Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Category: Ajab närvi

Sigudik aitab säästaMul pole midagi selle vastu, et juba mitmendat hommikut kuulen Star FM-ist tööle sõites, kuidas saatejuhid reipalt selgitavad, miks antud saadet toetav kiirlaenuettevõte ja vastav teenus täiesti korralikule inimesele abiks võib olla. Aga nad teevad seda ebausutavalt ja sellega ma ei ole nõus.

Näiteks toodi kiirlaenuteenuse põhjenduseks olukord, kus tavaline korralik pere on raha kõrvale pannud, kõik täpselt välja arvestanud ja läheb puhkusereisile, aga siis selgub, et mingil ma-ei-mäleta-mis-põhjusel on tarvis tagasilennuks osta uus pilet. Ja siis olevat ju hea võtta ühendust kiirlaenufirmaga, kelle kliendina Sa juba registreeritud oled ning siuh ja virr on raha uue pileti ostmiseks arvel, saate rõõmsalt koju tulla ja kõik mured olevat üldse murtud.

Aita nutta, sest tegemist on juba eos täiesti jaburalt ebausutava stsenaariumiga. Pakun, et täiesti normaalne perekond ilmselgelt ei planeeri puhkust, kui neil pole piisavalt varusid, et vajadusel ka kümme lennupiletit osta. Milline täitsakorras perepea elab päevast päeva peost suhu, aga siis tuleb järsku mõttele, et põrgu see kõik ja lendaks parem palmide alla? Või kui selliseid on (ja olen kindel, et üks või kaks on ka), siis sedasorti kergemeelset käitumismustrit ei tasuks saatejuhtide poolt meedias normaalsena paista lasta või sellise hälbinud loogika abil igati korralikku krediidiasutust reklaamida, sest enamuse kuulajate jaoks tundub see nii võlts, et sunnib kanalit vahetama.

Kuna mulle üldiselt meeldib metsik kapitalism ja vaba ettevõtlus, siis mul pole tõesti midagi kiirlaenufirmade ega ka nende reklaamimise vastu. Lihtsalt, et endast parem ja kuidagi siiram mulje jätta, võiks pigem rõhuda sellele, et ära võta laenu kergekäeliselt, aga kui Sul on näiteks valida kas nööri või kiirlaenu vahel, siis pigem tee see telefonikõne ikka ära.

Milline sügav ja melanhoolne turundusstrateegia – ilus nagu mõni romantiline draama.

Lubage möödaSelle Jane Meimar-Parktali arvamusartikliga (http://arvamus.postimees.ee/2900759) Postimehe veergudel tuleb nõus olla, kuid tegemist ei näi olevat pelgalt Eestit, vaid kogu ühiskonda (või vähemalt Euroopa kultuuriruumi) iseloomustava tendentsiga.

Indiviid paistab olevat abitu ja rumal ning kui talle jäetakse võimalus teha valesid valikuid, tuleb teda sunniviisiliselt kaitsta või kui ta miskipärast soovib käituda keskmisest erinevalt, tuleb teda takistada.

Olen seda ka varem tõdenud, aga punkaritel on tänases maailmas selgelt oma koht ja võitlus, kuid vaid vähesed neist suudavad ja tahavad seda märgata olukorras, kus justkui pole välist jõudu ehk selget vaenlast, mis meid käsib ja keelab ning kus inimmass end vabatahtlikult lambakarjana rõõmsameelselt, regulaarselt, särasilmi tapale viib.

Ikka edasi, seltsimehed!

Kena naine rattaga - ilma kiivritaGott sei dank! Keegi julgeb veel karjast eristuda ja asuda anarhistlikule “pimeduse poolele”.

Lugesin sellist artiklit ja sõrmed haarasid tahtmatult klaviatuuri järele:
http://arvamus.postimees.ee/2821634/sirje-niitra-kas-pott-pahe

Teadmata üldse, kes on Sirje Niitra või millised on tema muud seisukohad ja väärtushinnangud, olen vähemalt antud artikliga täielikult nõus. Ma tõesti ei arvanud, et keegi päriselt mõtleb jalgrattakiivri kõigile kohustuslikuks teha, sest see tundus lihtsalt rumala naljana. Ometi saan nüüd aru, et päriselt mõeldaksegi sellise seaduse peale. Uskumatu.

Näib ja sealjuures häirib, et (Eesti) ühiskond liigub täiesti jaburalt vales suunas, kus isiklik vabadus suurenemise asemel hiilivalt väheneb, sest pidevalt avastatakse uusi asju, mis on “ohtlikud” või “tervistkahjustavad” või lihtsalt “ebaratsionaalsed”, aga inimest tuleb ju kaitsta. Inimesele ei tohi anda laenu, müüa alkoholi ning ta tuleb (tema enese rahaga) kõige ootamatu vastu kindlustada. Kodanik ise ei tohi millegi eest vastutada, sest tema ju ei tea, kuidas peab käituma.

Vägisi hakkavad kõrvus kõlama Rammsteini laulusõnad:
“Ich kenne Schritte, die sehr nützen,
und werde euch vor Fehltritt schützen,
und wer nicht tanzen will am Schluss,
weiß noch nicht, dass er tanzen muss!”

Tule taevas appi!

Juurides käskude ja keeldudega välja pidevalt nö kõige suuremaid ohte, jõuame paratamatult aina uusi ja uusi vabadust piiravaid seadusi vastu võttes peatselt ulmefilmidest nähtud värdühiskonda, kus näiteks:
– peale kella 9-t kodust välja minna ei tohi (kuritegevusoht!),
– reisida ei tohi (haiguste ja terrorismioht!),
– kõik peavad kaks korda nädalas paarikaupa keppidega kõndima (väiksem südame- ja veresoonkonnahaigusteoht!) ja
– igaüks peab kõik oma kulud-tulud Rahakooli asemel riigiportaalis deklareerima (et poleks vaesuse ja kahtlase käitumise ohtu!).

