Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Category: Sissejuhatus

Tean, et ruttan oma jutuga ajas ette, sest enne seda, kui ma tööle läksin, toimus veel midagi, mis minu finants- ja majandusalaseid vaateid kujundas. Kuid see võib jääda hilisemaks, sest minu enda jaoks on tänaseni hämmastav, kuidas minu elu 2000. aastal totaalse muutumise läbi tegi ja just sellest tahaksin ma täna pajatada.

Ilmselt oli see 2000. aasta varakevad ja ülikoolis ei olnud enam palju teha. Niimoodi aega surnuks lüües ja väga tihti ülikoolisõbra Martiniga autodest heietades jõudsime kuidagi selleni, et meil tuli idee soetada kahe peale Volga, mis esteetiliselt korda teha ja millega siis oleks hea kooli juures, aga ka mujal ringi eputada. Sellest ideest sai üsna kiiresti reaalsus ja kuigi mu isa kahe käega pead kinni hoidis, veeres ühel pärastlõunal Golfi järel nööri otsas mu isa autoaia juurde otse Elva lähedalt Hellenurmest valge Gaz 24, lintspidomeetriga ja üldse meile tundus väga äge. Seadsime eesmärgiks auto jaanipäevaks üle värvida ja sellele uus salong sisse õmmelda ning mootor korralikult tööle saada. Järgnesid pikad õhtud garaažis, kus Martiniga auto teatud osas demonteerisime, keretööd teostasime ja salongimaterjalid välja vahetasime. Sellest tööprotsessist ei hakka ma lähemalt rääkima, aga vaeva nõudis see kõik omajagu.

Samal ajal lõpetasin mina TÜ majandusteaduskonnas III kursuse kursusetööd ning minu juhendaja kutsus mind Tarkonisse, et pakkuda võimalust asuda ausale kvaliteeditööle. Ma ei võtnud seda kuigi tõsiselt, sest ma pean ütlema, et sel ajal olid minu sissetulekud sellised, et Volga projekt, mis läks kahe peale maksma paarkümmend tuhat krooni, oli täiesti võimalik, samuti jätkus mul raha kõige muu eluliselt vajaliku ning ka meelelahutuse jaoks. Raha teenimiseks ostsin ja müüsin juba siis autosid. Lisaks sellele teenisin mitu tuhat krooni kuus sellelt, et vormistasin riiki toodavatele autodele tolli ning hankisin ARK-st tõendarved. Seega elu ei olnud üldse vilets, kuid mingi aukartus päris töökoha teenimisvõimaluste ees sundis mind minema kokkulepitud päeval Tarkonisse, kus mulle minu tulevast tööd tutvustati.

Tegemist oli kvaliteedijuhtimissüsteemi standardite spetsialisti kohaga ning see kujutas endast sellist ala, millest mul igasugune ettekujutus puudus. ISO 9001 standard oli minu jaoks tundmatu teos, samuti ei saanud ma üldse aru, mis asi see kvaliteedijuhtimissüsteem on või olema peaks. Siiski paistis, et tulevane ülemus on meeldiva iseloomuga ning õppimisvõimelise inimesena arvasin, et ma saan selle tööga kindlasti hakkama. Mäletan siiani väga detailselt kogu seda protsessi – ruumi, kus minuga töökohast vesteldi, mööblit, Tarkoni personalijuhti ja oma tulevast ülemust, Peetrit, kes rääkisid mulle ära, mida teha oleks vaja ja ilmselt uurisid ka minu kui töötaja võimeid ja omadusi. Seda viimast ma ei võtnud jällegi arvatavasti väga tõsiselt, sest mul ei olnud töökohta üldse tarvis ja seetõttu ma ei suuda meenutada, mida rääkisin. Ühel hetkel jõudis vestlus sinnamaale, et mulle tehti palgapakkumine. Mis te arvate, kui suur see oli?

Kui mu mälu mind ei peta, siis oli esialgseks brutopalgapakkumiseks 5 000 krooni.

