Finantsblogi

Kuna ma ise sellest aastast enam palgatööline ei ole või kui olen, siis allun iseendale, on mul nüüd sobiv hetk targutamiseks. Lugesin netist ühte artiklit, milles räägiti sellest, milline käitumine võib ka parimale töötajale tema koha maksta ja peab ütlema, et olen nendega igati nõus ning mõned neist ajavad mind ennast väga närvi. See muidugi ei tähenda, et see kõik sinu vaadetaga sobib, aga eks vaata ja hinda ise neid kümmet halba harjumust, mille siinkohal ära toon.

1. Tööajal internetis möllamine

Ma arvan, et seda teab küll vist igaüks, et eriti mage on kui sinu arvuti ekraan ei näita möödujatele muud kui Postimehe, Delfi või jumal teab mis muu ajaviitmiskoha reklaamidega ülekülvatud pilti. Päev otsa mingites foorumites või jututubades kolamine on ka sama hea. Ma ei ütle, et ma ise selle vastu korduvalt eksinud ei oleks, kuid kui sul tõesti vahepeal midagi teha pole, siis raiska see aeg enda harimisele, mis on ka interneti abil täiesti võimalik ja ilmselt jätab sinust ülemusele soodsama mulje kui kommentaari kirjutamine järjekordsele Elu24 artiklile. Enda suunamine selles osas töötab küll. Olen proovinud.

2. Ülemuse tagaselja kirumine

Pole midagi nõmedamat kui rääkimine kellegi halbadest omadustest nii, et ta sellest ise teada saama ei peaks. Ja kui ta siis ikkagi teada saab, ongi otsad vees, nagu moodsas keeles öeldakse, sest lisaks salatsemisele oled olnud ka liiga arg, et inimesega otse rääkida, kui sul midagi öelda on. Mõtle, kui sul ongi halb ülemus, siis miks ei peaks ta olema koguni piisavalt halb, et sinust vabaneda?

3. Oma vigade mittetunnistamine

Kõik teevad aegajalt vigu. Erinevus on vaid selles, kuidas nende vigade tagajärgedega tegeldakse. Kui üritad vigu kinni mätsida või kellegi teise kaela ajada, on täiesti kindel, et see nähakse läbi ja lõpuks lendad ikka vahele. Tee omalt poolt parim, et vead ei korduks ja nende tagajärjed oleksid nii valutud kui võimalik.

4. Liigne juurdlemine selle üle, kas miski on sinu tööülesanne või mitte

Pidev mingite tegevuste tagasilükkamine või nende vastu võitlemine seetõttu, et seda tööd pole sinu ametijuhendis on üks kindlamaid viise kerkida esimesel võimalusel koondatavate nimekirja etteotsa. Kõik teavad, et ametijuhend ei hõlma kõike ja enamus inimesi teeb igapäevaselt töid, mis ei meenuta ametijuhendis sisalduvat ligilähedaseltki. Töötajana on sinu asi pakkuda tööandjale rohkem väärtust, mitte vähem. Kui sa pole kasulik, pole sind ka ettevõttele tarvis.

5. Töö juures vihastamine

See on ok, et töö sind vahel endast välja ajab ja see võib sinus tekitada masendust või pinget, kuid kui lahenduste otsimise asemel uksi paugutad, karjud või inimestele halvasti ütled, võid suhteliselt ruttu avastada endal olevat sellise ebameeldiva tüübi maine, kellega koos keegi töötada ei taha. Varsti hakatakse tahtma sinust niimoodi lahti saada.

6. Lubaduste mittepidamine

Rasketel aegadel on see eriti keeruline, sest kõik ootavad midagi mingiks tähtajaks ja ei aktsepteeri eitavat vastust. Ma tean, sest olen selles olukorras aastaid töötanud. Kuid ka sellistel perioodidel on suht suur vahe selles, kas sa saadad selle e-maili ära siis kui lubasid või teed seda alles pärast mitmendat meeldetuletust. Seda on psüholoogiliselt keeruline teha, aga vähemalt püüa mitte anda lubadusi, mille puhul sa juba ette tead, et sa neid täita ei suuda. Vastasel juhul hakatakse sinusse varsti suhtuma kui kellessegi, kelle peale ei saa kindel olla ja kui sinu peale ei saa kindel olla, siis ei saa sulle ka mingit mõistlikku tööd usaldada.

7. Vaid esmaste nõudmiste täitmine

Tänapäeval, kus Eestis on tööpuudus üle mingi 8 protsendi ja suht igaüks üritab ennast tööalaselt heast küljest näidata, ei aja läbi, kui sa pole valmis tegema alati pisut enam kui sinult oodatakse. Isegi keskpärasus ei vii enam edasi, sest kõik pingutavad natuke rohkem. Kui tahad teada, kuidas pingutus välja näeb, või arvad, et sind ei saa asendada, külasta vahelduseks mõnd Hiina tehast või vaata vähemalt see video ära: http://www.youtube.com/watch?v=TZjRJeWfVtY Kui sina pole nõus tegema rohkem kui sinult nõutakse, leiab kapitalist peagi selle, kes on.

8. Hoolimine rohkem sõpradest töö juures kui tööst endast

Töökaaslastega hästi läbi saamine on kahtlemata väga oluline, kuid see kui kulutad enamuse oma päevast teistega juttu ajades, isegi kui see jutt on kaudselt tööga seotud, hakkab pikapeale kõiki häirima. Selleks on koosolekud ja lõuna ja mõned juhuslikud lühikesed vestlused, et mõtted kolleegidega ära sünkroniseerida. Lobisemise eest ei maksta päriselt ka palka, sest varem või hiljem jääb seetõttu kellelgi midagi tegemata.

9. Halb suhtumine tagasisidesse

Kui sind ka kritiseeritakse, siis ilmselt selleks, et saaksid midagi edaspidi paremini teha. Muidugi on seltskondi, kus kriitika ületab vajaliku piiri ja selliste keskkondade vältimiseks soovitan sul aegajalt seda plakatit vaadata, mis siin jutu kõrval leidub. Aga kui pidevalt kärsa vingu vead, kui midagi öeldakse, on ka halvasti, sest siis ei taha su ülemus varsti sulle üldse mingit tagasisidet anda ja tegelikult ei taha ta varsti sinuga üldse koostööd teha.  