Kui nii edasi läheb, on Eestis kujunemas soodne platvorm mõnele uuele tõsiselt selge maailmavaatega paremliberaalsele erakonnale.

Oleksin valija.

KaksTelefoniTulles tänaste päevasündmuste valguses tagasi ühe mitte kõige uuema EVEA artikli juurde, siis mulle näib, et Eestis väikeettevõtjana tegutsemine on muutumas täiesti mõttetuks ning inimesi sunnitakse poolvägisi pigem palgatöölisteks, kes ei pea mõtlema, mis moodi Maksuametile pidevalt tõestada, et Sa pole seaduserikkuja.

Üle 1000-euroste arvete automaatne käibedeklaratsiooniga esitamise kohustus, riigi pöördumine kohtusse, et mitte vastu võtta EL-i direktiivi mikroettevõtete aruandluskohustuse lihtsustamiseks ning sõiduautode soetamisel käibemaksu mahaarvestamisele seatav piirang on vaid kolm aktuaalsemat näidet selgelt kontrolli- ja umbusaldusühiskonna suunas liikumisest, kuid Eesti viimase aja maksupoliitika kujundamises ja Maksuameti tegevuses on igal sammul märgata “proovime, ehk õnnestub raha saada” käitumise üle võlli hoogustumist.

Minu jaoks on tänaseks huumoriuudiseks Maksuameti väide, et kui kasutate oma ettevõtte telefoni ka abikaasale või emale helistamiseks, tuleb selliste kõnede maksumus ettevõtte kuludest sisendkäibemaksu arvutamisel maha võtta. Ma loodan, et kõik ettevõtjad (sh suurfirmad) ikka on alati nii teinud, eksole, sest vastasel juhul on tegemist kelmusega. Igatahes tulevikus peab seda kindlasti tegema ja ma ei tee nalja!

Mitte, et see oleks mingi oluline probleem, aga muret teeb asjaolu, et selliste kõnede eristamine maksuaruandlust koostades maksab väikeettevõtte jaoks reaalselt kordades rohkem kui on käibemaksusumma erinevus, mis pärast isiklike kõnede lahutamist tänu paar eurot väiksemale sisendkäibemaksule lisaks maksta tuleb. Alternatiiv oleks näiteks hakata 90-te suurärimehe kombel omama ja kaasas kandma kaht mobiiltelefoni, et arvestus era- ja töökõnede vahel segi minna ei saaks. Uskumatult jabur.

Kliima ja keskkond pole Eestis kunagi suurem asi olnud, kuid viimasel ajal näib ka üldise vabaduse ja mõistlikkuse osas üha lähemale jõudvat olukord, kus “pigem siin ei elaks”. Aga tuleb tunnistada, et meil on asjad veel isegi hästi ja vaatamata kõigele läheb kindlasti selgi korral minu hääl parempoolsele poliitikale, samas võibolla mitte enam sellele erakonnale, keda varem valisin. Kahju kohe.

Ahjaa, pika jutu sissejuhatuses viidatud artikkel ise oli see:
http://evea.ee/index.php/54-uudised/evea-meedias-2013/457-kersti-kracht-miks-tulistatakse-maksukuritegudega-voideldes-koigi-ettevotjate-pihta-04-05-2013

Kuna ma ise sellest aastast enam palgatööline ei ole või kui olen, siis allun iseendale, on mul nüüd sobiv hetk targutamiseks. Lugesin netist ühte artiklit, milles räägiti sellest, milline käitumine võib ka parimale töötajale tema koha maksta ja peab ütlema, et olen nendega igati nõus ning mõned neist ajavad mind ennast väga närvi. See muidugi ei tähenda, et see kõik sinu vaadetaga sobib, aga eks vaata ja hinda ise neid kümmet halba harjumust, mille siinkohal ära toon.

1. Tööajal internetis möllamine

Ma arvan, et seda teab küll vist igaüks, et eriti mage on kui sinu arvuti ekraan ei näita möödujatele muud kui Postimehe, Delfi või jumal teab mis muu ajaviitmiskoha reklaamidega ülekülvatud pilti. Päev otsa mingites foorumites või jututubades kolamine on ka sama hea. Ma ei ütle, et ma ise selle vastu korduvalt eksinud ei oleks, kuid kui sul tõesti vahepeal midagi teha pole, siis raiska see aeg enda harimisele, mis on ka interneti abil täiesti võimalik ja ilmselt jätab sinust ülemusele soodsama mulje kui kommentaari kirjutamine järjekordsele Elu24 artiklile. Enda suunamine selles osas töötab küll. Olen proovinud.

2. Ülemuse tagaselja kirumine

Pole midagi nõmedamat kui rääkimine kellegi halbadest omadustest nii, et ta sellest ise teada saama ei peaks. Ja kui ta siis ikkagi teada saab, ongi otsad vees, nagu moodsas keeles öeldakse, sest lisaks salatsemisele oled olnud ka liiga arg, et inimesega otse rääkida, kui sul midagi öelda on. Mõtle, kui sul ongi halb ülemus, siis miks ei peaks ta olema koguni piisavalt halb, et sinust vabaneda?

