3202 370 krooni = – 50 krooni 

Jah, ma näen õigesti – ma jääksin täiendava laenu abil majja kolides iga kuu viiekümne krooniga plussi.

Muidugi võib skeptiliselt öelda, et olen unustanud iga-aastase septiku tühjaks vedamise või muud sarnast, aga kindlasti olen unustanud ka asju, mis täna korteris elades paratamatult lisakulusid tekitavad (kasvõi lihtsamad autohooldused, mida ise teostaksin). Loomulikult on oluline seegi argument, et lisalaen tähendab lisakohustust -> võibolla rahutumat und -> võibolla suuremat hirmu töö kaotamise ees.

Selle vastu aitab efektiivselt korralik kindlustus ja isegi kui seejärel mõnesaja krooniga igakuiselt miinuses oleksin, ei kujuta ma ette, miks ma ei peaks suutma sellist summat igakuiselt oma pere-eelarves säästa võimaluse eest elada OMA MAJAS ja kasvatada igakuiselt laenumaksete näol oma rikkust, selle asemel, et täna see raha mõttetute kulutuste tõttu tuulde loopida.

Tegudele.

Väike killuke ühest erakogust.

Väike killuke ühest erakogust.

Kuigi väidetavalt Eestis automuuseume ei eksisteeri, on tegelikkuses neid ilmselt kümneid ja mõned neist koguni nii suureks paisunud, et teevad silmad ette väiksematele ametlikele muuseumidele. Eile lahkusin töölt paar tundi varem, sest pealinnast saabus telegramm, milles teatati, et hädasti oleks tarvis minna automuuseumi, sest kuigi eelmisest külastusest oli möödas vast paar aastat, on kollektsioon laienenud nii territooriumi, kui ka välja pandud eksponaatide osas vähemalt kolmandiku võrra.

Mis siis ikka mõelda. Kui pealinnast kutse tuleb, siis on kohustuslik kohale ilmuda. Tuli pere autosse pakkida ja vaatama minna. Tegelikult sisaldus kutses ka väike eelvaade fotode näol ja kuigi olen selline pealtnäha Volgade austaja, motiveeris enim kohale minema hoopis teine automark, millest palju ilusaid mudeleid sellesama puhta põrandaga garaaži all “vedeles”. Kunagi tegin siinsamas blogis juttu MB 560 SEL autost, kuid seal leidus veel teisigi sama masti tooteid.

Nüüd mõtlen juba terve päev, et mida peaks sööma, et niisama targaks saada ja enda vanatehnikahobi sarnasele tasemele viia. Ja kuidas ka ei mõtleks, et tegelikult on ju vähem asju rohkem vabadust ja muid selliseid positiivseid eneseabimõtteid,  teeb selline asi haiget, sest need viinamarjad ei tundu kohe üldse hapud.

See teeb rahutuks ja sunnib rohkem pingutama ning see on tänapäeva sotsiaalselt kindlustatud mugavusühiskonnas mandumise vältimiseks lausa hädavajalik.

Lühiülevaade eile toimunud motivatsioonikoolitusest asub sellel aadressil: http://www.volga.ee/modules.php?name=Forums&file=viewtopic&t=3067

Püüan toibuda.

Kuigi olen kindel, et ma niipea veel ehitama ei saa hakata, olen hingelt üks nendest, kes ei kannata silma otsaski korteris elamist ja oma maja on üks asjadest, mille ma lihtsalt pean saama. Iseasi, kui palju selle saamiseks tuleb teha mööndusi ja latti alla tõmmata, sest täna on mu kriteeriumid oma pere uuele eluasemele mõnevõrra veidrad ja kallimapoolsed, et mitte öelda üle jõu käivad.

