Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Category: Vastuseta küsimused
Mettlahhplaatidest põrand

Metlahhplaatidest põrand

Mind polnud tõesti varem iial vaevanud küsimus, miks nimetatakse metlahhplaate just nii nagu neid nimetatakse ja olin õigupoolest selle väljendigi põhjalikult unustanud, kuni täiesti suvalisel päeval tutvusin mingi kaubanduskeskuse väljapaneku juures jäätist süües lihtsalt ajaviiteks järjekordselt ühe muljetavaldava ettevõtte ajalooga ning sain jälle aru, et kõike ilusat ja head ei suutnud inimeste keelekasutusest ja teadvusest isegi kommunistid välja juurida.

Piiratud silmaringiga inimesena oli mu jaoks sel hetkel põnevaks avastuseks, et Villeroy & Boch ehk tuntud keraamika- ja lauanõudetootja peakontor asub Saksamaal Mettlachis. Mõistagi viisin nüüd otsad kokku ja nagu ühes hiljem loetud venekeelses artiklis tabavalt öeldi, ongi väljend metlahhplaat nagu Xerox või Jeep, millest esimene tähistab sageli tänaseni dokumendikoopiat ja teine maastikuautot.

Vanemad inimesed kindlasti mäletavad, mis imeloomad need metlahhplaadid on, kuid sarnaselt minule selle sõna ammu unustanud või seda iial mitteteadnud kodanikele olgu selgitusena öeldud, et tegu on väga kulumiskindlate keraamiliste plaatidega, mis olid ja on tänaseni nii mustriliste kui ühevärvilistena kasutusel peamiselt hoonete põrandatel, aga ka seintel ja muudel osadel.

Erinevalt glasuuritud ehk kahhelplaatidest on nö metlahhplaadid väga kõrge tihedusega keraamilisest või portselanmassist kokkupressitud, põletatud ja glasuurimata plaadid ning nende värvitoon ja ka muster on seega sügaval plaadi sees, mitte ainuüksi selle pinnal, mistõttu plaat ei kaota oma kena välimust isegi kuludes.

Ja kuna 19. sajandi keskpaigast alates tulid parima kvaliteediga sedasorti keraamilised plaadid Mettlachist, saidki nad selle nimega laialdaselt tuntuks. Hea teada.

Tsaarirublade seerianumbridJuba paar aastat tagasi lapse tarvis sisse seatud rahatähtede kogumise album sisaldab tänaseks päris mitmeid tsaari Venemaa rublasid, mis kannavad aastaarvu 1909. Minu jaoks üllataval kombel leidus meie kogus 5-rublaseid rahatähti, mille puhul seerianumber on täpselt sama ja kuna tegemist ei ole kindlasti võltsingutega, tekkis juba vähemalt umbes aasta eest minu jaoks päris huvitav vastuseta küsimus:

“Millest see tuleb, et tsaari rublade puhul mõnikord kahel, aga mõningal juhul isegi kolmel või enamal rahatähel on täpselt sama seerianumber?”

Guugeldamine välismaa keeltes ei andnud mulle mingit selget vastust. Seetõttu püstitasin küsimuse Eesti mündifoorumis (http://mynt.spikriladu.net/phpBB3/viewtopic.php?f=17&t=667). Täiesti rahuldav vastus laekus väga kiiresti ja tänu kasutajale “mart” tean ma nüüd, milles suure tõenäosusega asi.

Nimelt on tegemist pärast Nikolai II kukutamist niinimetatud Üleminekuvalitsuse ajal 1917. aastal veel Riigipanga direktor Šipovi allkirjaga (direktor aastatel 1912-1917) trükitud rahatähtedega, mis kandsid endiselt täpselt sama tsaarirubla disaini, kuid mida tegelikult ei trükkinud enam tsaar. Segastest aegadest tulenev nähtus on ka seerianumbrite kattumine.

Raha oli uuel valitsusel kahtlemata tarvis palju ja kiiresti. Ilmselt selleks, et raha oleks kiirem ja lihtsam trükkida, ongi kõigil samal poognal olevatel kupüüridel sama seerianumber. Iseenesest on nii tähtsa asja nagu raha puhul seega tegemist esmapilgul täiesti uskumatu asjaga, ent eks valitsused erinevatel aegadel ole enne ja pärast sedagi rahatrükki paindlikult suhtunud. Seega ei maksa imestada, vaid parimal juhul tasub seda huvitavat tõika ehk lihtsalt niisama mälusopis alles hoida.