Muide, kui sul aega on, siis vaata pärast selle postituse lugemist pildile klõpsates ka nende teisi plakateid, sest seal  on veel häid ütlemisi ja kui sa inglise keelt ei oska, lase läbi Google translate’i.

10. Asjade varjamine

Selge see, et kui varjad seda, et ei tule oma tööülesannetega toime, et mõni klient on väga kuri või seda, et sa ei oska mingit tarkvara kasutada, on halb, sest sind ei ole võimalik õigel ajal aidata. Hiljem välja tulevad asjad on veel piinlikumad ja väikeste halbade asjade korral nendest õigeaegselt mitterääkimine tekitab sinu töökaaslastes ja ülemuses ka tunde, et sind on väga raske usaldada. Mõnikord on see raske, ma tean, aga proovi ikka ja varem või hiljem hakkab päris hästi välja tulema, sest kui sa ei filtreeri midagi, siis on tegelikult palju lihtsam elada ja töötada.

Aga üldiselt, kui ise oled tore inimene ja teed nii palju kui oskad ja suudad, läheb nagunii kõik hästi ja sind hinnatakse kõrgelt.

Edu meile mõlemale!

Halogeenpirn vs tavapirnid

Umbes aasta tagasi tegin oma elutoas julge eksperimendi ning seoses 100W tavaliste hõõgniidiga pirnide poelettidelt kadumisega otsustasin proovida nn luminofoor- ehk säästupirne. Asendamaks 100W võimsust, ostsin väidetavalt 103W tavapirniga võrduva säästulambi, kruvisin selle oma lühtrisse ja võisin tunnistada, et olin haledalt petta saanud, sest võrreldes ülejäänud 4 vana kooli 100W pirniga:

1. Säästupirni suuremad mõõtmed panid ta tobedalt lambikuplist välja paistma.
2. See pirn süttis märksa kauem kui tavalised hõõgniidiga pirnid, mis omakorda juhtis tähelepanu kuplile ka nendel, kes muidu poleks pirni mõõtmeid iseenesest märganudki.
3. Pirni soojenemise ajal oli tema valgustugevus eriti märgatavalt kehv ja see kestis umbes minuti.
4. Lubatud 103W ja 1450 luumenit osutusid palju nõrgemaks ka täisvõimsusel soojana põledes võrreldes vanade 100W pirnidega.

Ühesõnaga olin väga pettunud, aga kuna EL-is ei toodeta enam 100W hõõgniidiga pirne, kannatasin vaikides ära.

Ühel ilusal päeval poes käies märkasin aga, et tänapäeval on võimalik soetada ka tavapirni mõõtmetega halogeenpirne, mis samuti väidetavalt energiat säästavad ja mis sealjuures peaksid pakkuma oluliselt paremat valgustugevust.

Ostsin prooviks 70W halogeenpirni, millel küll lubatud valgustugevus kõigest 1200 luumenit, kuid mis kirjade järgi pidi andma sama valgustugevuse, mis 92W tavaline hõõgniidiga pirn, kruvisin selle säästupirni asemel lühtrisse ja sel korral võisin üllatuse lugeda meeldivaks.

Seesama halogeenpirn:

1. On täiesti tavalise pirni mõõtmetega.
2. Süttib koheselt täisvõimsusel.
3. Põleb sama tooniga nagu tavalised hõõgniidiga pirnid ikka.
4. Lubatud 92W ja 1200 luumenit osutusid palju heledamaks võrreldes vanade 100W pirnidega.

Seega rändas kallilt ostetud luminofoorlahendusega säästupirn kapisügavustesse, sest seda ei saanud ma tänu nadile valgustugevusele ja veidrale kujule kasutada peaaegu üheski oma kodu lampidest.

Lisaks eeltoodud positiivsele üllatusele taipasin aga lisaks veel üht väga olulist aspekti!

Nimelt on tänapäeval paljudes lampides lubatud kasutada maksimaalselt 40W võimsusega pirne ja väikese sokliga hõõgniidiga pirne suurema võimsusega ei ole siinkirjutaja eriti müügis kohanudki. Tuleb tunnistada, et näiteks mu poja toas jääb sellest 5 pirniga lühtris selgelt väheks, sest lisaks kohtvalgustusele on õppimisel ja eriti joonistamis- jms tööde juures päris tähtis ühtlaselt hästivalgustatud tuba.

Kui lambis on lubatud kasutada maksimaalselt 40W pirne, siis saab see olla talupojamõistuse kohaselt nii vaid kahel põhjusel:
1. Suurem koormus oleks juhtmetele kuidagi ohtlik ja see tekitaks tuleohu.
2. Suurema võimsusega pirnid kuumeneksid liiga palju ja see tekitaks samuti kas tuleohu või mõjuks halvasti lambi elueale.

Lambipirnis saab elektrienergia muunduda minu tagasihoidlike teadmiste kohaselt vaid kaheks:
1. soojuseks,
2. valguseks.

Kui panna kõrvuti sama palju energiat tarbivad lambid, mille puhul üks omab suuremat valgustugevust, siis peab ta järelikult muundama väiksema osa elektrienergiast soojuseks.

Seega, kui kasutan lambis, milles on lubatud kasutada max 40W pirne, halogeenpirni, mille võimsus on 40W, siis saan ma väga oluliselt valgema lambi sama võimaliku koormusega lambi juhtmetele ja väiksema kuumuse eraldumisega, mis võiks lambile kuidagi muul moel halvasti mõjuda.

Võin omast kogemusest öelda, et katsetused on esialgu andnud supertulemusi, sest poja toas on halogeenpirnidega varustatud lamp nagu uuesti sündinud ja tuba, mis peab aegajalt valge olema, seda ka palju suuremal määral on.

Võimalik, et mõne aja päras keelatakse ka halogeenpirnide tootmine, nagu seda on tehtud suure võimsusega hõõgniidiga pirnide puhul, kuid selle hetkeni on minu meelest tegu igati rahuldustpakkuva lahendusega, mida julgen soovitada kõigile, kes teatud kohtades hindavad valgust rohkem kui kokkuhoidu.

1. Noor BMW juht kaotas auto üle kontrolli ja hukkus.
2. Illegaalses relvade käitlemises kahtlustatav tappis läbiotsimise käigus politseiniku.
3. Usun Andrus Veerpalu!