Esialgne visioon
Kunagi ma mõtlesin, et hakkan raudselt elama mõisas – kahekorruselises ja sammastega neoklassikalises stiilis härrastemaja, mille ees ringtee ja purskkaev, oleks vabalt sobinud. Talli oleks garaažiks ümber ehitanud ja kõik oleks olnud nagu peab. Siis millalgi sain aru, et see mõte on tegelikult üsna rumal, sest selleks, et mõisas elada, on vaja tervet karja töökäsi, kes teda kogu aeg korras hoiab ja see tähendab, et ma pean kogu aeg mingeid inimesi oma kodus taluma. Mõisas elamine on lisaks kõigele selle poolest ka tülikas, et mingit kodutunnet ei teki, kui uurimaks, mida ja mis kell täna õhtul süüa pakutakse, pead helistama näiteks fuajeest kööki, lapsi ei leia enam kunagi maja pealt üles ja kui jalutuskepp ära kaob, tuleb see alles kaks põlvkonda hiljem sahvrist välja. Samuti on suhteliselt häiriv, et magamistoast kabinetti komberdamiseks tuleb teenijaplikade tõttu viisakamad riided selga tõmmata. Jama kui palju.

Korrigeeritud kontseptsioon
Seega olen hakanud mõttes kavandama palju tagasihoidlikumat elamist. Ilmselt olen alustanud valest otsast, sest tegelikult oleks pidanud nii umbes kümme aastat tagasi hakkama kavandama oma sissetulekute suurust palju hoolikamalt, kuid see selleks. Oletame, et ma siiski suudan oma laiskusest võitu saada, genereerin endale korraliku rahavoo ja saan lõpuks maja ehitama hakata. Krundi suhtes on lihtne ja odav, sest üks minu kriteeriumitest on kaugus tsivilisatsioonist. Mida kaugemal, seda parem. Mulle ei meeldi võõrad inimesed ja eriti naabrid, mistõttu peaks minu püsiv eluase olema üsna hüljatud, aga ilusas kohas. Sellised krundid ei maksa palju – arendajad vaatavad, et mingi padrik ja omanik on õnnelik kui lahti saab. Teisest küljest on olukord asukohast tulenevalt kohe keerulisem näiteks elektriga. Kuid Eesti on nii väike, et olen kindel, et see on kuidagi lahendatav. Krunt peab olema piisav, et seda kannatab niita, samas võiks maja juurde viia teatav allee, mis on väikese ruutmeetrite arvuga võimatu. Mingi paar-kolm hektarit oleks vast ikkagi ok, aga võibolla eksin.

Tubade arv
Maja ei peaks olema suur. Kaks korrust on täiesti piisav ja tube ei peaks olema üle üheksa või kümne, sest üle kahe lapse ma vaevalt saada kavatsen ja üks nendest on juba nii suur, et varsti kolib üldse välja. Miks nii palju tube, võivad mõned küsida. Ma lihtsalt ei oska kuidagi vähemaga olemasolevaid probleeme lahendada. On ju vaja järgmisi ruume:
– elutuba,
– köök (vanasti ei loetud toaks, aga peaks ikka eraldi toana kirja minema,  et oleks selge, et ta pole elutoaga seotud),
– magamistuba,
– 2 lastetuba,
– kabinet,
– pesutuba (kus toimub näiteks pesu triikimine, pesemine jms, mida keegi mujal näha ei taha),
– nn “valge tuba” (räägin sellest lähemalt allpool),
– külalistetuba (kus magavad külalised, kes on lastele näiteks külla tulnud).

Siit tuleb juba 9 tuba kokku, mida ma omavahel kuidagi liita ei tahaks. Lisaks on muidugi vaja wc-sid ja vannitubasid jms ruume, mida tubadeks ei loeta.

Garaaž
Iga normaalse maja juures on minu arust hädavajalik ka garaaž, kus peab paratamatult ruumi olema treileritäiele autodele. Ilmselt tuleb see eraldi hoonena lahendada, sest maja osana võib see proportsioonidele lausa korvamatuid kaotusi põhjustada. Miks on vaja garaaži tervele treileritäiele autodele? Juba täna on mul pool nendest autodest olemas ja ilmselt ei vähene see number ajas, kui ma vahepeal kangeid medikamente ei võta, mis mu vanatehnikahuvist terveks ravivad. Palju autosid on meie peres täna tegelikult hoopis puudu. Lisaks võiks ju saada kuskile paigutada ka naise ja laste autod. Seega juba praegu võiks ette näha vajalikke kohti selliselt: 4 + 3 (naine ja kaks last) = 7. Ainult paari hobiauto jaoks ongi siis veel ruumi.