Kuna ma käisin veel ka järgmisel aastal koolis ja kavatsesin tööle asuda poole kohaga, siis tähendanuks see ka poolt nimetatud summast. Ma ei saa ausalt siiani aru, kuidas ma tööle sattusin, sest see summa oli nii naeruväärselt väike (väiksem kui ühe müüdud auto kasum tavaliselt), et oleksin pidanud üldse mitte rohkem sellele mõtlema. Läksin ju kohale kindla arvamusega, et üle kümne tuhande ikka iga normaalne tööline teenib. Kuid ma ei suutnud “EI” öelda. Lihtsalt ei suutnud, sest kuidagi piinlik oli. Teised olid minu peale hulka aega kulutanud. Lisaks pani minule oma ootused kursusetöö juhendaja, kes Tarkonist töölt ära läks. Seega lubasin noore mõjutatava inimesena ennast vastumeelselt tööle. Võimalik, et sain siiski palga näiteks 6 000 krooni peale ehk 3 000 krooni poole koha eest, aga ma tõesti ei mäleta seda, sest see raha oli täiesti uskumatult väike.

See oli esimene kord, kui ma tõdesin, et arvatavasti ongi palgatööga raha teenimine ebanormaalselt raske. Mul puudus varem selline kogemus ja olin sellest ainult vanematelt kuulnud.

Tööle asusin sisuliselt järgmisest nädalast. Hommikul käisin koolis, lõuna ajal kihutasin sageli tolli ja ARK vahet, mille järel läksin tööle ning õhtul siirdusin garaaži, kus Martin juba pool päeva Volgat lihvinud oli. Öösel käisime Mac’ist läbi, võtsime mõned purksid ja hommikul hakkas kõik jälle otsast peale. Tööl kippus muidugi uni peale, aga sellest ei olnud midagi, sest minu töökoormus ei olnud ka väga suur, piirdudes dokumentide vormistama õppimisega, allkirjade hankimisega õigetelt inimestelt ja üldse sellise “ujuma õppimisega”. Palgatööga enamvähem harjumiseks kulus vähemalt aasta ning siiani arvan, et see ei olegi normaalne eksisteerimisvorm, kuid kogemuste omandamiseks oli see periood kindlasti kasulik.

Jaanipäevaks sai Volga valmis ja kuigi me temaga tehniliste probleemide tõttu sel päeval Tallinna ei jõudnudki, leidis see auto veel samal aastal kajastamist ajakirjas Tehnikamaailm ning sellest kõigest kasvas mõne aja pärast välja Eesti Volga Selts (vt www.volga.ee), mis tänaseks on igati elujõuline Volgaliikumine. Sõprusest Martiniga ning samas Volgas ühe tema tuttava tüdruku sõidutamisest arenes minu lähem tutvus selle tütarlapse, Janaga, ning tänaseks oleme päris ausalt õnnelikult abielus ning meil on juba 7-aastane poeg. Kusjuures oma pulmasõidu tegime alles üle-eelmise aasta suvel samuti oma isikliku Volgaga (see on minu arvult kolmas, aga päriselt esimene hea Volga).

Töökohast Tarkonis arenes välja koostööprojekt NPP Eesti kvaliteedijuhtimissüsteemi juurutamiseks, sellest omakorda tutvus, mis viis mind Tartus asunud Tarkonist 2003. aasta jaanuaris kvaliteedijuhiks Rõngusse Polimoon AS-i, mis täna kannab nime Promens AS. See oli üks esimestest ettevõtetest Eestis, mis sertifitseeriti tollase autotööstuse standardi, QS-9000, ning hiljem ISO/TS 16949 standardi järgi. 2003. aasta sügisel juurutas ettevõte tootmisse esimesed autotööstuse tooted ja meil on pidev otsekontakt autotootjatega nagu Volvo, Scania, General Motors ja Daimler-Benz, kelle tehaseid mina või mõni minu kolleeg aegajalt külastame ning selle kõige juures olemine on seni olnud motiveerivamgi, kui jätkunud palgatõus. Samuti sai sellest kõigest alguse sündmuste jada, mille tulemusena arenes sõprus Janariga, kellega koos täna Rahakooli ja mitmeid teisi lahedaid projekte teeme. Otsese kvaliteedijuhtimise juurest on mul õnnestunud liikuda pigem autotööstuse toodetega seotud arenduste ja projektide valdkonda, mis on kohati küll keeruline, kuid väga huvitav tegevus.