3. Oma vigade mittetunnistamine

Kõik teevad aegajalt vigu. Erinevus on vaid selles, kuidas nende vigade tagajärgedega tegeldakse. Kui üritad vigu kinni mätsida või kellegi teise kaela ajada, on täiesti kindel, et see nähakse läbi ja lõpuks lendad ikka vahele. Tee omalt poolt parim, et vead ei korduks ja nende tagajärjed oleksid nii valutud kui võimalik.

4. Liigne juurdlemine selle üle, kas miski on sinu tööülesanne või mitte

Pidev mingite tegevuste tagasilükkamine või nende vastu võitlemine seetõttu, et seda tööd pole sinu ametijuhendis on üks kindlamaid viise kerkida esimesel võimalusel koondatavate nimekirja etteotsa. Kõik teavad, et ametijuhend ei hõlma kõike ja enamus inimesi teeb igapäevaselt töid, mis ei meenuta ametijuhendis sisalduvat ligilähedaseltki. Töötajana on sinu asi pakkuda tööandjale rohkem väärtust, mitte vähem. Kui sa pole kasulik, pole sind ka ettevõttele tarvis.

5. Töö juures vihastamine

See on ok, et töö sind vahel endast välja ajab ja see võib sinus tekitada masendust või pinget, kuid kui lahenduste otsimise asemel uksi paugutad, karjud või inimestele halvasti ütled, võid suhteliselt ruttu avastada endal olevat sellise ebameeldiva tüübi maine, kellega koos keegi töötada ei taha. Varsti hakatakse tahtma sinust niimoodi lahti saada.

6. Lubaduste mittepidamine

Rasketel aegadel on see eriti keeruline, sest kõik ootavad midagi mingiks tähtajaks ja ei aktsepteeri eitavat vastust. Ma tean, sest olen selles olukorras aastaid töötanud. Kuid ka sellistel perioodidel on suht suur vahe selles, kas sa saadad selle e-maili ära siis kui lubasid või teed seda alles pärast mitmendat meeldetuletust. Seda on psüholoogiliselt keeruline teha, aga vähemalt püüa mitte anda lubadusi, mille puhul sa juba ette tead, et sa neid täita ei suuda. Vastasel juhul hakatakse sinusse varsti suhtuma kui kellessegi, kelle peale ei saa kindel olla ja kui sinu peale ei saa kindel olla, siis ei saa sulle ka mingit mõistlikku tööd usaldada.

7. Vaid esmaste nõudmiste täitmine

Tänapäeval, kus Eestis on tööpuudus üle mingi 8 protsendi ja suht igaüks üritab ennast tööalaselt heast küljest näidata, ei aja läbi, kui sa pole valmis tegema alati pisut enam kui sinult oodatakse. Isegi keskpärasus ei vii enam edasi, sest kõik pingutavad natuke rohkem. Kui tahad teada, kuidas pingutus välja näeb, või arvad, et sind ei saa asendada, külasta vahelduseks mõnd Hiina tehast või vaata vähemalt see video ära: http://www.youtube.com/watch?v=TZjRJeWfVtY Kui sina pole nõus tegema rohkem kui sinult nõutakse, leiab kapitalist peagi selle, kes on.

8. Hoolimine rohkem sõpradest töö juures kui tööst endast

Töökaaslastega hästi läbi saamine on kahtlemata väga oluline, kuid see kui kulutad enamuse oma päevast teistega juttu ajades, isegi kui see jutt on kaudselt tööga seotud, hakkab pikapeale kõiki häirima. Selleks on koosolekud ja lõuna ja mõned juhuslikud lühikesed vestlused, et mõtted kolleegidega ära sünkroniseerida. Lobisemise eest ei maksta päriselt ka palka, sest varem või hiljem jääb seetõttu kellelgi midagi tegemata.

9. Halb suhtumine tagasisidesse

Kui sind ka kritiseeritakse, siis ilmselt selleks, et saaksid midagi edaspidi paremini teha. Muidugi on seltskondi, kus kriitika ületab vajaliku piiri ja selliste keskkondade vältimiseks soovitan sul aegajalt seda plakatit vaadata, mis siin jutu kõrval leidub. Aga kui pidevalt kärsa vingu vead, kui midagi öeldakse, on ka halvasti, sest siis ei taha su ülemus varsti sulle üldse mingit tagasisidet anda ja tegelikult ei taha ta varsti sinuga üldse koostööd teha.  

Muide, kui sul aega on, siis vaata pärast selle postituse lugemist pildile klõpsates ka nende teisi plakateid, sest seal  on veel häid ütlemisi ja kui sa inglise keelt ei oska, lase läbi Google translate’i.

10. Asjade varjamine

Selge see, et kui varjad seda, et ei tule oma tööülesannetega toime, et mõni klient on väga kuri või seda, et sa ei oska mingit tarkvara kasutada, on halb, sest sind ei ole võimalik õigel ajal aidata. Hiljem välja tulevad asjad on veel piinlikumad ja väikeste halbade asjade korral nendest õigeaegselt mitterääkimine tekitab sinu töökaaslastes ja ülemuses ka tunde, et sind on väga raske usaldada. Mõnikord on see raske, ma tean, aga proovi ikka ja varem või hiljem hakkab päris hästi välja tulema, sest kui sa ei filtreeri midagi, siis on tegelikult palju lihtsam elada ja töötada.

Aga üldiselt, kui ise oled tore inimene ja teed nii palju kui oskad ja suudad, läheb nagunii kõik hästi ja sind hinnatakse kõrgelt.

Edu meile mõlemale!