Need on ainult mõned juhused, kus 95% inimestest valis poole esimese infokillu põhjal ja automaatselt on meie teadvuses süüdi esiteks BMW juht, sest ta raudselt kihutas, teiseks relvaäriga seotud kodanik, kes ilmselt tahtis puhtalt pääseda ja kolmandaks keegi kuri inimene, kes teeb Andrusele liiga.

Iga kord kui meedias ilmub mingi säärast sorti uudis, serveeritakse see esiteks nii, et inimesed valivad massiliselt soodsa poole, aga kõige kurvem selle juures on, et pärast paarinädalast teema lahkamist, kaob asi unustusehõlma ja mitte keegi ei küsi lõpuni lihtsat küsimust: “MIKS?”

Autotööstuses on juurpõhjuste analüüs probleemide lahendamise korral elementaarne ja ilma säärase analüüsita ei ole mõtet mingeid tegevusi probleemi lahendamiseks ja eriti kordumise vältimiseks välja mõelda. Kõige lihtsam ja enim levinud tehnika igasuguste probleemide analüüsimisel on viie järjestikuse miksi küsimine, sest see viib tavaliselt piisavalt sügavale probleemi põhjusteni.

Vähegi arenenud tööstusettevõtetele on ammu teada, et operaatori eksimuse puhul pole kunagi põhjus operaatori rumaluses või laiskuses.

Lihtne näide:

1. Miks toodeti praaki? Operaator kasutas tootmisel valesid töövõtteid.
2. Miks operaator eksis? Sest valede töövõtete kasutamine oli võimalik.
3. Miks valede töövõtete kasutamine oli võimalik? Sest puudusid vajalikud veavälistustehnikad.

Kaugemale poleks enamasti vaja efektiivsete korrigeerivate tegevuste rakendamiseks minnagi, kuid sageli minnakse ikka ja näiteks võib sama jada jätkuda nii:

4. Miks puudusid veavälistustehnikad? Sest tootmisprotsessi ettevalmistamisel ei võetud adekvaatselt vea tekkevõimalust arvesse.
5. Miks ei hinnatud vea tekkevõimalusi adekvaatselt? Sest puudus selge rutiin iga operatsiooni riskide hindamiseks.

Eeltoodu on pelgalt suvaline näide ja igas etapis võinuks lahendus hoopis teise suuna võtta, kuid igal juhul jõutakse tulemuseni, et probleemi ei põhjustanud töötaja, kelle tõenäoliselt meedia oleks esimese tunniga maatasa teinud. Iga eeltoodud miksi ja tema vastuse osas saab teha midagi, mis aitavad järgmisel korral sama vea tekkevõimalusi märgatavalt vähendada. Seega selleks, et sama viga ei korduks, alustatakse probleemide lahendamist väga sügavalt ja pole mingit mõtet kedagi süüdistada enne sarnase analüüsi läbiviimist.

Paraku ei tundu mulle, et ühiskonnas tervikuna ja eriti avaliku sektori töös juurpõhjuste analüüsi kuigi sageli teostatakse ning meie noore riigi kodanikud ei oska seda isegi tahta, valides pooli sageli esimeste tundide jooksul meediasse paisatava info põhjal. Nii hämmastav kui see ka pole – meie riigi President jagab isegi ordeneid ilma korralikult läbiviidud juurdluse tulemusteta eeldades ilmselt kõhutunde või populaarsuse kasvatamise soovi alusel, et seaduse poolel seisev mundrikandja toimib automaatselt õigesti.

Mulle kui inimesele, keda on maast madalast koolitatud uskuma mitte kedagi enne kõigi asjaolude väljaselgitamist, tundub selline pealiskaudsus ja sisetunde põhjal poolte valimine väga ohtlik, sest inimesi, kes niimoodi käituvad, saab alati väga edukalt infot õigesti serveerides juhtida nende endi teadmata ükskõik millisele huvigrupile soodsas suunas. Ärgem laskem sellel juhtuda.

Alati kui toimub mingi sündmus, milles keegi kaotab elu, peaks järgnema väga põhjalik analüüs selle põhjuste üle ja antud analüüsi tulemused ning sarnaste juhtumite vältimiseks rakendatavad tegevused peaksid olema avalikud. Ainult avalikkuse tähelepanu ja teadlikkus sunnib inimesi igal tasemel saama üle omakasust ja laiskusest ning tegema oma parima selleks, et samad vead ei korduks.

Tulles tagasi antud artikli alguse juurde, siis kõik need on loetletud juhtumid meie tegelikust lähiminevikust.

Esimese juhtumi puhul ei jõutud avalikult kunagi isegi küsimuseni, miks BMW üldse juhitavuse kaotas.

Meediast käis läbi, et autojuht oli noor (vahtralehtedega), tema sõidukiirus oli suur ja selle põhjal tembeldati kodanik sisuliselt avalikult õnnetuses süüdi. Kuid eelmises lauses pole ju põhjused vaid ainult asjaolud. Näiteks tean, et sel ööl muutus tee tunni ajaga uskumatult libedaks, kuigi nägi välja nagu tavaline kuiv asfalt. Sõitsin ise libedust väga kartva juhina seetõttu maanteel 50 km tunnis. Sellist infot meedias ei avaldatud.

Küsimata jäi seegi, miks auto just selles kohas juhitavuse kaotas ja teelt välja sõitis. Kuna mu vanemate maakodu asub sama teed mööda Tartust välja sõitmise suunal, tean sedagi, et antud kohas metsavahel oli aastaid olnud teekattes tohutu lainekoht. Ei ole juhus, et just selles kohas auto juhitavus kadus. Võibolla oleks sellise teekatteprobleemita seltskond vaatamata valele sõidukiirusele probleemideta sihtkohta jõudnud.

Miks üldse õnnetus nii traagiliseks kujunes? Me ei tea, aga kindlasti pole selles süüdi auto ebaturvalisus vaid pigem võiks põhjuseid otsida teele liiga lähedal asunud puudest, turvapiirete või -kraavide puudumisest ja muust säärasest, mida oleks saanud paremini teha.

Ka Ago-Ursel Waaks’i traagilise juhtumi puhul on küsimata palju küsimusi, millele vist keegi enam vastust ei otsi.