See tähendab, et tavalises mõistes on juba ülaltoodud nõuete täitmiseks minu soovid ebamõistlikult kallid. Samas ma olen veel piisavalt noor ja ei kiirusta oma tingimuste korrigeerimisega, seega toon siinkohal välja veel aspekte, mis minu kodu mõnevõrra tavapärasest kallimaks muuta võivad. Unistamine on ju põhiline, mis meie tegevustele jõudu annab, eksole.

Valge Tuba
Nimelt sai ülalpool mainitud “valget tuba”. Võtsin selle mõiste kasutusele ühes väliskomandeeringus viibides, kus mitmete ümberistumiste tõttu tuli tundide viisi lennujaamades aega veeta. Lennujaamades on tohutult palju rahvast. Kõik on eri rahvustest, erineva käitumise ja kommetega. Terve Dilberti koomiksi jagu sarnaseid karaktereid on pidevalt vaateväljas. Seega hakkasin seal ebahügieenilisel ja -mugaval lennujaamatoolil lösutades mõtlema selle peale, kus mul oleks hea, stressivaba ja lõõgastav olla. Pilt, mille endale valmis manasin, oli nii ilus, et teadsin kindlalt – selline ruum peab minu majas kunagi olemas olema.

Valge Tuba peakski olema valgete seinte ja laega, umbes 3×4 meetrit suur ja kahes küljes maani ulatuvate kuulikindlate akendega ning täiesti lõhkumiskindla uksega tuba. Põrandal peaks olema läikiv ideaalselt sileda pinnaga hele marmor või isegi dolomiit, mille ükski liitejoon ei tohi nurgast teise plaadi suhtes nihkes olla, sest see oleks väga häiriv. Minu Valges Toas on ainult kaks mööblieset:
1. Valge nahaga kaetud kroomitud kandevosaga tool, mida saab reguleerida lamamisasendisse ja mis toetab ka jalgu, umbes nagu hambaarstitool.
2. Valge madal klaasustega riiul, mille peal on 2 valget mobiiltelefoni ja mille sees on helisüsteem, mis toidab toa seintesse integreeritud valgeid kõlareid.

Mis sellise toa mõte on? Tegelikult on sellel isegi kaks väga olulist funktsiooni:

1. Sellesse saab kogu pere varjuda, kui majja üritatakse sisse tungida. Kahe eraldi võrgus töötava mobiiltelefoni abil on suure tõenäosusega koheselt võimalik abi kutsuda ka siis, kui elekter ära lõigatakse. Hulle ja pätte on terve ilm täis ja ma ei näe, et ühiskond normaalsemaks muutuks. Seega on turvatuba igas kodus suhteliselt mõistlik mõte. Mida te teete, kui öösel kostab klaasiklirin ja majja ronib võõras? Lasete ta maha? Astute käsivõitlusse? Aga mis siis, kui kostub püstolilask ja relvastatud narkar lõhutud uksest sisse astub? Või mis saab siis, kui kodus on ainult lapsed ja naine?

2. Selles toas saaks üksinda viibida lõõgastumiseks. Selleks, et olla maailmast klaasiga eraldatud, täiesti oma keskkonnas, nautida puhtust, valgust ja head heli ning tulla välja palju õnnelikuma ja rahulikuma inimesena. See oleks pisut nagu relaksatsioonikamber spaas, aga palju kvaliteetsem. See on väga tähtis, sest ma arvan, et enamus inimese õnnetundest tuleb tema seest. Ümbritsev kaos ei lähe tõeliselt edukale ja õnnelikule inimesele korda, sest tema sees on rahu ja kord ning ta näeb ainult olulist. See on midagi sellist nagu Tom Cruise’i naeratus – positiivne mõtlemine mõjutab ümbritsevat keskkonda ja soodustab edu. Seega ei ole see aspekt Valgest Toast vähem oluline, kui turvalisuse tagamine.