Halogeenpirn vs tavapirnid

Halogeenpirn vs tavapirnid

Umbes aasta tagasi tegin oma elutoas julge eksperimendi ning seoses 100W tavaliste hõõgniidiga pirnide poelettidelt kadumisega otsustasin proovida nn luminofoor- ehk säästupirne. Asendamaks 100W võimsust, ostsin väidetavalt 103W tavapirniga võrduva säästulambi, kruvisin selle oma lühtrisse ja võisin tunnistada, et olin haledalt petta saanud, sest võrreldes ülejäänud 4 vana kooli 100W pirniga:

1. Säästupirni suuremad mõõtmed panid ta tobedalt lambikuplist välja paistma.
2. See pirn süttis märksa kauem kui tavalised hõõgniidiga pirnid, mis omakorda juhtis tähelepanu kuplile ka nendel, kes muidu poleks pirni mõõtmeid iseenesest märganudki.
3. Pirni soojenemise ajal oli tema valgustugevus eriti märgatavalt kehv ja see kestis umbes minuti.
4. Lubatud 103W ja 1450 luumenit osutusid palju nõrgemaks ka täisvõimsusel soojana põledes võrreldes vanade 100W pirnidega.

Ühesõnaga olin väga pettunud, aga kuna EL-is ei toodeta enam 100W hõõgniidiga pirne, kannatasin vaikides ära.

Ühel ilusal päeval poes käies märkasin aga, et tänapäeval on võimalik soetada ka tavapirni mõõtmetega halogeenpirne, mis samuti väidetavalt energiat säästavad ja mis sealjuures peaksid pakkuma oluliselt paremat valgustugevust.

Ostsin prooviks 70W halogeenpirni, millel küll lubatud valgustugevus kõigest 1200 luumenit, kuid mis kirjade järgi pidi andma sama valgustugevuse, mis 92W tavaline hõõgniidiga pirn, kruvisin selle säästupirni asemel lühtrisse ja sel korral võisin üllatuse lugeda meeldivaks.

Seesama halogeenpirn:

1. On täiesti tavalise pirni mõõtmetega.
2. Süttib koheselt täisvõimsusel.
3. Põleb sama tooniga nagu tavalised hõõgniidiga pirnid ikka.
4. Lubatud 92W ja 1200 luumenit osutusid palju heledamaks võrreldes vanade 100W pirnidega.

Seega rändas kallilt ostetud luminofoorlahendusega säästupirn kapisügavustesse, sest seda ei saanud ma tänu nadile valgustugevusele ja veidrale kujule kasutada peaaegu üheski oma kodu lampidest.

Lisaks eeltoodud positiivsele üllatusele taipasin aga lisaks veel üht väga olulist aspekti!

Nimelt on tänapäeval paljudes lampides lubatud kasutada maksimaalselt 40W võimsusega pirne ja väikese sokliga hõõgniidiga pirne suurema võimsusega ei ole siinkirjutaja eriti müügis kohanudki. Tuleb tunnistada, et näiteks mu poja toas jääb sellest 5 pirniga lühtris selgelt väheks, sest lisaks kohtvalgustusele on õppimisel ja eriti joonistamis- jms tööde juures päris tähtis ühtlaselt hästivalgustatud tuba.

Kui lambis on lubatud kasutada maksimaalselt 40W pirne, siis saab see olla talupojamõistuse kohaselt nii vaid kahel põhjusel:
1. Suurem koormus oleks juhtmetele kuidagi ohtlik ja see tekitaks tuleohu.
2. Suurema võimsusega pirnid kuumeneksid liiga palju ja see tekitaks samuti kas tuleohu või mõjuks halvasti lambi elueale.

Lambipirnis saab elektrienergia muunduda minu tagasihoidlike teadmiste kohaselt vaid kaheks:
1. soojuseks,
2. valguseks.

Kui panna kõrvuti sama palju energiat tarbivad lambid, mille puhul üks omab suuremat valgustugevust, siis peab ta järelikult muundama väiksema osa elektrienergiast soojuseks.

Seega, kui kasutan lambis, milles on lubatud kasutada max 40W pirne, halogeenpirni, mille võimsus on 40W, siis saan ma väga oluliselt valgema lambi sama võimaliku koormusega lambi juhtmetele ja väiksema kuumuse eraldumisega, mis võiks lambile kuidagi muul moel halvasti mõjuda.

Võin omast kogemusest öelda, et katsetused on esialgu andnud supertulemusi, sest poja toas on halogeenpirnidega varustatud lamp nagu uuesti sündinud ja tuba, mis peab aegajalt valge olema, seda ka palju suuremal määral on.

Võimalik, et mõne aja päras keelatakse ka halogeenpirnide tootmine, nagu seda on tehtud suure võimsusega hõõgniidiga pirnide puhul, kuid selle hetkeni on minu meelest tegu igati rahuldustpakkuva lahendusega, mida julgen soovitada kõigile, kes teatud kohtades hindavad valgust rohkem kui kokkuhoidu.

1. Noor BMW juht kaotas auto üle kontrolli ja hukkus.
2. Illegaalses relvade käitlemises kahtlustatav tappis läbiotsimise käigus politseiniku.
3. Usun Andrus Veerpalu!

Need on ainult mõned juhused, kus 95% inimestest valis poole esimese infokillu põhjal ja automaatselt on meie teadvuses süüdi esiteks BMW juht, sest ta raudselt kihutas, teiseks relvaäriga seotud kodanik, kes ilmselt tahtis puhtalt pääseda ja kolmandaks keegi kuri inimene, kes teeb Andrusele liiga.