Kõigepealt muidugi küsib tavakodanik vastu, et mis vahet seal on, mis vahe on veluuril ja plüüsil. Vahe on minu jaoks suur, sest mõistus keeldub uskumast, et veluursalong, mille eest 90-te alguses maksti Mercedese W124 autol peaaegu sama palju raha kui nahksalongi eest, on seesama asi, mis odavatel Jaapani autodel oli plüüsi nime all paljudel juhtudel suhteliselt tavapärane salongimaterjal.

Veetsin vist peaaegu tund aega internetist vastuseid otsides ja kuigi väga head selgitust kuskil polnud,  sain teada, et peamiselt erineb tänapäeval veluur plüüsist valmistamismeetodi poolest. Plüüs on sisuliselt sama asi, mis velvetiin ehk siis mingist odavamast materjalist kui siid sisuliselt sama moodi tehtud asi nagu velvet. Enamus tänapäevaseid plüüse on tehtud polüesterkiust, mis teeb selle odavaks, kuid varasemalt on plüüsi valmistatud puuvillast.

Knitting

Knitting

Ka veluuri tehakse tänapäeval väidetavalt sageli polüestrist, kuid algselt on selle materjaliks olnud puuvill. Veluuri peamine erinevus eelmainitud velvetiinist või plüüsist tuleneb seega tänapäeval ennekõike just kudumisprotsessist. Eesti keeles ei tule see vahe väga välja, kuid inglise keeles on sõnadel knitting ja weaving selge vahe sees.

Knitting, mis on kudumisprotsess, mille abil valmib veluur, on lõnga omavahel ühendamine moodustades silmuseid (vt ka Wikipedia) ning nendest saab kangas – väga üldistades umbes nagu kampsuni kudumine. Tänu selle tehnoloogia kasutamisele venib veluur paremini kui velvet, velvetiin või plüüs.

Weaving

Weaving

Weaving, mille tulemusel valmib velvet, velvetiin ja plüüs on pigem nagu tavapäraselt kangastelgedel toimuv protsess, kus kandev lõng ümbritsetakse (pistetakse läbi) teise lõngaga (vt ka Wikipedia).

Seega minu kartused, et veluur ja plüüs ongi täpselt sama kraam, ei leidnud kinnitust ja saan olla peaaegu kindel, et seltsimehed tõusva päikese maalt suutsid teha lihtsalt odavamat teistmoodi pehmet istmematerjali.

Ühel ilusal komandeeringupäeval lennukit oodates tabasin end rumalalt mõttelt, et milleks peaks inimesed üldse korralike silmadega sündima, kui nii paljudel siin ootesaalis on nagunii prillid, mis nägemise ära korrigeerivad. Sama hästi võiks kõigil lihtsalt prillid olla.

Hakkasin sellest häirivast tähelepanekust edasi mõtlema ja sain aru, et tegelikult ei peagi inimesed korraliku nägemisega sündima. Evolutsioon võib vaikselt taandarenguks muutuda ja midagi hullu sellest ei juhtu.

Tervishoiutöötajad ja lapsevanemad on mures, sest prille vajavate laste protsent üha kasvab ja paljud süüdistavad selles kaasaegset ühiskonda, kus koormus silmadele olevat tänu lugemisele ja helendavatele ekraanidele suurem kui ennevanasti. Ma ei oleks selles nii kindel, sest kaasaegne keskkond on kordades valgem ja vähem tolmune (silma mehaaniliselt mõjutav) kui sajand tagasi, mistõttu tegelik koormus inimese silmadele võiks vaatamata uutele vaadatavatele objektidele olla pigem vähenenud.

Kas ei või olla, et tegelikult suureneb prillikandjate arv tänapäeval hoopis seetõttu, et looduse jaoks puudub kaasajal erinevus, kas iga uue inimese silmanägemine on hea või mitte? Kui mõni aeg tagasi võis veel arvata, et prillidega inimesed on vähem atraktiivsed ja sellest tulenevalt ei leia nii kergesti paarilist lastele oma geenide edasi andmiseks, siis tänaseks on mood sellegi võimaluse nullinud ning prillidega inimesi peetakse paljude poolt isegi pigem seksikamateks ja targemateks, ergo paremateks partneriteks.