Miks sai läbiotsitav viibida vabalt läbiotsimise piirkonnas, kui on selge, et niimoodi pääseb ta ligi igasugustele leitavatele asitõenditele? Selline olukord pole ju mõistlik ja turvaline  juurdluse ja asitõendite puutumatuse seisukohalt ega ka kahtlusaluse enese ning juuresviibivate inimeste jaoks. Mul on isegi keeruline uskuda, et läbiotsimisprotseduuride kohaselt see üldse lubatud on, aga ma ei tea sellest valdkonnast muidugi ka midagi.

Miks toimus läbiotsimine kolme politseiniku osalusel, kuigi maja, mida läbiotsima mindi on nii suur, et selle kontrolli all hoidmiseks oleks vaja tõenäoliselt kümneid politseinikke? Sellise asjade korralduse juures on isegi võimalik, et läbiotsitavast majast liiguvad osad asitõendid samal ajal minema kui läbiotsimine käib ja ühtlasi pole võimalik jälgida kõigi territooriumil viibivate inimeste liikumist. 

Miks kaotas läbiotsitava maja peremees enesekontrolli ja politseinikke tulistas? Me ei tea siiani, milline täpselt oli vestlus ja kas kedagi süüdistati, solvati või kui psüühiliselt pingeline see kontrolli alt väljunud situatsioon oli. Võibolla tõlgendas hr Waaks midagi, mida ta kuulis valesti. Võibolla öeldi midagi valesti. Võibolla kaotas kodanik lihtsalt aru. Selge on see, et kogu toimunud vestlus on antud olukorras väga oluline.

Neid küsimusi on tegelikult veel palju ja enne säärastele lihtsatele miks-küsimustele vastamist ei saa mina küll kindlalt väita, et kahe inimese surmaga lõppenud intsidendis oli süüdi läbiotsitava maja peremees, mis sellest, et ta tõenäoliselt võis ollagi süüdi paljudes teistes õigusrikkkumistes. Paraku ei näe me enam mingit juurpõhjuste analüüsi ja teadmata jääb seegi, kas politsei rutiine eeltoodud intsidendist saadud kogemuse põhjal üldse parendatakse või mitte. See isegi ei huvita enam kedagi.

Andrus Veerpalu dopingujuhtumi osas valis uskumatu hulk inimesi poole üldse midagi teadmata.

Kümned tuhanded inimesed koondusid rahvuskangelase kaitseks teadmata, miks dopinguproov positiivne oli, miks sellest ei räägitud või miks üldse selline asi juhtuda saab. Vaevalt kõik need kümned tuhanded usuvad siiralt, et tippsporti tehakse rukkileiva pealt ja seetõttu oli antud küsimuses just esmatähtis teada, miks suurte kogemustega sportlasel ja meeskonnal seekord ei õnnestunud tulemustega õigele poole piiri platseeruda. Võibolla oli mängus tegureid, mida tulevikus saaks välistada.

Sotsiaalmeedia võim, nagu tõdeda võisime, on väga väga suur ja pelgalt igasuguste faktideta üleskutse peale saadi liikuma suur rahvamass. Pakun, et 99% inimestest, kes liitusid hr Veerapalu uskuma, ei teadnud asjast sisuliselt mitte midagi ja see näitab, et sama moodi saaks tõenäoliselt infot õigesti müües kutsuda üles masse toetama või tegema ükskõik mida. Herr Hitler oleks Facebook’ile sarnaste vahendite olemasolu peale tõenäoliselt rõõmust tagurpidisaltosid tegema hakanud. On need ju odavad ja nagu näeme, üliefektiivsed.

Rahvas, kes valib poole küsimata “Miks?” annab enese teadmata ära oma õiguse objektiivsetele otsustele.

Mina kui osake rahvast, väike küll, kuid siiski osake, tahaksin näha, et minu jaoks ellu kutsutud riik loob süsteemid ja protseduurid vähemalt iga kodaniku surmaga lõppeva juhtumi korral põhjaliku, aga veelgi tähtsam, avalikkusele kergesti kättesaadavate tulemustega analüüsi läbiviimiseks ja tegevuste rakendamiseks sarnaste juhtumite vältimiseks.

Iga kodanik peaks kaitsma teiste kodanike huve ja õigusi ning seetõttu tahtma näha, et iga tõsisema juhtumi analüüsimise eest meie riigis on keegi vastutav ja sedagi, kui hästi ta oma tööd teeb.

Üks lihtne ettepanek oleks, et näiteks iga surmaga lõppeva õnnetuse korral peaksime mingist riiklikust andmebaasist saama ülevaate analüüsi eest vastutavast meeskonnast, tähtaegadest, lõpuks ka väljaselgitatud juurpõhjustest ja konkreetsetest antud juhtumiga seotud parendustegevustest. Näen vaimusilmas põhjuseid, miks meedia hakkaks antud andmebaasi kasutama ja avalikkuse surve suunaks praegu varjul ja nähtamatuna tegutsevate ametnike tööd oluliste parenduste poole. Võibolla on selline andmebaas ammu olemas ja ma ei tea sellest, kuid selgi juhul vajab olukord parendamist, sest kodanik ei tea asju, mida ta peaks teadma.

Miks korralikke juurpõhjuste analüüse ja avalikkuse tulemustest teavitamist seni ei tehta?

Võibolla ongi juurpõhjus kodanike madalas teadlikkuses ja seda tuleks riigi abiga süstemaatiliselt tõsta, aga võibolla pole see kõik tõesti oluline ja olen ainus, kes traagiliste sündmuste peale ilmuvate tendentslike meediakajastuste korral tahaks näha mitte sügavamat meediaanalüüsi isikutelt, kelle jaoks pole teada paljud asjaga seotud faktid, vaid sügavamat põhjuste analüüsi isikutelt, kes selliste asjadega tegelema peaksid ja kelle jaoks on kogu antud juhtumi kohta teadaolev informatsioon kättesaadav.

Ühel ilusal hommikul sõitsin tööle ja kuulasin samal ajal raadiost intervjuud, mille käigus selgitas rahandusminister Jürgen Ligi tanklate tagatisnõude (100 000 €) vajalikkust ja seda, kuidas antud eelnõu lähipäevil Riigikogusse vastuvõtmiseks minema peaks. Kuulasin ja kuulasin, aga aru ma ei saanud, mil moel see tagatisraha on parem meetod riiulifirmade ohjamiseks kui mõni teine, vähem väikeettevõtjaid ahistav võimalus.