Iga kord kui meedias ilmub mingi säärast sorti uudis, serveeritakse see esiteks nii, et inimesed valivad massiliselt soodsa poole, aga kõige kurvem selle juures on, et pärast paarinädalast teema lahkamist, kaob asi unustusehõlma ja mitte keegi ei küsi lõpuni lihtsat küsimust: “MIKS?”

Autotööstuses on juurpõhjuste analüüs probleemide lahendamise korral elementaarne ja ilma säärase analüüsita ei ole mõtet mingeid tegevusi probleemi lahendamiseks ja eriti kordumise vältimiseks välja mõelda. Kõige lihtsam ja enim levinud tehnika igasuguste probleemide analüüsimisel on viie järjestikuse miksi küsimine, sest see viib tavaliselt piisavalt sügavale probleemi põhjusteni.

Vähegi arenenud tööstusettevõtetele on ammu teada, et operaatori eksimuse puhul pole kunagi põhjus operaatori rumaluses või laiskuses.

Lihtne näide:

1. Miks toodeti praaki? Operaator kasutas tootmisel valesid töövõtteid.
2. Miks operaator eksis? Sest valede töövõtete kasutamine oli võimalik.
3. Miks valede töövõtete kasutamine oli võimalik? Sest puudusid vajalikud veavälistustehnikad.

Kaugemale poleks enamasti vaja efektiivsete korrigeerivate tegevuste rakendamiseks minnagi, kuid sageli minnakse ikka ja näiteks võib sama jada jätkuda nii:

4. Miks puudusid veavälistustehnikad? Sest tootmisprotsessi ettevalmistamisel ei võetud adekvaatselt vea tekkevõimalust arvesse.
5. Miks ei hinnatud vea tekkevõimalusi adekvaatselt? Sest puudus selge rutiin iga operatsiooni riskide hindamiseks.

Eeltoodu on pelgalt suvaline näide ja igas etapis võinuks lahendus hoopis teise suuna võtta, kuid igal juhul jõutakse tulemuseni, et probleemi ei põhjustanud töötaja, kelle tõenäoliselt meedia oleks esimese tunniga maatasa teinud. Iga eeltoodud miksi ja tema vastuse osas saab teha midagi, mis aitavad järgmisel korral sama vea tekkevõimalusi märgatavalt vähendada. Seega selleks, et sama viga ei korduks, alustatakse probleemide lahendamist väga sügavalt ja pole mingit mõtet kedagi süüdistada enne sarnase analüüsi läbiviimist.

Paraku ei tundu mulle, et ühiskonnas tervikuna ja eriti avaliku sektori töös juurpõhjuste analüüsi kuigi sageli teostatakse ning meie noore riigi kodanikud ei oska seda isegi tahta, valides pooli sageli esimeste tundide jooksul meediasse paisatava info põhjal. Nii hämmastav kui see ka pole – meie riigi President jagab isegi ordeneid ilma korralikult läbiviidud juurdluse tulemusteta eeldades ilmselt kõhutunde või populaarsuse kasvatamise soovi alusel, et seaduse poolel seisev mundrikandja toimib automaatselt õigesti.

Mulle kui inimesele, keda on maast madalast koolitatud uskuma mitte kedagi enne kõigi asjaolude väljaselgitamist, tundub selline pealiskaudsus ja sisetunde põhjal poolte valimine väga ohtlik, sest inimesi, kes niimoodi käituvad, saab alati väga edukalt infot õigesti serveerides juhtida nende endi teadmata ükskõik millisele huvigrupile soodsas suunas. Ärgem laskem sellel juhtuda.

Alati kui toimub mingi sündmus, milles keegi kaotab elu, peaks järgnema väga põhjalik analüüs selle põhjuste üle ja antud analüüsi tulemused ning sarnaste juhtumite vältimiseks rakendatavad tegevused peaksid olema avalikud. Ainult avalikkuse tähelepanu ja teadlikkus sunnib inimesi igal tasemel saama üle omakasust ja laiskusest ning tegema oma parima selleks, et samad vead ei korduks.

Tulles tagasi antud artikli alguse juurde, siis kõik need on loetletud juhtumid meie tegelikust lähiminevikust.

Esimese juhtumi puhul ei jõutud avalikult kunagi isegi küsimuseni, miks BMW üldse juhitavuse kaotas.

Meediast käis läbi, et autojuht oli noor (vahtralehtedega), tema sõidukiirus oli suur ja selle põhjal tembeldati kodanik sisuliselt avalikult õnnetuses süüdi. Kuid eelmises lauses pole ju põhjused vaid ainult asjaolud. Näiteks tean, et sel ööl muutus tee tunni ajaga uskumatult libedaks, kuigi nägi välja nagu tavaline kuiv asfalt. Sõitsin ise libedust väga kartva juhina seetõttu maanteel 50 km tunnis. Sellist infot meedias ei avaldatud.

Küsimata jäi seegi, miks auto just selles kohas juhitavuse kaotas ja teelt välja sõitis. Kuna mu vanemate maakodu asub sama teed mööda Tartust välja sõitmise suunal, tean sedagi, et antud kohas metsavahel oli aastaid olnud teekattes tohutu lainekoht. Ei ole juhus, et just selles kohas auto juhitavus kadus. Võibolla oleks sellise teekatteprobleemita seltskond vaatamata valele sõidukiirusele probleemideta sihtkohta jõudnud.

Miks üldse õnnetus nii traagiliseks kujunes? Me ei tea, aga kindlasti pole selles süüdi auto ebaturvalisus vaid pigem võiks põhjuseid otsida teele liiga lähedal asunud puudest, turvapiirete või -kraavide puudumisest ja muust säärasest, mida oleks saanud paremini teha.