Seega pole uute inimeste ellujäämise ja sigimise seisukohalt enam mingit vahet kui hästi või halvasti ta ilma abivahenditeta näeb ning võibolla sünnib seetõttu iga põlvkonnaga üha rohkem inimesi, kelle nägemine vajab korrigeerimist.

Kui loogiliselt edasi mõelda, siis on sama lugu peaaegu kõigi haigustega, mida inimkond ravima on õppinud. Me jääme ellu, saame edukalt hakkama ja paljuneme jätkuvalt vaatamata geenidefektidele ja nõrgale organismile.

Mulle tõesti näib, et juba mõnekümne aasta pärast ei suuda keskmine terve inimene ilma pidevalt mingeid ravimeid tarvitamata elus püsida. Ravimite või näiteks toidulisandite tarbimine on juba praegu sisuliselt sama normaalne kui prillide kandmine ja tundub, et see protsent suureneb jõuliselt. Hiljemalt keskealisena ikka mõni krooniline haigus välja lööb, mille kontrolli all hoidmiseks tuleb elu lõpuni üht või teist arstimit manustada ja juba täna on see täiesti tavaline. Võimalik, et lähikümnenditel muutub vanus, millest alates keskmine inimene pidevalt ravimeid tarbima hakkab, järjest väiksemaks ja näiteks pool sajandit hiljem tuleb sünnist saati midagi sisse võtta, et täisväärtuslikku elu elada isegi siis, kui ravimitootjatega seonduvad vandenõuteooriad tõeks ei osutu.

Selle koha peal sain ma lõplikult aru, et meie päästjaks arvatud meditsiin tegelikult aja jooksul hävitab inimkonna laostades aeglaselt, aga täielikult selle genofondi. Nõrkadel organismidel ja kehvade geenidega inimestel on algupäraselt tervete inimestega võrreldes samad šansid ellujäämiseks ja paljunemiseks, mis tähendab, et defekte ja sellest tulenevalt haigusi, millega võidelda, saab iga kümnendiga olema järjest rohkem. On väga tõenäoline, et meditsiini areng suudab selle protsessiga esialgu kaasas käia ja üha uute ravimitega inimesi täisväärtuslikult elus hoida. Kuid sama moodi on võimalik, et mingist hetkest võivad pärilike haiguste ja nendega kaasnevad vaimsete võimete vähenemises avalduvad probleemid (mida on palju raskem märgata) hakata takistama igasugust arengut, sealhulgas ka meditsiini- ja ravimitealast ning sellest hetkest alates on inimkond sisuliselt võimetu uute ja muteeruvate haigustega toime tulema.

Ilmselt tuleb sel hetkel midagi hullemat kui katk või seagripp ning välja sureb suurem osa inimkonnast. Ja kui üldse pärast säärast puhastust keegi ellu jääb, siis tema geenidest saab igati ok olema uusi inimesi luua. Irooniline, aga suure tõenäosusega on need “vastupidavad” inimesed tolleks hetkeks pärit piirkondadest, kus meditsiiniteenused ei ole iseenesestmõistetavalt kättesaadavad ehk võibolla meie mõistes täielikest arengumaadest.

Kogu selle veidravõitu mõttelennu kokkuvõtteks huvitab mind siiralt, kas kellegi poolt on tehtud korralikke uurimusi või simulatsioone meditsiini pikaajalisest, põlvkondadeülesest mõjust inimkonna tervisele. Seda on väga õudne mõelda, aga kas ei või olla tõsi, et mängides niiöelda jumalat (toonitan, et olen ateist) ja ravides täna üht haiget last tapame sellega tulevikus tuhandeid?

1. Noor BMW juht kaotas auto üle kontrolli ja hukkus.
2. Illegaalses relvade käitlemises kahtlustatav tappis läbiotsimise käigus politseiniku.
3. Usun Andrus Veerpalu!

Need on ainult mõned juhused, kus 95% inimestest valis poole esimese infokillu põhjal ja automaatselt on meie teadvuses süüdi esiteks BMW juht, sest ta raudselt kihutas, teiseks relvaäriga seotud kodanik, kes ilmselt tahtis puhtalt pääseda ja kolmandaks keegi kuri inimene, kes teeb Andrusele liiga.