Pigem näisid mulle hr Ligi väljaütlemised mõttetult emotsionaalsed (nimetades ühe valitsuses oleva ministri viimase aja tegemisi ebakonstruktiivseteks ja täiesti pöörasteks) ning sarnanesid oma lahmivalt toonilt hiljuti korruptsiooniskandaali sattunud Kaimo Järviku avaldustele, milles mees lubas trahvinõudeid tänavale kallata.

Olin väga hämmingus, sest varasemalt on mulle Ligi ja Ansipi hakkamasaamine kriisiga ja üldised poliitilised vaated üsna hästi sobinud. Antud eelnõu aga viis hetkega mõtted väiketanklatele, kelle jaoks ilmselgelt 100 000 eurot on üle mõistuse suur raha, mida pole lootustki kuskilt tagatisena saada. Tavaliselt toimivad sellised ettevõtted niigi kogu laenuressurssi ära kasutades ning igasugune lisatagatis on mõeldamatu. Ainus võimalik mõte kogu selle seaduse juures näis olevat, et see peab olema kellelegi otseselt kasulik.

Täna e24.ee lehelt sama seaduseelnõu edasise kulu kohta lugedes aga meenus mulle tõsiasi, et millalgi eelmisel aastal ähvardas Statoil Eestist putket teha. Leidsin sellele ka kiirelt internetist kinnitust Äripäeva artikli näol.

Siiski, veel sama päeva õhtul ilmusid paljudes lehtedes, sh Õhtulehes artikkel, milles öeldakse, et Statoil kuhugi ära ei lähe. On siiski tähelepanuväärne, et samas artiklis ja samades väljaütlemistes on juba olemas vihje selle tagatisrahanõude kehtestamise vajalikkusele vähendamaks käibemaksupettusi. Ja ma ei ole kindel, aga minu arust kohtus samal perioodil või vähemalt suhtles samal perioodil keegi valitsuse liikmetest ka Statoiliga antud teemal ning jõuti selgusele, et Statoil ei plaani Eestist lahkumist.

Ma ei välistaks, et käesolev seadus saab jõustuma puhtalt selleks, et Statoili ja teisi suuremaid tanklakette (Neste näiteks) äriliselt motiveerida Eestis edasi toimetama vähendades konkurentsi väiksemate tanklate poolt. Suurte firmade jaoks on jällegi lihtne motiveerida valitsust ja selle liikmeid neile kasulikult toimetama. Kui ma oleksin opositsioonipartei liige, jälgiksin nüüd terava pilguga Reformierakonna valimiskampaaniate jms rahastamisi, kuid seda teevad opositsionäärid ilmselt nagunii.

Mis sellest, et ma ise tangin ka peaaegu alati mõne suure tanklaketi tanklas, kuid minu meelest on täiesti pöörane oletada, et väiketanklate omanikud, kes niigi üsna kitsastes tingimustes konkurentsi pakkuma peavad, suudaksid nii röögatu tagatisraha reaalselt leida. Teades, kui raske on väikeettevõtjal panka üldse milleski veenda, usun minagi, et järgneb päris ridamisi väikeasulate tanklate sulgemisi. Ja liberaalse majanduspoliitika pooldajana ajab see mind täna küll natuke närvi.

Aga võibolla olen millestki lihtsalt väga valesti aru saanud. Loodan siiralt.

Täna käisin kinos ja kuigi ka sellest elamusest tahaksin ma lähiajal kirjutada, siis avastasin poolel teel end seda tegema motiveerides oma silmakesed uudise otsast, mis mind täielikult jahmatas. http://www.e24.ee/?id=334150

Eurokalkulaatorid “potsatavad” kõigi, ma mõtlen KÕIGI eestlaste postkasti juba üsna pea. Kuidas kirjutatakse hiina keeles “appi“? Sest just seda tahaksin ma hüüda.

Nagu selgub artiklist, ei tehta mingit valikut soovijate ja mittesoovijate vahel ning kogu nali läheb maksma 4,5 miljonit krooni. Kusjuures väidetavalt “Polnud otstarbekas hakata eraldi koostama andmebaasi kalkulaatorist loobuda soovivate isikute kohta, pealegi oleks see töö kujunenud maksumaksja jaoks väga kalliks.”

Kuulge inimesed – seda kalkulaatorit on üleüldse vaja peamiselt vanadel ja väetitel. Inimesetel, kes ei pääse internetti ja kes ei suuda niisama arvutada. Elujõus noored ja vähegi aktiivsed inimesed, kelle jaoks pole internet probleemiks, oleks saanud isegi mingi 10 000 kr maksvas isegi koolipoistele ülessättimise poolest jõukohases keskkonnas vabalt oma andmed anda, mida oleks võimalik olnud kõrvutada mingi postiaadresside registriga, mille tulemusel oleks saanud, ma arvan, vähemalt 500 000 kr eest neid kalkulaatoreid välja saatmata jätta.

Aga seda ei olnud otstarbekas teha. Parem on maksta mänguasja eest, mille tootmine reostab keskkonda, millel pole kasutajaid ja mis leiab oma otsa taaskord juba paari kuu pärast prügikastis. See on ikka eriti jõhker raiskamine.

Tegemist on tavakodaniku jaoks täiesti mõttetu mänguasjaga ja seega on iga inimese sihukese asjaga varustamine tõesti erakordselt jabur. Kui muidu olen valitsuse suhtes päris toetav, siis seekord tunnen siiralt solvumist ja olen väga närvis säärase asjade korralduse pärast. Lootsin, et meie riigis leidub helgemaid päid, kes ei arva, et iga elementaarliigutus internetis maksab vähemalt miljon. Tule taevas appi!

Viimasel ajal ma ei ole läinud närvi. Pikemat aega on meedias järjekindlalt leierdatud imelikku vähemuste teemat, aga ma ei ole tõesti närvi läinud, vaid pidanud seda algatatud niinimetatud vajalikuks dialoogiks ühiskonnas, mille tulemusena võiks kõik omavahel kokkuleppele jõuda, kuidas siis ikkagi asjadesse suhtutakse.