Ka Ago-Ursel Waaks’i traagilise juhtumi puhul on küsimata palju küsimusi, millele vist keegi enam vastust ei otsi.

Miks sai läbiotsitav viibida vabalt läbiotsimise piirkonnas, kui on selge, et niimoodi pääseb ta ligi igasugustele leitavatele asitõenditele? Selline olukord pole ju mõistlik ja turvaline  juurdluse ja asitõendite puutumatuse seisukohalt ega ka kahtlusaluse enese ning juuresviibivate inimeste jaoks. Mul on isegi keeruline uskuda, et läbiotsimisprotseduuride kohaselt see üldse lubatud on, aga ma ei tea sellest valdkonnast muidugi ka midagi.

Miks toimus läbiotsimine kolme politseiniku osalusel, kuigi maja, mida läbiotsima mindi on nii suur, et selle kontrolli all hoidmiseks oleks vaja tõenäoliselt kümneid politseinikke? Sellise asjade korralduse juures on isegi võimalik, et läbiotsitavast majast liiguvad osad asitõendid samal ajal minema kui läbiotsimine käib ja ühtlasi pole võimalik jälgida kõigi territooriumil viibivate inimeste liikumist. 

Miks kaotas läbiotsitava maja peremees enesekontrolli ja politseinikke tulistas? Me ei tea siiani, milline täpselt oli vestlus ja kas kedagi süüdistati, solvati või kui psüühiliselt pingeline see kontrolli alt väljunud situatsioon oli. Võibolla tõlgendas hr Waaks midagi, mida ta kuulis valesti. Võibolla öeldi midagi valesti. Võibolla kaotas kodanik lihtsalt aru. Selge on see, et kogu toimunud vestlus on antud olukorras väga oluline.

Neid küsimusi on tegelikult veel palju ja enne säärastele lihtsatele miks-küsimustele vastamist ei saa mina küll kindlalt väita, et kahe inimese surmaga lõppenud intsidendis oli süüdi läbiotsitava maja peremees, mis sellest, et ta tõenäoliselt võis ollagi süüdi paljudes teistes õigusrikkkumistes. Paraku ei näe me enam mingit juurpõhjuste analüüsi ja teadmata jääb seegi, kas politsei rutiine eeltoodud intsidendist saadud kogemuse põhjal üldse parendatakse või mitte. See isegi ei huvita enam kedagi.

Andrus Veerpalu dopingujuhtumi osas valis uskumatu hulk inimesi poole üldse midagi teadmata.

Kümned tuhanded inimesed koondusid rahvuskangelase kaitseks teadmata, miks dopinguproov positiivne oli, miks sellest ei räägitud või miks üldse selline asi juhtuda saab. Vaevalt kõik need kümned tuhanded usuvad siiralt, et tippsporti tehakse rukkileiva pealt ja seetõttu oli antud küsimuses just esmatähtis teada, miks suurte kogemustega sportlasel ja meeskonnal seekord ei õnnestunud tulemustega õigele poole piiri platseeruda. Võibolla oli mängus tegureid, mida tulevikus saaks välistada.

Sotsiaalmeedia võim, nagu tõdeda võisime, on väga väga suur ja pelgalt igasuguste faktideta üleskutse peale saadi liikuma suur rahvamass. Pakun, et 99% inimestest, kes liitusid hr Veerapalu uskuma, ei teadnud asjast sisuliselt mitte midagi ja see näitab, et sama moodi saaks tõenäoliselt infot õigesti müües kutsuda üles masse toetama või tegema ükskõik mida. Herr Hitler oleks Facebook’ile sarnaste vahendite olemasolu peale tõenäoliselt rõõmust tagurpidisaltosid tegema hakanud. On need ju odavad ja nagu näeme, üliefektiivsed.

Rahvas, kes valib poole küsimata “Miks?” annab enese teadmata ära oma õiguse objektiivsetele otsustele.

Mina kui osake rahvast, väike küll, kuid siiski osake, tahaksin näha, et minu jaoks ellu kutsutud riik loob süsteemid ja protseduurid vähemalt iga kodaniku surmaga lõppeva juhtumi korral põhjaliku, aga veelgi tähtsam, avalikkusele kergesti kättesaadavate tulemustega analüüsi läbiviimiseks ja tegevuste rakendamiseks sarnaste juhtumite vältimiseks.

Iga kodanik peaks kaitsma teiste kodanike huve ja õigusi ning seetõttu tahtma näha, et iga tõsisema juhtumi analüüsimise eest meie riigis on keegi vastutav ja sedagi, kui hästi ta oma tööd teeb.

Üks lihtne ettepanek oleks, et näiteks iga surmaga lõppeva õnnetuse korral peaksime mingist riiklikust andmebaasist saama ülevaate analüüsi eest vastutavast meeskonnast, tähtaegadest, lõpuks ka väljaselgitatud juurpõhjustest ja konkreetsetest antud juhtumiga seotud parendustegevustest. Näen vaimusilmas põhjuseid, miks meedia hakkaks antud andmebaasi kasutama ja avalikkuse surve suunaks praegu varjul ja nähtamatuna tegutsevate ametnike tööd oluliste parenduste poole. Võibolla on selline andmebaas ammu olemas ja ma ei tea sellest, kuid selgi juhul vajab olukord parendamist, sest kodanik ei tea asju, mida ta peaks teadma.

Miks korralikke juurpõhjuste analüüse ja avalikkuse tulemustest teavitamist seni ei tehta?