Ilma sellise toata ma omale maja ei taha. Isegi kui lõpuks realiseerub minu arusaamade kohane miinimumvariant kodust, peab selline tuba seal leiduma, kasvõi köögi puudumise hinnaga.

Muud mõtted
Lisaks eelmainitule, kui vanajumal või partei mõistust annab, saavad minu kodu alumise korruse aknad ja välisuksed olema kõik kuuli- ja lõhkumiskindlad ning ustel kesklukustus, mis aitaks vältida kriminaalide uitmõtetest ajendatud kallaletunge või lõhkumisi. Ma tean, et me elame üsna turvalises keskkonnas ja pealegi ei ole kellelgi vähimatki põhjust üritada minu elu kallale kippuda, ent raha-, vaimu- või mõnes muus hädas lollidel võib igasugu haigeid mõtteid tulla. Ei ole tarvis, et mu kodu akna saab nalja viluks süütepudeliga sisse visata.

Turvaaspektidele lisaks olen endale ühte kausta kirja pannud kõik nõuded, mis saavad olema osaks minu tulevase kodu “tehnilisest spetsifikatsioonist” ja mida ma ei hakka siinkohal loetlema. Kui selliseid asju endale kirja ei pane, võivad väärt mõtted hoogtöö käigus ununeda ja oleks kahju, kui lõpuks selgub, et mingi oluline aspekt jäigi arvesse võtmata ning asja parandamiseks tuleb jälle uus maja ehitada. Neid nõudeid on hetkel pisut üle kahekümne, kui mu mälu mind ei peta.

Aga muidu ei ole ma nõudlik ja disaini, aia jms juures lasen parema meelega Janal rääkida, sest kuigi on teada, et meie pere majal võiks olla must kivikatus ja valge kivivooder, võib see kõik töö käigus muutuda. Näiteks on täitsa vahvad ka helekollased laudvoodriga musta katusega majad, kuigi see ei oleks suuremat sorti hoone kontseptsiooniga võibolla niiväga kooskõlas. Siiski olen selles osas täiesti valmis kuulama arhitektide ja kalli kaasa soovitusi, sest kodu on selline koht, kus peaks kõigil hea olema, mitte ainult minul.

Karm reaalsus
Nojah, tagasi maa peale tulles peab möönma, et ilmselgelt ei saa ma täna endale sellist maja senise korteri maha müümise, laenu jms kaasaegse veiderdamise abil lubada. Võibolla kunagi tulevikus, aga vabalt võib juhtuda, et sellest kontseptsioonist jääb mõnekümne aasta pärast järgi ainult keskmine küprokist karp kusagil põllul. Kuid pole viga – kannatan veel, sest konkreetne siht silme ees aitab väga hästi motivatsiooni säilitada.

Üks hingemattev kiusatus, mis mind juba mitu aastat vaevab, on kodukinoprojektor. Vaatan kodus telekat imeharva ja peamiselt panen lustikummuti elutoas käima konkreetsete saadete või filmide nägemiseks. Seega on pikemat aega minu ajusoppides käärinud mõte, et kui mu 80-te lõpust pärit värviteleviisor “Sadko” lõpuks katki läheb, siis ostan endale elutuppa teleka asemel hoopis projektori ja lahendan selle kuidagi nii ilusti ja mugavalt, nagu olekski tegu televiisoriga.

Samal ajal olen kindel, et maailmas on ka targemaid kulutusi. Näiteks võiksin seda raha kasutada köögi remondiks või muuks elus tõeliselt vajalikuks. Siiski, kui minu seni ennast igikestvana tõestanud telekas vähemalt sel kümnendil otsad annab, võiks kodus mingi pildikuvamisvahend peale arvutimonitori siiski olla. Mulle meeldib häid filme vaadata, aga kuna täna pean seda tegema kas arvutist või VHS abil vanast heast telepurgist, siis on see viimasel ajal praktiliselt võimatuks muutunud, mistõttu filmide lummav maailm jääb minust üha kaugemale. LCD- või plasmateleviisor on aga kuidagi liiga “tavaline” ja seega oleks projektor heaks alternatiiviks.