Täna aga näen, et Postimehe on vallutanud mingid uut tüüpi reklaamid, mida hakatakse ilmselt tänavatele toppima ja juba mitmes artikkel on samal teemal ilmunud:
http://www.postimees.ee/?id=318228
http://www.postimees.ee/?id=318683

Ma ei saa nõustuda, et ma nüüd enam närvi ei läinud. Paraku läksin, sest kui ma tahan seda teemat ignoreerida, peaks meedia ja ka needsamad vähemused, keda me kõik tolereerime, andma mulle selleks võimaluse. Seda võimalust ei anta ja lisaks kõigele pean ma varsti vist hakkama ka oma lapsele selgitustööd tegema, et kuigi kõik räägivad jõuluvanast, siis jõuluvana ei ole olemas ja sama moodi, kuigi kõik püüavad näidata, et meeste või naiste omavaheline abielu on sama normaalne nagu mehe ja naise vaheline, siis see ka ei pea paika.

Kuidas muidu mu poeg üldse praeguses ühiskonnas tõe teada peaks saama? Meedia ju räägib põhimõtteliselt, et kui tüdrukud sind kiusavad, siis ilmselt sulle tüdrukud ei meeldi, aga ole mureta – on täiesti ok, kui sa hoopis oma sõbraga abiellud. Nii see ju ometi ei ole! Või on?

Kui lugeda ajaleheartikleid, siis need on täis mõisteid nagu tolereerimine, normaalsus ja vaba valik ning nii võibki jääda inimesel, kelle väärtushinnangud on veel välja kujunemata, eksikombel mulje, et heteroseksuaalsus on umbes sama, mis vanasti oli lausladinakeelne kirik või midagi. Et nagu mingite nõmedate konservatiivinimeste poolt välja mõeldud piirang?!

Vaevalt, et see tegelikult nii on, sest looduse poolt on inimesed siiski loodud meesteks ja naisteks, kes peaksid omavahel semmimise tulemusena inimkonna jätkusuutlikkuse tagama. Seega on teistsugused suhted ju veidrus, et mitte öelda normist kõrvalekalle.

Äkki peaksime seksuaalvähemustega sarnaselt suhtuma ka näiteks depressiooni käes vaevlevatesse inimestesse? Mis seal vahet on? Kumbki pole ju otseselt ühiskonnale ohtlik ja teeb nö oma asja omast ajast. Ometi üritame me depressiivseid inimesi ravida isegi vastu nende endi tahtmist, aga teistmoodi psüühikahäire puhul peaksime lihtsalt tunnustavalt kaasa noogutama - andke minna. See on väga imelik.

Päriselt olen ma äärmiselt tolerantne, kuni mind otseselt ei häirita ning tahan rõhutada, et aktsepteerin igasugu imelikke nähtusi siin ilmas. Seega minu poolest ajage vaikselt oma asja ja abielluge kasvõi karikakra või surnud hobusega, aga palun ärge käige kärbse kombel sellest pidevalt mu kõrva ääres pinisemas ja mu arvamust küsimas. See hakkab pikapeale häirima ja nii võib ka muidu jumala tolerantne inimene kärbsepiitsa välja otsida.

PS! Kõige selle peale tuli mul huvitav filmisüžee pähe. On aasta 3 257. Lapsed ei sünni enam mitusada aastat meeste ja naiste omavahelise läbikäimise tõttu, sest mehed ja naised on tänu umbes tuhat aastat tagasi alguse saanud homoseksuaalsuse võidukäigule jagunenud vaenuleerideks, nii nagu täna on seda erinevad usud, rassid vms. Ainult üks rühm vanamoodi inimesi püüab olukorda muuta ning puhkenud meeste ja naiste vahelises sõjas pöörde tuua. Vastupanuliikumist käsitletakse terroristidena ja neid püütakse tabada ning hävitada nii meeste kui naiste leeri poolt. Siiski saab heterokangelaste ennastsalgava tegevuse tulemusena võimalikuks teostamatu ja kogu inimkond suudetakse kõike juhtiva superarvuti abil “reset’ida”. Ulme!

Täna on oodatult kümned blogipostitused tulvil sapiseid sõnu tänu teatele, et ansambli Vennaskond laulja, anarhist ja punkar, seltsimees Tõnu Trubetsky otsustas asuda täiendama Keskerakonna ridu (http://www.postimees.ee/?id=296177).

Esialgu vihastas ka siinkirjutaja endal oimukohad valutama, sest on aastakümneid Vennaskonna muusikat austanud. Kuid paari hetke pärast meenus aastatetagune Tähelaeva saade, milles seltsimees Savisaar (ilmselt enne valimisi) mahedahäälselt kõige muu ilusa kõrval rääkis, et kuulab üsna sageli autos Vennaskonna plaate.

Pärast seda olin ikka kahtlustanud, kas sm. Savisaar äkki hoopis maskeerunud anarhist olla ei või.

Milleks leiutada jalgratast? Võibolla on sm. Savisaare näol siis, kui kardinad on ette tõmmatud ja kustutatud tuled, tegu sisimas tõelise revolutsionääri ja anarhistiga, kes lihtsalt oskab oma (näite)mängu väga hästi ja suudab masside populistliku hullutamise abil võimule tõusta ning seejärel oma tõelist palet näitama asudes luua Eestis uue maailmakorra. Miks mitte kasutada vaeseid, rumalaid, vanu ja nõrku, kui nende abil on võimalik kaugele jõuda ja suuri asju teha? Kirik on seda edukalt teinud aastasadu. Lenin ja Hitlergi tulid võimule populistliku masside hullutamise abil. Nagu näha, töötab see kõik võrdlemisi edukalt ka Eestis ja ainult rumal jätaks võimaluse kasutamata.

Seega ei pruugi Trubetsky otsus liituda Keskerakonnaga olla üdini odav, räpane ja väär, nagu meile paratamatult tundub. Äkki teab ta midagi, mida meie ei tea?

Kui see nii ei ole, siis olen küll nördinud. Ilus päev läks vett vedama, kuigi mälestus üheksakümnendatest on ikkagi ilus.

On väga hämmastav, mida minu silmad siit loevad: http://www.e24.ee/?id=269885

Nimelt otsustasin mõni aeg tagasi, et teen ka oma lapsele väärtpaberikonto, millele hakkaksime koos pojaga regulaarselt soetama aktsiaid, mis on on noteeritud Tallinna või mõnel teisel Baltikumi börsil. Raha tal on ja miks seda siis niisama pangakontol või rahakotis hoida. Samuti aitab raha aktsiatesse paigutamine rumalaid tarbimiskiusatusi vältida.