Võibolla ongi juurpõhjus kodanike madalas teadlikkuses ja seda tuleks riigi abiga süstemaatiliselt tõsta, aga võibolla pole see kõik tõesti oluline ja olen ainus, kes traagiliste sündmuste peale ilmuvate tendentslike meediakajastuste korral tahaks näha mitte sügavamat meediaanalüüsi isikutelt, kelle jaoks pole teada paljud asjaga seotud faktid, vaid sügavamat põhjuste analüüsi isikutelt, kes selliste asjadega tegelema peaksid ja kelle jaoks on kogu antud juhtumi kohta teadaolev informatsioon kättesaadav.

Ühel ilusal hommikul sõitsin tööle ja kuulasin samal ajal raadiost intervjuud, mille käigus selgitas rahandusminister Jürgen Ligi tanklate tagatisnõude (100 000 €) vajalikkust ja seda, kuidas antud eelnõu lähipäevil Riigikogusse vastuvõtmiseks minema peaks. Kuulasin ja kuulasin, aga aru ma ei saanud, mil moel see tagatisraha on parem meetod riiulifirmade ohjamiseks kui mõni teine, vähem väikeettevõtjaid ahistav võimalus.

Pigem näisid mulle hr Ligi väljaütlemised mõttetult emotsionaalsed (nimetades ühe valitsuses oleva ministri viimase aja tegemisi ebakonstruktiivseteks ja täiesti pöörasteks) ning sarnanesid oma lahmivalt toonilt hiljuti korruptsiooniskandaali sattunud Kaimo Järviku avaldustele, milles mees lubas trahvinõudeid tänavale kallata.

Olin väga hämmingus, sest varasemalt on mulle Ligi ja Ansipi hakkamasaamine kriisiga ja üldised poliitilised vaated üsna hästi sobinud. Antud eelnõu aga viis hetkega mõtted väiketanklatele, kelle jaoks ilmselgelt 100 000 eurot on üle mõistuse suur raha, mida pole lootustki kuskilt tagatisena saada. Tavaliselt toimivad sellised ettevõtted niigi kogu laenuressurssi ära kasutades ning igasugune lisatagatis on mõeldamatu. Ainus võimalik mõte kogu selle seaduse juures näis olevat, et see peab olema kellelegi otseselt kasulik.

Täna e24.ee lehelt sama seaduseelnõu edasise kulu kohta lugedes aga meenus mulle tõsiasi, et millalgi eelmisel aastal ähvardas Statoil Eestist putket teha. Leidsin sellele ka kiirelt internetist kinnitust Äripäeva artikli näol.

Siiski, veel sama päeva õhtul ilmusid paljudes lehtedes, sh Õhtulehes artikkel, milles öeldakse, et Statoil kuhugi ära ei lähe. On siiski tähelepanuväärne, et samas artiklis ja samades väljaütlemistes on juba olemas vihje selle tagatisrahanõude kehtestamise vajalikkusele vähendamaks käibemaksupettusi. Ja ma ei ole kindel, aga minu arust kohtus samal perioodil või vähemalt suhtles samal perioodil keegi valitsuse liikmetest ka Statoiliga antud teemal ning jõuti selgusele, et Statoil ei plaani Eestist lahkumist.

Ma ei välistaks, et käesolev seadus saab jõustuma puhtalt selleks, et Statoili ja teisi suuremaid tanklakette (Neste näiteks) äriliselt motiveerida Eestis edasi toimetama vähendades konkurentsi väiksemate tanklate poolt. Suurte firmade jaoks on jällegi lihtne motiveerida valitsust ja selle liikmeid neile kasulikult toimetama. Kui ma oleksin opositsioonipartei liige, jälgiksin nüüd terava pilguga Reformierakonna valimiskampaaniate jms rahastamisi, kuid seda teevad opositsionäärid ilmselt nagunii.

Mis sellest, et ma ise tangin ka peaaegu alati mõne suure tanklaketi tanklas, kuid minu meelest on täiesti pöörane oletada, et väiketanklate omanikud, kes niigi üsna kitsastes tingimustes konkurentsi pakkuma peavad, suudaksid nii röögatu tagatisraha reaalselt leida. Teades, kui raske on väikeettevõtjal panka üldse milleski veenda, usun minagi, et järgneb päris ridamisi väikeasulate tanklate sulgemisi. Ja liberaalse majanduspoliitika pooldajana ajab see mind täna küll natuke närvi.

Aga võibolla olen millestki lihtsalt väga valesti aru saanud. Loodan siiralt.

Täna käisin kinos ja kuigi ka sellest elamusest tahaksin ma lähiajal kirjutada, siis avastasin poolel teel end seda tegema motiveerides oma silmakesed uudise otsast, mis mind täielikult jahmatas. http://www.e24.ee/?id=334150

Eurokalkulaatorid “potsatavad” kõigi, ma mõtlen KÕIGI eestlaste postkasti juba üsna pea. Kuidas kirjutatakse hiina keeles “appi“? Sest just seda tahaksin ma hüüda.

Nagu selgub artiklist, ei tehta mingit valikut soovijate ja mittesoovijate vahel ning kogu nali läheb maksma 4,5 miljonit krooni. Kusjuures väidetavalt “Polnud otstarbekas hakata eraldi koostama andmebaasi kalkulaatorist loobuda soovivate isikute kohta, pealegi oleks see töö kujunenud maksumaksja jaoks väga kalliks.”