Seni on minu jaoks pidevalt ületamatuks takistuseks jäänud tõik, et ma ei tea midagi projektoritest ja ei tunne kedagi, kes mulle mõistlikku varianti soovitaks. Varasematel aastatel on väidetud, et kodukinoprojektorite hinnad algavad 20 000 kroonist ja sellist hinda ma mingil juhul temast maksta ei kavatse. Maksimum, mis minu käpakesed rahakotist õngitsema nõustuvad, oleks võibolla tiba üle 10 000 krooni, kuid selle peale kipuvad tavaliselt Eesti rikastele orienteeritud müüjate suust naerupahvakud kostuma. Mõttetu meelelahutuse eest aga ei ole isegi see summa üldse väike ning isegi sellise kiusatuse omamise pärast tunnen pidevalt süümekaid.

Täna omal käel Amazon’ist säärast tehnikat vaadates näen, et selle eest võiks siiski juba midagi saada. Kuid projektor on selline asi, mida internetist tellida on kuidagi imelik. Pealegi ei pruugi vastav müüja üldse Eestisse oma kaupa saata. Samuti ma ei kujuta ette, kuidas käiks sellisel juhul garantiijuhtumite käsitlemine jms vajalik. Seega eelistaksin osta sellist artiklit konkreetselt füüsilisest poest siinsamas Eestis.

Kui keegi teab kedagi, kes oskaks objektiivselt soovitada koduseks kasutamiseks projektorit, siis võiks siinsamas kommentaarides mulle soovitusi jagada, sest millalgi ma selle ostu teha kindlasti kavatsen, kuigi kiiret pole juba aastaid.

… siis ei olegi tarvis midagi kinkida!!!

Tulge lihtsalt läbi, ajame juttu ja joome õlut, siidrit, veini või viina, kuidas kellegi eelistused parasjagu dikteerivad.

Ma ei vaata kunagi kingitud hobuse suhu ja kingituste puudumine ei ole ka kunagi mingi probleem, sest tähtsad ei ole kingitused ja asjad üldse, vaid inimesed meie ümber, kellest igaüks on päriselt ka hindamatu. Kingituse asemel on päris äge hoopis lilli saada näiteks. Selline vana kool.

Aga kui on mingi põletav soov ikkagi mingi kingitus minule teha, siis ma ei tahaks olla ebaviisakas, kuid minu nägemuses on üsna mõttetu tüüpiline salatsemine selle ümber, mida sünnipäeva- või muul puhul kingituseks oodatakse, sest kingitustesoovide teadmine tähendab, et kaupmehi ei pea topelt nuumama. Selles mõttes, et esmalt ostab muidu kinkija oma äranägemise järgi midagi ja siis kunagi ostab kingi saaja endale ise midagi sellist, mille osas ta ka kiusatust tunneb. Parem juba kaks ühes, sest see aitab lõppkokkuvõttes säästa.

Kordan veel. Ärge kinkige mulle midagi. Tulge lihtsalt külla või helistage. Mul on selle üle ka väga väga hea meel, sest inimesi, kellega ma aktiivselt suhtlen, on üsna vähe minu enda passiivsuse tõttu.

Kuid kui eelnenud lõigud ikka ei veennud kingimõtetest loobuma, siis siin on mõned asjademaailma pahelised kiusatused, mida ma ei pea omama:

1. Kuigi mul DVD mängijat ei ole ja telekat vaatan päris harva, olen ma filmisõber ikkagi ja elutoas on koha sisse võtnud kodukinoprojektor. On teatud klassikat, mida ma hea meelega omaksin lihtsalt omamiseks, ja mõnikord harva on hää vanu asju vaadata. Näiteks oleks riiulil täiendavalt teretulnud sellised filmid:
– Dirty Dancing,
– The Phantom of the Opera (2004),
– Star Wars (3 + 3 filmi),
– Back to the Future (triloogia).