Iga kord kui meedias ilmub mingi säärast sorti uudis, serveeritakse see esiteks nii, et inimesed valivad massiliselt soodsa poole, aga kõige kurvem selle juures on, et pärast paarinädalast teema lahkamist, kaob asi unustusehõlma ja mitte keegi ei küsi lõpuni lihtsat küsimust: “MIKS?”

Autotööstuses on juurpõhjuste analüüs probleemide lahendamise korral elementaarne ja ilma säärase analüüsita ei ole mõtet mingeid tegevusi probleemi lahendamiseks ja eriti kordumise vältimiseks välja mõelda. Kõige lihtsam ja enim levinud tehnika igasuguste probleemide analüüsimisel on viie järjestikuse miksi küsimine, sest see viib tavaliselt piisavalt sügavale probleemi põhjusteni.

Vähegi arenenud tööstusettevõtetele on ammu teada, et operaatori eksimuse puhul pole kunagi põhjus operaatori rumaluses või laiskuses.

Lihtne näide:

1. Miks toodeti praaki? Operaator kasutas tootmisel valesid töövõtteid.
2. Miks operaator eksis? Sest valede töövõtete kasutamine oli võimalik.
3. Miks valede töövõtete kasutamine oli võimalik? Sest puudusid vajalikud veavälistustehnikad.

Kaugemale poleks enamasti vaja efektiivsete korrigeerivate tegevuste rakendamiseks minnagi, kuid sageli minnakse ikka ja näiteks võib sama jada jätkuda nii:

4. Miks puudusid veavälistustehnikad? Sest tootmisprotsessi ettevalmistamisel ei võetud adekvaatselt vea tekkevõimalust arvesse.
5. Miks ei hinnatud vea tekkevõimalusi adekvaatselt? Sest puudus selge rutiin iga operatsiooni riskide hindamiseks.

Eeltoodu on pelgalt suvaline näide ja igas etapis võinuks lahendus hoopis teise suuna võtta, kuid igal juhul jõutakse tulemuseni, et probleemi ei põhjustanud töötaja, kelle tõenäoliselt meedia oleks esimese tunniga maatasa teinud. Iga eeltoodud miksi ja tema vastuse osas saab teha midagi, mis aitavad järgmisel korral sama vea tekkevõimalusi märgatavalt vähendada. Seega selleks, et sama viga ei korduks, alustatakse probleemide lahendamist väga sügavalt ja pole mingit mõtet kedagi süüdistada enne sarnase analüüsi läbiviimist.

Paraku ei tundu mulle, et ühiskonnas tervikuna ja eriti avaliku sektori töös juurpõhjuste analüüsi kuigi sageli teostatakse ning meie noore riigi kodanikud ei oska seda isegi tahta, valides pooli sageli esimeste tundide jooksul meediasse paisatava info põhjal. Nii hämmastav kui see ka pole – meie riigi President jagab isegi ordeneid ilma korralikult läbiviidud juurdluse tulemusteta eeldades ilmselt kõhutunde või populaarsuse kasvatamise soovi alusel, et seaduse poolel seisev mundrikandja toimib automaatselt õigesti.

Mulle kui inimesele, keda on maast madalast koolitatud uskuma mitte kedagi enne kõigi asjaolude väljaselgitamist, tundub selline pealiskaudsus ja sisetunde põhjal poolte valimine väga ohtlik, sest inimesi, kes niimoodi käituvad, saab alati väga edukalt infot õigesti serveerides juhtida nende endi teadmata ükskõik millisele huvigrupile soodsas suunas. Ärgem laskem sellel juhtuda.

Alati kui toimub mingi sündmus, milles keegi kaotab elu, peaks järgnema väga põhjalik analüüs selle põhjuste üle ja antud analüüsi tulemused ning sarnaste juhtumite vältimiseks rakendatavad tegevused peaksid olema avalikud. Ainult avalikkuse tähelepanu ja teadlikkus sunnib inimesi igal tasemel saama üle omakasust ja laiskusest ning tegema oma parima selleks, et samad vead ei korduks.

Tulles tagasi antud artikli alguse juurde, siis kõik need on loetletud juhtumid meie tegelikust lähiminevikust.

Esimese juhtumi puhul ei jõutud avalikult kunagi isegi küsimuseni, miks BMW üldse juhitavuse kaotas.