Paraku loen nüüd, et kui ma millestki valesti aru ei saa, tehakse selline mõistlik toimetamine sisuliselt võimatuks. Kui artiklis kirjeldatud kord uues perekonnaseaduses tõele vastab, ei näe ma laisa inimesena võimalust taotleda kohtult luba oma lapsega meeldivalt õhtuti koos rahaasju õppida.

See omakorda tähendab, et sisuliselt jääb mul ära võimalus panna oma last rahast huvituma nii nagu sellest huvituma peaks. Raha ei ole ju mõeldud olema sukasäärde kogutav materjal või pelgalt raske tööga teenitav ja tarbimiseks kasutatav vahend. Raha mõte rahast huvituva inimese jaoks peaks ennekõike olema, et see on vahend raha teenimiseks. Tegemist on kapitalismi alustalaga.

Huvi raha vastu ei teki kellegi teise raha lugedes. Minu lapse jaoks (ja ka minu enda jaoks) poleks kaugeltki nii huvitav ja motiveeriv, kui “mõtteline osa” kellegi teise (nt lapsevanema) portfellist kuulub temale ning tehinguid teostab puhtalt see keegi teine. Minu laps tahab oma raha ise lugeda, nähes oma nime selle kõrval ning teostada ise kõik oma rahaga seotud tehingud, tunda riski ja joovastuda võitudest.

Muidugi ma saan lapsevanemana aidata oma lapsel kasvada, näidates häid infoallikaid ja aidates infot analüüsida, kuid lõpuks on analüüside tulemusel alati tarvis teha otsused ja konkreetsed tehingud. 

Ma tahaks küll näha seadust, mis seda võimaldab ja isegi soodustab. Võibolla saab alaealine uue seaduse valguses ise oma väärtpaberikontol rahulikult “möllata”?! 

Aga vaevalt, sest seda ilmselt ei luba jälle teised seadused. Täna ju laps ise oma väärtpabereid osta-müüa ei saa. Sellise võimaluse harivat mõju ei maksa aga kindlasti alahinnata ja seetõttu ajab mind äramainitud Eesti Vabariigi seadusloome keerdkäik uue perekonnaseaduse näol lihtsalt väga närvi.

Lapsevanema roll lapse väärtpaberikonto haldamise juures võiks pigem olla selles, et õpetada ja suunata last vältimaks rängemaid vigu, kuid osaliselt õpitakse ka läbi vigade. Laste kaitsmisega võib minna liiale ja praegu paistab küll, et seda on tehtud. Paraku muudetakse sellega lapsi järjest võimetumaks ise oma tulevikku kujundada ning suunatakse neid juba ette raskele palga- ja laenuorjusele.

Ja nii jäävad meie lastel sajad või tuhanded kroonid investeerimata, kümned või sajad tuhanded teenimata ja näib, et kõik see on kasulik ainult nendele isikutele või institutsioonidele, kelle jaoks ongi parem, kui inimesed rahast suurt midagi ei tea, sest rumalaid on lihtne juhtida ja ära kasutada.

Kuid olgem mureta, me mõtleme midagi välja. Kui tarvis, teeme emmele või issile eraldi sellise väärtpaberikonto, mis ongi päris lapse oma konto, millel tema ise oma raha jälgib, kogub ja kasvatab ja nimetame kõik tabelid ikkagi lapse nimega. Ainus kurb asi on see, et kui lapse väärtpaberikonto kuulukski temale, siis vanema nimel registreeritud konto tuleb lapsele pärandada. Kui nii, siis nii.

Selle uudise valguses lähen veel täna ja teen lapsele “kellegi teise nimel” uue konto. Lihtsalt jonnist, sest muidu oleks veel viivitanud ja õiget hetke oodanud.

Vaade Neuschwansteini lossile Marienbrücke sillalt

Täna on minu viimane päev Hiinas ja homme sõidan ära Hong Kongi, et ülehomme Eestisse lendama hakata. Arvasin, et oma siinoleku aja jooksul ei kuule ma kordagi teist eestlast peale oma hea kolleegi, Andrese. Aga võta näpust. Täna sattusime siin Shenzhen’i linna Shekou piirkonna Ming Hua kuivamaamerelaeval juhuslikult WC-sse minema, kui omavahel arutamise vahele kostis sulaselges matsikeeles: “Kas mu kõrvad kuulevad õigesti?”

Jah, need kuulsid õigesti –  ja jah, keegi eestlane oli samuti tööasjus Shenzhen’i sattunud.

Saime ka kiiresti veel teada, et tema naine oli Hong Kong’i jäänud ja et kuna pool kuludest kannab tööandja, oli ta omaenda kuludega enda naise komandeeringusse kaasa võtnud. Väga mõistlik mõtlemine, arvestades, et täna oli näiteks õhtul veel pimedas siin 24 kraadi sooja ja üldse olemine väga mõnus. Kindlasti parem kui Eesti -8 C, sool, Savisaar, auklikud teed, tolm, sopp ning lumesadu. Neetud parasvööde, eksole, kus isegi jaanipäeval on +15C ja sajab seenevihma, nii et sõnajalaõis jäädavalt udusse mähkub ning leidmata jääb.

Kusjuures üks väga hea asi, mis siin subtroopilises kliimas viibides selgeks on saanud, on see, et kuna siin vast on mingi 3,5 inimest ühe sääse kohta, siis erinevalt Eesti suvest mingeid putukaid õhus lendamas ei tähelda, samas sääsed iseenesest eksisteerivad ja on samasugused nagu Eestis. Neid lihtsalt on nii vähe, et kunagi ei satu sinu juurde. Ma ei kujuta üldse ette, et Eestimaal oleks selline olukord 5 aasta jooksul, et päike on loojunud, tuult ei ole, sääski ei ole, sooja on 24 kraadi ja väljas on ideaalne lühikeste riietega olla. MITTE MISKI EI HÄIRI!

Selle olemise peale ostsin oma kallile pojale ühe puldist juhitava, väidetavalt küroskoobiga varustatud Hiina helikopteri, mis varsti katki ära läheb, võtsime paar kolm kuni neli õllemari ja tõotasin endale, et kui elu võimaldab, kolin Eestist ära kuskile, kus on päriselt ka hea elada ning seda mitte elatustaseme või nõmedate materiaalsete olude mõistes, vaid täiesti sulaselgelt just kliima poolest. Mulle väga sobiks Lõuna-Saksamaa või Austria kliima ja olustik. Mäed, Alpi aasad, rohelus segatuna ideaalse asfalti, puhaste autode, võimsa loodusega ja muu sellise elamisväärsega. Selle nimel tasub töötada ja pingutada.