Kuulge inimesed – seda kalkulaatorit on üleüldse vaja peamiselt vanadel ja väetitel. Inimesetel, kes ei pääse internetti ja kes ei suuda niisama arvutada. Elujõus noored ja vähegi aktiivsed inimesed, kelle jaoks pole internet probleemiks, oleks saanud isegi mingi 10 000 kr maksvas isegi koolipoistele ülessättimise poolest jõukohases keskkonnas vabalt oma andmed anda, mida oleks võimalik olnud kõrvutada mingi postiaadresside registriga, mille tulemusel oleks saanud, ma arvan, vähemalt 500 000 kr eest neid kalkulaatoreid välja saatmata jätta.

Aga seda ei olnud otstarbekas teha. Parem on maksta mänguasja eest, mille tootmine reostab keskkonda, millel pole kasutajaid ja mis leiab oma otsa taaskord juba paari kuu pärast prügikastis. See on ikka eriti jõhker raiskamine.

Tegemist on tavakodaniku jaoks täiesti mõttetu mänguasjaga ja seega on iga inimese sihukese asjaga varustamine tõesti erakordselt jabur. Kui muidu olen valitsuse suhtes päris toetav, siis seekord tunnen siiralt solvumist ja olen väga närvis säärase asjade korralduse pärast. Lootsin, et meie riigis leidub helgemaid päid, kes ei arva, et iga elementaarliigutus internetis maksab vähemalt miljon. Tule taevas appi!

Viimasel ajal ma ei ole läinud närvi. Pikemat aega on meedias järjekindlalt leierdatud imelikku vähemuste teemat, aga ma ei ole tõesti närvi läinud, vaid pidanud seda algatatud niinimetatud vajalikuks dialoogiks ühiskonnas, mille tulemusena võiks kõik omavahel kokkuleppele jõuda, kuidas siis ikkagi asjadesse suhtutakse.

Täna aga näen, et Postimehe on vallutanud mingid uut tüüpi reklaamid, mida hakatakse ilmselt tänavatele toppima ja juba mitmes artikkel on samal teemal ilmunud:
http://www.postimees.ee/?id=318228
http://www.postimees.ee/?id=318683

Ma ei saa nõustuda, et ma nüüd enam närvi ei läinud. Paraku läksin, sest kui ma tahan seda teemat ignoreerida, peaks meedia ja ka needsamad vähemused, keda me kõik tolereerime, andma mulle selleks võimaluse. Seda võimalust ei anta ja lisaks kõigele pean ma varsti vist hakkama ka oma lapsele selgitustööd tegema, et kuigi kõik räägivad jõuluvanast, siis jõuluvana ei ole olemas ja sama moodi, kuigi kõik püüavad näidata, et meeste või naiste omavaheline abielu on sama normaalne nagu mehe ja naise vaheline, siis see ka ei pea paika.

Kuidas muidu mu poeg üldse praeguses ühiskonnas tõe teada peaks saama? Meedia ju räägib põhimõtteliselt, et kui tüdrukud sind kiusavad, siis ilmselt sulle tüdrukud ei meeldi, aga ole mureta – on täiesti ok, kui sa hoopis oma sõbraga abiellud. Nii see ju ometi ei ole! Või on?

Kui lugeda ajaleheartikleid, siis need on täis mõisteid nagu tolereerimine, normaalsus ja vaba valik ning nii võibki jääda inimesel, kelle väärtushinnangud on veel välja kujunemata, eksikombel mulje, et heteroseksuaalsus on umbes sama, mis vanasti oli lausladinakeelne kirik või midagi. Et nagu mingite nõmedate konservatiivinimeste poolt välja mõeldud piirang?!

Vaevalt, et see tegelikult nii on, sest looduse poolt on inimesed siiski loodud meesteks ja naisteks, kes peaksid omavahel semmimise tulemusena inimkonna jätkusuutlikkuse tagama. Seega on teistsugused suhted ju veidrus, et mitte öelda normist kõrvalekalle.

Äkki peaksime seksuaalvähemustega sarnaselt suhtuma ka näiteks depressiooni käes vaevlevatesse inimestesse? Mis seal vahet on? Kumbki pole ju otseselt ühiskonnale ohtlik ja teeb nö oma asja omast ajast. Ometi üritame me depressiivseid inimesi ravida isegi vastu nende endi tahtmist, aga teistmoodi psüühikahäire puhul peaksime lihtsalt tunnustavalt kaasa noogutama – andke minna. See on väga imelik.

Päriselt olen ma äärmiselt tolerantne, kuni mind otseselt ei häirita ning tahan rõhutada, et aktsepteerin igasugu imelikke nähtusi siin ilmas. Seega minu poolest ajage vaikselt oma asja ja abielluge kasvõi karikakra või surnud hobusega, aga palun ärge käige kärbse kombel sellest pidevalt mu kõrva ääres pinisemas ja mu arvamust küsimas. See hakkab pikapeale häirima ja nii võib ka muidu jumala tolerantne inimene kärbsepiitsa välja otsida.

PS! Kõige selle peale tuli mul huvitav filmisüžee pähe. On aasta 3 257. Lapsed ei sünni enam mitusada aastat meeste ja naiste omavahelise läbikäimise tõttu, sest mehed ja naised on tänu umbes tuhat aastat tagasi alguse saanud homoseksuaalsuse võidukäigule jagunenud vaenuleerideks, nii nagu täna on seda erinevad usud, rassid vms. Ainult üks rühm vanamoodi inimesi püüab olukorda muuta ning puhkenud meeste ja naiste vahelises sõjas pöörde tuua. Vastupanuliikumist käsitletakse terroristidena ja neid püütakse tabada ning hävitada nii meeste kui naiste leeri poolt. Siiski saab heterokangelaste ennastsalgava tegevuse tulemusena võimalikuks teostamatu ja kogu inimkond suudetakse kõike juhtiva superarvuti abil “reset’ida”. Ulme!