Meediast käis läbi, et autojuht oli noor (vahtralehtedega), tema sõidukiirus oli suur ja selle põhjal tembeldati kodanik sisuliselt avalikult õnnetuses süüdi. Kuid eelmises lauses pole ju põhjused vaid ainult asjaolud. Näiteks tean, et sel ööl muutus tee tunni ajaga uskumatult libedaks, kuigi nägi välja nagu tavaline kuiv asfalt. Sõitsin ise libedust väga kartva juhina seetõttu maanteel 50 km tunnis. Sellist infot meedias ei avaldatud.

Küsimata jäi seegi, miks auto just selles kohas juhitavuse kaotas ja teelt välja sõitis. Kuna mu vanemate maakodu asub sama teed mööda Tartust välja sõitmise suunal, tean sedagi, et antud kohas metsavahel oli aastaid olnud teekattes tohutu lainekoht. Ei ole juhus, et just selles kohas auto juhitavus kadus. Võibolla oleks sellise teekatteprobleemita seltskond vaatamata valele sõidukiirusele probleemideta sihtkohta jõudnud.

Miks üldse õnnetus nii traagiliseks kujunes? Me ei tea, aga kindlasti pole selles süüdi auto ebaturvalisus vaid pigem võiks põhjuseid otsida teele liiga lähedal asunud puudest, turvapiirete või -kraavide puudumisest ja muust säärasest, mida oleks saanud paremini teha.

Ka Ago-Ursel Waaks’i traagilise juhtumi puhul on küsimata palju küsimusi, millele vist keegi enam vastust ei otsi.

Miks sai läbiotsitav viibida vabalt läbiotsimise piirkonnas, kui on selge, et niimoodi pääseb ta ligi igasugustele leitavatele asitõenditele? Selline olukord pole ju mõistlik ja turvaline  juurdluse ja asitõendite puutumatuse seisukohalt ega ka kahtlusaluse enese ning juuresviibivate inimeste jaoks. Mul on isegi keeruline uskuda, et läbiotsimisprotseduuride kohaselt see üldse lubatud on, aga ma ei tea sellest valdkonnast muidugi ka midagi.

Miks toimus läbiotsimine kolme politseiniku osalusel, kuigi maja, mida läbiotsima mindi on nii suur, et selle kontrolli all hoidmiseks oleks vaja tõenäoliselt kümneid politseinikke? Sellise asjade korralduse juures on isegi võimalik, et läbiotsitavast majast liiguvad osad asitõendid samal ajal minema kui läbiotsimine käib ja ühtlasi pole võimalik jälgida kõigi territooriumil viibivate inimeste liikumist. 

Miks kaotas läbiotsitava maja peremees enesekontrolli ja politseinikke tulistas? Me ei tea siiani, milline täpselt oli vestlus ja kas kedagi süüdistati, solvati või kui psüühiliselt pingeline see kontrolli alt väljunud situatsioon oli. Võibolla tõlgendas hr Waaks midagi, mida ta kuulis valesti. Võibolla öeldi midagi valesti. Võibolla kaotas kodanik lihtsalt aru. Selge on see, et kogu toimunud vestlus on antud olukorras väga oluline.

Neid küsimusi on tegelikult veel palju ja enne säärastele lihtsatele miks-küsimustele vastamist ei saa mina küll kindlalt väita, et kahe inimese surmaga lõppenud intsidendis oli süüdi läbiotsitava maja peremees, mis sellest, et ta tõenäoliselt võis ollagi süüdi paljudes teistes õigusrikkkumistes. Paraku ei näe me enam mingit juurpõhjuste analüüsi ja teadmata jääb seegi, kas politsei rutiine eeltoodud intsidendist saadud kogemuse põhjal üldse parendatakse või mitte. See isegi ei huvita enam kedagi.

Andrus Veerpalu dopingujuhtumi osas valis uskumatu hulk inimesi poole üldse midagi teadmata.

Kümned tuhanded inimesed koondusid rahvuskangelase kaitseks teadmata, miks dopinguproov positiivne oli, miks sellest ei räägitud või miks üldse selline asi juhtuda saab. Vaevalt kõik need kümned tuhanded usuvad siiralt, et tippsporti tehakse rukkileiva pealt ja seetõttu oli antud küsimuses just esmatähtis teada, miks suurte kogemustega sportlasel ja meeskonnal seekord ei õnnestunud tulemustega õigele poole piiri platseeruda. Võibolla oli mängus tegureid, mida tulevikus saaks välistada.