Andku Eesti Vabariik ja kallid patriootidest kaasmaalased mulle andeks, aga ma ei taha oma riigile tulumaksu maksta lihtsalt selle jaoks, et sääskedest surnuks puretud saada, tajuda imelikke skandinaavialikke ahistavaid piiranguid alkoholi, tubakamüügi jms suhtes ning teada, et ma ei saa endale kunagi mitte sittagi lubada.

Parem elan nagu immigrant arbuusiseemneid suunurgast sülitades, aga tõepoolest nii vabalt nagu ma ise tahan ja sellises kliimas, mis mulle meeldib. Kui me juba maailmakodanikud olla tahame, siis miks mitte olla seda seal, kus endale meeldib. Üheksakümnendatel, kui Eesti oli veel nagu metsik lääs, kus elu täpselt nii hea, kui selle ise endale tegid, oli siin huvitav, aga iga aastaga muutub olukord üha sotsiaaldemokraatlikumaks. Ja nii ma enam ei näe ühtegi põhjust peale sõprade ja Eesti keele pikas perspektiivis Eestis elamiseks. 

Miks Teie kõik Eestis elada tahate?

Meie autod, harjugem juba täna.

Te vabandage minu pehmet keelt ja kirjavigasid, aga kui ma seda kohe kirja ei pane, ei pane ma seda alalhoiuinstinkti tõttu kunagi kirja. Mis siis, et mu sees on pea pool liitrist Hiina Smirnoffivodkat, mis maksis 480 yuan’i ehk mingi 800 krooni ja mis siis, et see krdi vodka oli 40 kraadi asemel vast napilt 29 kraadi (kannatas hinge kinni hoides ka ilma pealevõtukata jääga juua), ikkagi tuleb mul öelda seda, mida me kuradid pole juba kümme aastat märganud.

Me oleme kadunud, välja surnud, meid ei ole enam olemas - fossiilid on kõige parem, mis meie kohta öelda saab.

Te saage aru, ma ei taha solvata eestlasi, soomlasi, rootslasi ega sakslasi, aga enamus ei hooli meist. Kui 5% inimestest on kõrge IQ-ga, siis tõesti – 5% hiinlastest on PALJU rohkem kui Holland, Slovakkia, Tšehhi, Taani ja Eesti pluss veel mõned mõttetud riigikesed kokku. Enamus inimestest ja ma mõtlen “valgetest inimestest” on siin, siin kus on filipiinid, vietnamlased, hindud, siin kus on hiinlased, siin kus on kollane rass.

Kui meil on andekas Ivo Linna, siis siin on andekas bänd, mis esineb suvalises baaris, sest see on sama terav konkurents kui terve Eesti südamete võitmine. Ja see bänd esitab ka jumala tundmatut Hiina lugu nii hästi, et sina, fossiil, arvad tegemist olevat Eurovisiooni lauluvõistluse võitjaga. Need inimesed on nagu kameeleonid, kes suudavad ühel hetkel olla Tina Turner, järgmisel Alicia Keys ja kolmandal Brian Adams sõltumata soost. 

Käi perse eurooplane, eestlane või laisk skandinaavlane ja ma ei tsenseeri, sest mul on õigus seda öelda. Võta oma vigel, rakis või “kõrgtehnoloogiline masin”, sest järgmisel hetkel on nendel siin kümme samasugust. Nad ostavad su ära, teevad kümme korda paremini järgi ja kusevad juba täna su hauale.

Euroopa, pööra oma hägustunud vasikapilk ometi maailma poole. Sa oled kadunud, oled surnud. Sinu jaoks ei disaini keegi enam Mercedeseid, BMW-sid, VW-sid ega Volvo-sid, sest su turg on naeruväärne. Globaalne majanduskriis viis sinu tarbimise negatiivseks. Globaalse majanduskriisi mõju INIMESTELE on see, et nende majanduskasv pidurdus, et alata sama suure hooga ning seda nii korralikes riikides, kui ka juba täna sõbraliku India ja Aafrika abil.

Turg ei ole Euroopas. Turg on siin, kus on inimesi. Nissan Qasquai (või kuda kurat seda iganes kirjutatakse - a äkki Kass Kai) ei pea müüma Saksamaal. See peab müüma Hiinas, Jaapanis, Koreas, Indias ja Taiwanis. BMW, Mercedes ja Audi ei pea müüma Saksamaal, see peab müüma põhiturul – kollase rassi maades. Ja kollane rass ei ole varsti enam ainult Aasia.

See jõuab igale poole. Me veel näeme seda oma eluajal. Nad on ilusad, terved, targad ja neile ei kehti Pareto printsiip, sest kui 20% pingutust tagab 80% edu, siis ainus küsimus, mis tuleviku inimesel tekib, on see, et mis see ülejäänud tühine 80% pingutust on, sest nad on silmagi pilgutamata nõus selle võtma. Nende talendikad inimesed pingutavad kordagi kõhklemata 80% rohkem kui meie talendikad inimesed.

Kui meie Kiku ütleb, et määre on sitt, siis nende Kiku ütleb, et muru, millel suuskadega sõideti, oli künklik ja seetõttu ei olnud võimalik meie Kikule ringiga pähe teha. Ausalt – nad pühenduvad 250% samal ajal kui sina, valge eurooplane arvad, et 80% on OK ja viskad kell 5 pastaka käest. Võta kätte oma pastakas nii kaua kui sul see on ja tööta edasi.

APPI! Me sureme välja. Hoidke meie Euroopa Liitu, hoidke meie väikest raha, “Eurot”, hoidke valget inimest, sest varsti võib seda näha ainult muuseumis. Nii perses oleme me kõik. Ja sina, eestlane – keera KOHE, KOHE, JUST NÜÜD oma nägu Euroopasse, sest see on ainus, mis meid veel üldse valge inimesena elus hoida suudab.

Ma tahan koju oma turvalise Mercedese juurde. Ma tahan koju veluurpolstrile nihelema. Ma tahan koju, sest seda ei ole enam kauaks. Aga koju võtan ma kaasa pulgad, et inimese kombel söömist harjutada. 

Me sureme välja lähema 100 aasta jooksul ja iga jõuproov on ette kaotatud, kui meie mõtlemine ei muutu. Valge Šokolaad.