2. Mulle meeldivad teatud kindlad automudelid ja ma tahaksin endale näiteks selliste autode kogumiseks mõeldud mudeleid, aga nad peavad olema musta värvi, sest värvilisi ma endale ei ostaks ja vitriini ei paneks:
– Mercedes-Benz W124 sedaan või kabrio, sest kupee ja universaal on mul juba olemas (1985-1993);
– Mercedes-Benz W126 (1985-1991) (no kui sellise musta ja kvaliteetse leiate, võiksin ta kohe isegi osta endale kuni 70 euro eest).
– Mercedes-Benz S-klass (W221, 2006-tänapäev);
– Mercedes-Benz W201 (1982-1993);
– Mercedes-Benz W123 (1976-1985) (see võib olla ka tumehall isegi, sest mul kunagi päriselt oli ka selline tumehall auto);
– Mercedes-Benz R129 (1989-2001);
– Mercedes-Benz W210 (1995-2002);
– Mercedes-Benz W211 (2002-2009);
– Mercedes-Benz W212 (2009-tänapäev);

20091127_Mudel3_tn
20091127_Mudel5_tn

3. Kui ma raatsiksin, siis ostaksin endale e-Bay.de vahendusel alati erinevaid Mercedese vanu originaalprospekte.

4. Mercedese originaalvõtmehoidja, mis on sisuliselt ainult MB märk paari rõnga või ketijupi küljes.

5. Mercedese dokumendikaaned või rahakott, sest vanad on päris kulunud.

See nimekiri siin hakkab tulevikus võibolla täienema ka praktilisema kraamiga, kuid lahedad kiusatused on nad kahtlemata kõik.
Volga tulesid, tagapaneeli helkureid ja kroomdetaile võtan ka alati vastu. Aga kes ei võtaks.

W126 kerega Mercedest esitleti esmakordselt 1979. aasta septembris rahvusvahelisel autonäitusl Frankfurdis. Selleks ajaks oli siinkirjutaja juba 4-kuune ning neljakäpukil käima õppimiseks kulus veel umbes 3 kuud. Kui W126 kerega toonasest mitte küll ametlikult sedasi nimetatavast S-klassi Mercedesest 1985. aastal mudel 560 SEL ilmavalgust nägi, jäi see Rolls-Royce’ile ja teistele eneseteadlikele Briti autodele ilmselt alla vaid hinna poolest (kuigi ma pole seda kunagi täpselt uurinud) ja oli päris kindlasti erinevalt eelmainitud Briti markidest parim seeriatoodangusedaan turul üldse. Seda küll mitte kauaks, sest üsna samal ajal startis ka uus BMW 7-seeria ja tee mis sa tahad, tuleb tunnistada, et 7-seeria auto oli omas ajas palju moodsam ning samuti lausa uskumatuid mugavusi, sealjuures aga ka sõiduomadusi pakkuv suursedaan. Siiski jäi 560 SEL ja w126 kerega Mercedes üldse riigijuhtide, naftašeikide, Yakuzade ja filmistaaride autoks veel pikkadeks aastateks, kuni ta 1991. aasta sügisel järgmise monumentaalse sedaani, W140 kerega S-klassi poolt välja vahetati.

Minu kõige suurem kiusatus (sest ta on pisut üle 5 meetri pikk) on osta just praegu, kui üleilmne majanduskriis on hobiautode hindadest võrdlemisi karmilt üle käimas, endale nurka seisma Mercedes-Benz 560 SEL. Just nurka seisma, sest ega nii jõukas ma ei ole, et temaga sõita jaksaks arvestades kõiki neid remondi-, hooldus- ja muid ülalpidamiskulusid. Ma ei tahaks kallist, aga see auto peaks olema musta värvi, sileda kerega ja mitte väga suure läbisõiduga. Umbes nagu see siin:

Mercedes-Benz 560 SEL

Mercedes-Benz 560 SEL

Õnneks pole mul sellist vaba raha kuskilt võtta. Vastasel juhul broneeriksin juba lennukipileteid, sest neid autosid on Saksamaal veel teisigi ja ma ei usu, et nad peagi alla 10 000 EUR maksavad. Ja parem ongi. Igas mõttes.