Sellest on juba ligi 10 aastat möödas ja ma ei teagi, kas 2000. aastal ütlemata jäänud “EI” on olnud pigem kahjulik või kasulik.

Ilmselt olen varanduslikus mõttes tänu sellele pigem kaotanud. Samas kogemuste, tutvuste, sõprade ja enesekindluse osas olen kindlasti võitnud. Kindlasti muutis see ütlemata jäänud “EI” minu elu täielikult ja täna ei oleks ma täpselt sama inimene, kes ma olen. Olen õppinud palju sagedamini “EI” ütlema, kuid pigem kaldun endiselt alati “JAH” poole. Tahan loota, et vaatamata kõigile “eidele” ja “jahidele”, isegi kui need ei osutu parimateks variantideks, areng tulevikus ei peatu hoolimata asjaolust, et iga mööduv aasta vähendab minu riskilembust ja õppimisvõimet ja suurendab harjumuste jõudu.

Sellest üle saamiseks tuleb edaspidigi ise aktiivselt samme astuda ja ennast aegajalt oma mugavustsoonist välja raputada öeldes uute väljakutsete ees eneselegi ootamatult: “Jah”.

20091211_SandpaperÜheksakümnendatel olime Taneliga (minu vend) mõlemad juba piisavalt suured, et meile usaldati suvel maal mitmeid ülesandeid. Näiteks kuulusid selliste asjade hulka küttepuude või telliste vedamine ühest kohast teise, samuti oli käimas majaehitus ning hulgaliselt laudu oli vaja lihvida, lakkida, värvida, peitsida, lignoga katta jne. Lihvimine oli eriti kihvt näiteks sauna eesruumis, kus kogu võrdlemisi suur ruum oli kaetud kämpinglauaga nii seintel kui lagedel ning see omakorda oli oksooliga kokku mökerdatud. Oksool tuli kõik käsitsi maha lihvida, et puit uue lakiga katta. Selliseid töid aga oli palju ja kõik kätkesid endas tavaliselt monotoonset füüsilist toimingut. Tooksin eraldi välja eriti tervisesõbraliku näitena vanalt eterniitkatuselt traatharja abil sambla eemaldamise – lustlik värk, kui vihmaveerennidest peoga tolmu välja kühveldasid. Tänapäeval ma ei teeks ka miljoni krooni eest sellist asja, aga ajad olid teised ja töö tahtis tegemist.

Paaril suvel saime koolivaheajal proovida ka tootmistööd selles mõttes, et isa vedas koju erinevate toodete komponendid, mille me siis kokku panime ja niiviisi raha teenisime. Peab ütlema, et töö oli ebakvaliteetne, sest mingitest veavälistusmeetoditest polnud me kuulnudki ja valesti läks nii komponentide positsioon, arv kui ka pakkimine, mistõttu ma arvan, et lõppkokkuvõttes maksis meile töötasu isa oma taskust, aga kasvatusliku meetmena oli see kõik mõistagi omal kohal. Sellise töö tulemusena ostsime Taneliga kahepeale oma esimese arvuti – televiisori taha ühendatav Sinclair ZX Spectrum’i, millel oli isegi 5-tolline flopiseade olemas ja mis siiani kuskil alles on, kuigi lolliks läks. Üks tohutu suur ettevõtmine oli kampaaniatena käiv tapetseerimislaudade tootmine Rootsi turule. Isa tegi sisuliselt valmis kõik alates jalgade painutamisest, komponentide tsinkimisest ja pinnakattega katmisest, kokku keevitamisest, puitosade tarnijatelt tellimisest kuni asjade lõppkoosteni. Töö maht oli muljetavaldav ja meie roll Taneliga oli abi selle kõige juures – näiteks puurpingiga krasside eemaldamine, metallosade lihvimine ja nitrolahustiga puhastamine, joonlaudade paigaldamine kuumaõhupuhuriga ja lõpuks abi koostamisel ning pakkimisel.