Sotsiaalmeedia võim, nagu tõdeda võisime, on väga väga suur ja pelgalt igasuguste faktideta üleskutse peale saadi liikuma suur rahvamass. Pakun, et 99% inimestest, kes liitusid hr Veerapalu uskuma, ei teadnud asjast sisuliselt mitte midagi ja see näitab, et sama moodi saaks tõenäoliselt infot õigesti müües kutsuda üles masse toetama või tegema ükskõik mida. Herr Hitler oleks Facebook’ile sarnaste vahendite olemasolu peale tõenäoliselt rõõmust tagurpidisaltosid tegema hakanud. On need ju odavad ja nagu näeme, üliefektiivsed.

Rahvas, kes valib poole küsimata “Miks?” annab enese teadmata ära oma õiguse objektiivsetele otsustele.

Mina kui osake rahvast, väike küll, kuid siiski osake, tahaksin näha, et minu jaoks ellu kutsutud riik loob süsteemid ja protseduurid vähemalt iga kodaniku surmaga lõppeva juhtumi korral põhjaliku, aga veelgi tähtsam, avalikkusele kergesti kättesaadavate tulemustega analüüsi läbiviimiseks ja tegevuste rakendamiseks sarnaste juhtumite vältimiseks.

Iga kodanik peaks kaitsma teiste kodanike huve ja õigusi ning seetõttu tahtma näha, et iga tõsisema juhtumi analüüsimise eest meie riigis on keegi vastutav ja sedagi, kui hästi ta oma tööd teeb.

Üks lihtne ettepanek oleks, et näiteks iga surmaga lõppeva õnnetuse korral peaksime mingist riiklikust andmebaasist saama ülevaate analüüsi eest vastutavast meeskonnast, tähtaegadest, lõpuks ka väljaselgitatud juurpõhjustest ja konkreetsetest antud juhtumiga seotud parendustegevustest. Näen vaimusilmas põhjuseid, miks meedia hakkaks antud andmebaasi kasutama ja avalikkuse surve suunaks praegu varjul ja nähtamatuna tegutsevate ametnike tööd oluliste parenduste poole. Võibolla on selline andmebaas ammu olemas ja ma ei tea sellest, kuid selgi juhul vajab olukord parendamist, sest kodanik ei tea asju, mida ta peaks teadma.

Miks korralikke juurpõhjuste analüüse ja avalikkuse tulemustest teavitamist seni ei tehta?

Võibolla ongi juurpõhjus kodanike madalas teadlikkuses ja seda tuleks riigi abiga süstemaatiliselt tõsta, aga võibolla pole see kõik tõesti oluline ja olen ainus, kes traagiliste sündmuste peale ilmuvate tendentslike meediakajastuste korral tahaks näha mitte sügavamat meediaanalüüsi isikutelt, kelle jaoks pole teada paljud asjaga seotud faktid, vaid sügavamat põhjuste analüüsi isikutelt, kes selliste asjadega tegelema peaksid ja kelle jaoks on kogu antud juhtumi kohta teadaolev informatsioon kättesaadav.

Üleeile oma viimast Mercedest koostades olin ilmselt sisse hinganud juba nii palju nitrolahustit, et igasugu huvitavaid mõtteid tuli pähe ja ühtäkki meenus, et “vene ajal” oli Tartus võimalik koolipoistelt saada või maast niisama leida väikese (~10 cm) papprulli sisse kerituna imekerget hõbedast või valget niiti, mida sai selle rulli seest välja puhuda. Sealt ka hüüdnimi “puhukas”. 

Pealt meenutas see asi lihtsalt papist ümarate otstega toru, mille seest ilmselt sisemine niidiots vabalt välja jooksis. Samuti sai niiti välja tõmmata nii, et võtsid niidiotsast kinni ja viskasid rulli kuskile endast eemale. Ja ma ei mäleta, et niit selle seest kunagi otsa oleks saanud, seega pidi seda seal sees kümneid või sadu meetreid olema.

Need asjad olid üsna vabalt kättesaadavad (tartlase jaoks kindlasti kergemini kui “Fanta”) ja minulgi vedeles lapsena üks rull ehk “puhukas” kuskil sahtlis, aga tänaseks on kadunud või vähemalt ma ei mäleta, mis sellest sai.