Niimoodi sai kiirelt selgeks, et nüri, rutiinne, kauakestev ja rumal töö on hästi ebameeldiv. Oli ka meeldivamaid võimalusi. Näiteks vedas üks suvi isa koju täitsakorras tumehalli 1987. aasta avariilise Saksast või Hollandist toodud Opel Ascona, et me Taneliga ta võrdlemisi korda teeks ja maha müüks. On vähemalt asjalik tegevus olemas. See oli juba päris huvitav. Päev lammutuskojas teiselt autolt nina küljest puurides möödus kindlasti meeldivamalt kui saunaruumi lage lihvides. Lõpuks läks auto viisaka kasumiga ja sellise ettevõtmisega võis rahule jääda. Päris palju oli regulaarselt tööd enne nädalavahetust, sest siis tuli sageli Hollandist toodud autosid pesta, vahatada, salongi puhastada (sh lagede ja istmete märgpesu) ja isegi mootorit pesta. Mingil perioodil, enne kui professionaalsed pesemiskohad tekkisid, võisime üsna kindlalt väita, et meie poolt puhastatud autod olid ühed paremini tehtud Tartu autoturul üldse. Auto puhastamisele ei kulunud paar tundi õhtust aega, vaid vähemalt 1 hommikust õhtuni kestev raske, aga meeldiv tööpäev, mille tulemusena keemia mõnusasti pea huugama võttis ja õhtuks kõik lihased, kael ja silmad valusad ja väsinud, aga rahul olid. Auto puhastamine on siiani selline tegevus, millega ma võin vabalt päeva ära sisustada ja see väga meeldib mulle. Kahjuks ei ole selleks aga juba aastaid üldse aega.

Milleks see kõik? Selles mõttes olid motivaatorid siiski väga kindlalt paigas. Tahad võrriga (mingi10-13 aastaselt), Deltaga (13-15 aastaselt) või Jawaga (mingi 15-17 aastaselt) sõita, kardiga ringrajal käia, 15-17 – aastaselt ilma lubadeta oma isikliku Saabiga liigelda, isa autoga maal poes või raudteejaamas käia, siis oled poisslapsena nõus päris palju asju korda saatma, et sellised privileegid säiliksid. Ilmselt ei olnud väga palju selliseid lapsi, kellele usaldati 16-aastaselt täiesti omapäi ja ilma isa või ema kaasas olemata kätte perekonna tolle aja kohta väga kallis auto, et ta õhtul selle parklasse viia saaks või mõnikord isegi kooli juurde sõita tohiks. Kellele palju usaldatakse, see tunneb vastutust ja temalt saab ka palju nõuda ning see põhimõte minu arvates tõesti töötab.

Peamiseks motivaatoriks kogu minu ja mu venna lapsepõlve oli minu arvates selline skeem, kuigi ilmselt ei olnud selle taga mingit teadlikku põhjendust:

Õppeedukus > Töö > Privileegid

See tähendas, et esmane oli õppeedukus. Kui see langes, ei läinud koheselt kart või Delta luku taha ära, aga võis arvestada, et suvel tuleb väga palju tööd teha. Kui töötegemine soiku jääma pidanuks, läinuks jutt privileegide äravõtmisele. Mõnes mõttes kopeerib see tegelikku elu. Kui õppida ei viitsi, pead tegema palju lolli tööd ja kui seda ka teha ei viitsi, siis elu küll säilib, aga väga madala kvaliteediga. Motivatsioon on seega paigas. Peab muidugi ütlema, et füüsiline töö on mulle siiani vastik ning selles mõttes armastust kuskilt ei tulnud. Ilmselt parem ongi, sest see sunnib ka täiskasvanuna vaimu teravamana hoidma, et suuta oma teadmisi rakendades osta sisse ka neid füüsilisi töid, mida võibolla oleks võimeline ise tegema, aga mida üldse teha ei tahaks.

PS! Kartul ei taha kunagi võtmist.

Kui kurkide ja Leningradi aeg otsa hakkas saama, oli siililegi selge, et raha kaotab väärtust iga hetkega, mis ta sul olemas on. Rublad mitte ei sulanud, vaid aurustusid rahva käes. Seetõttu ostis isa koju ehitusmaterjale, seadmeid jms, mis roostetasid aeglasemalt kui rublad. Töötajate palgad muutusid NL kokkuvarisemise ajal ja järel reaalselt nii väikeseks, et neid oleks pidanud politseiga taga otsima. Mitte keegi ei elanud palgatööst. Ja ma olen õnnelik, et olen elanud sellel perioodil, sest ilmselt kõik need isa poolt tehtud taksosõitmised (sel hetkel juba Lada 08 ehk Sputnikuga), Venemaalt telekate müügiks toomised jms asjalikud või vähem asjalikud äriotsad juurutasid kindlad teadmised kasumist, riskist ja muust tänapäeva ühiskonnas väga hädavajalikust. Rikkust see kõik meie majja ei toonud, kuid ääretult raske ja Eesti rahva jaoks vaese perioodi aitas edukalt laostumata üle elada.

Ma arvan, et kusagilt sellest ajast hakkasid ka minu ja mu venna ajukäärudes juurduma vahvad “ärimõtted” ja idanes plaan omandada eeskujulikult selle mängu reeglid, et elus edukalt hakkama saada. Oli ju näha, et palgatööga ära ei ela, mistõttu vähegi elatava elustandardi saavutamiseks peab teenima lisa. Peab ütlema, et oma mõtete realiseerimisega me väga kaugele ei jõudnud. Ilmselt olime ikka alles lapsed ja seetõttu päriselt ka üks põlvkond “tegijatest” maas. Tegijate all pean silmas tänaseks 40-seid inimesi, kes oskasid Nõukogude Liidu lagunemise järel tekkinud võimalusi juba täiskasvanu pilguga vaadelda ja enda huvides tööle panna, sest Eesti riik hakkas arenema sellise kiirusega, et ole ainult mees ja kasuta juhuseid. Aga huvitavad ajad ootasid ees igaüht sellegi poolest…

Mulle meeldib vabadus. Vabadusest rääkis isa tundide viisi ja peaaegu alati jõudis sinna välja, et vabaks saab raske tööga ja ega vabadust kuskilt võtta pole isegi siis kui tundub, et võiks nagu olla. Teema polnud üldse poliitiline – pigem isikliku vabaduse käsitlus. Lapse jaoks vabadus = suures osas raha, sest raha eest sai ju šokolaadi ja mänguasju ja isegi musta turu hämarat kraami. Mis sa hing siis veel tahad kui raha, eksole. Mulle tehti juba väiksena selgeks, et raha = töö ja seetõttu ma miskipärast usun siiani, et edukusel on pigem seos töökuse kui õnneliku juhuse või nahaalsusega, nagu mõned väidavad. Kuidas meie pere minu lapsepõlves raha sai? Peamiselt kasvatas kurke. Tegemist oli Nõukogude Liidus ühe vähese aktsepteeritava ettevõtlusvormiga ning seetõttu said juba lapsena ka minule kapitalismi alused pisut selgemaks. Mis siis, et ega kapitaliga midagi eriti selles mõttes teha ei olnud, et oleks aktsiaturul möllanud või riskikapitalist olla saanud. Pigem nõudis toonane ettevõtlus vanematelt ikka uskumatut töökust. Siiski jõudsime juba paradoksini. Kui vabadus = raha = töö, siis kuidas saab ikkagi olla, et töö = vabadus. Kurat küll!

Uskumatult keeruline lugu, kuid tol hetkel huvitas mind ilmselt rohkem trossi vahendusel “puldist” juhitav mänguauto, millel kõvemini keerates rool katki läks kui sellise paradoksi lahendamine. Kurkidega 05 Žiguli tagaistmel Leningradi sõita oli ka äge – sai vastutulevaid käruga autosid kokku loetud, võileibu süüa ja termosest kaasa võetud teed juua. Mõnikord osteti teeäärsetest putkadest šaslõkki, mis vabalt kurku minema tükkis. Tagasitulles aga võeti peaaegu alati arbuus kaasa ja elu oli nagu lill. Vähemalt lapse jaoks.