Väidetavalt sai neid Tartus Raadi lennuvälja territooriumilt või selle ümbert leida. Ma ise ei tea, sest sama moodi väidetavalt võis seal sõjaväelaste käest kummikuuliga piki tagumikku saada ja seega hankisid neid sellised “elavama loomuga” poisid. Väidetavalt juhtis see niit ka elektrit, nii et üle elektritraatide neid tänaval visata ei soovitatud, kuid ma ei tea, kas see on tõsi või mitte. 

Kogu sellest müüdist ilmselt vastab tõele, et neid asju kasutati kuidagi Nõukogude armee lennuväe poolt. Aga milleks ja kuidas?

Kõige lähedasemad viited selle “nähtuse” kohta asuvad sellistel linkidel:
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?p=32211&sid=b38d14af91f1acf6ef2271dccd7af8a9 – ei tea, kas räägitakse samast hallist niidist või millestki muust.
http://www.epl.ee/artikkel/252568 – siin on kommentaarides üks viide täpselt õigele asjale, aga ma pole kindel, et artiklis endas samas asjast räägitakse.
http://tsitronkollane.wordpress.com/2008/08/14/viimased-punaarmeelased-tartus/ – siin on samuti kommentaarides keegi, kes teab, milline see asi oli.

Paraku ei ole ma kindel, et keegi eeltoodud linkidelt teab täpselt, milleks ja kuidas kirjeldatud niiti kasutati. Siiski, pärast kõigi nende linkidega tutvumist julgen vähemalt arvata, et tegu oli mingi radarite töö segamiseks mõeldud niidiga, mida lennukitelt alla loobiti ja tuleb välja, et ta tõesti juhtis elektrit. Hämmastav leiutis igal juhul.

Seega internet täna mulle kindlat vastust ei anna, aga kui keegi teab millest ma räägin, siis palun saatke mulle e-mail või kommenteerige siinsamas teemas, et tõde välja selgitada.

Selline hüpotees on mind kummitanud koolipõlve ajalootundidest saati. Mingi sakslase kirja pandud jama, et eestlased karjuvad Tharapitha või midagi sarnast, ei ole mulle iial tundunud mõistliku sisendina tõsise näoga arvamaks ja ajalootunnis lastele rääkimaks, et selline mõiste võiks tähendada “Taara, Avita!”. Üleüldse ei usu ja pole iial uskunud ma seda, et eestlased on olnud muiste just “Taara” usku, sest kuigi sarnasus Thor’iga on tõesti hämmastav, on minu ebapädeval hinnangul heal juhul tegu kerge eksitusega. Tõepoolest – pseudoreligioon oleks õige sõna sellise käsitluse kohta, sest mitte üheski originaalallikas ei ole ju mainitud sellist looma nagu “Taara”.

Mida tähendab Tharapita, Tarapitha, Therrapita, Tharapitham, Tarrapitta, Tarapitha, Tharapitha, Tharaphita või hoopis Tharrapitta?

Kindlalt ei saa me seda kahjuks ilmselt iialgi teada, sest muistsed eestlased metslastena ei olnud just kõige kõvemad kirjamehed. Ainus, kes teemat üldse lähemalt kajastanud on, ongi seesama kahtlase pädevusega ristisõdijate sabarakk Läti Henrik oma “Liivimaa kroonikas” ja seetõttu võib öelda, et tegu võis olla ka kodaniku(e) väga puise keeletunnetusega, mistõttu ei pruukinud eestlased üldse täpselt sellist väljendit kasutada. Siiski, nagu täna selgub, ei ole ma ainus, kes selle pärast südant valutanud on.

Lugedes samale häirivale küsimusele vastata püüdvat käsitlust eestikeelses Wikipedias (http://et.wikipedia.org/wiki/Taarapita), jääb ometi kõigile kõhklustele vaatamata rõhuma tunne, et eestlastel oli ilmselt tõpoolest vähemalt lähedaselt sellise nimetusega jumalus, Taarapita. Seetõttu ei saa ma näiteks öelda, et eestlased, ropud ja lihtsad nagu nad suure tõenäosusega olid, võinuks vabalt lahingus karjuda “T**a pihta!” või muud sarnast, millele Henriku paljukuulnud kõrvad tähendust anda ei osanuks või tahtnuks.

Kogu müsteeriumi kokkuvõtteks aga on kindel üks – originaalusk, mis eestlaste seas enne ristisõdu toimis, oli kindlasti väga põnev ning erinev sellest, milliseks me seda täna peame. On täiesti kohutavalt kahju ja suisa andestamatu, et seda isegi ei püütud enne hävitamist uurida või dokumenteerida. Aga võibolla ei ole neid dokumente veel lihtsalt leitud ja see võiks olla korralikuks väljakutseks mõnele tõsisele ajaloohuvilisele?!

Ja mida mehed näevad?

Ja mida mehed näevad?

Eile sain lõplikult aru, et kõik minu targad mõtted on tegelikult juba keegi ära mõelnud ja mul pole mõtet neid uuesti mõtlema hakata. Nimelt juhtusin kuulama Kuku raadiost saadet “Nädala raamat”, kus tutvustati sellist teost nagu Napoleon Hill’i “Mõtlemist muutes rikkaks”. Raamat räägib kolmeteistkümnest sammust, mida läbides on võimalik oma mõtlemine ja tegutsemine viia uuele tasemele ning nagu ikka – saada superedukaks. Kole lugu, aga mulle näib, et taaskord on keegi juba lausa 50 aastat tagasi mõelnud minuga äravahetamiseni sarnaseid mõtteid ning suutnud need piisavalt selgelt ja arusaadavalt teisteni viia. Ja kuigi ma seda raamatut veel lugenud ei ole, tuleb nüüd seda tingimata teha, sest ma tahan teada, kas tõesti juba sel ajal ampsas keegi täielikult läbi selle, et geniaalsusel on tavaliselt otsene seos seksuaalsusega ja et vähemalt meesterahvaste puhul (naiste eest ei oska ma ju midagi rääkida) pärsib ja halvemal juhul isegi halvab sugutung fokusseeritud ja intensiivse tegutsemise edukuse suunas.

Raamatus käsitleb antud teemat kümnes peatükk, milleks on “Seksuaalse transformatsiooni saladus” ning muuhulgas leidub seal väidetavalt vastus küsimusele, et miks enamus mehi muutuvad edukaks alles peale 40-t eluaastat. Ma aiman vastust. Samuti räägitakse geniaalsuse ja kõrge libiido vahelistest seostest, mis minu arusaamist mööda võivad olla päris otsesed ja tugevad.

Üks asi on selliste teadmisteni ja probleemist arusaamiseni iseennast ja ümbritsevat maailma analüüsides jõuda, kuid palju olulisemaks saavutuseks on see, kui nimetatud probleemi suudetakse kuidagi ausalt ja valehäbita selgitada. Ja kui see on nii, siis müts maha härra Hill’i ees, sest kuigi tema elas erinevalt Nõukogude inimestest 50 aastat tagasi vabas maailmas, olid vaated ja ühiskonna suhtumine sellistesse teemadesse ilmselt ikkagi pisut teised kui täna.

Kuid tõendid, mille järgi minu arvates on geniaalsusel ehk sageli edukusel ning seksuaalsel loomingulisusel või “kõrgel libiidol” on ümberlükkamatu seos, on minu jaoks üsna kergesti nähtavad. Hoolimata sellest, et ilmselt leidub palju geniaalseid ning edukaid inimesi, kelle puhul ei ole seksuaalkäitumise osas midagi erilist võimalik välja tuua, on liiga palju näiteid selle kohta, kus tõeliselt säravad tähed on osutunud näiteks homoseksuaalseteks või isegi seksuaalkurjategijateks. Geeniusest koletiseni on ainult väga väike samm ja sageli ei jõua sammud sellises valdkonnas üldse laiema avalikkuse ette.

Võib ju geniaalsete inimeste puhul olla nii, et nn kõrgem libiido, millest hr. Hill räägib, tingib suurema seksuaalse loomingulisuse ning see omakorda tingib “normist erinevat käitumist”. Toon ainult mõned näited erinevate eluvaldkondade geniaalsetest inimestest, kes on tõendatult või mittetõendatult normiks peetavast erineva seksuaalkäitumisega:
– Pjotr Tšaikovski (helilooja, homo),
– Richard Wagner (helilooja, homo),
– Leonardo da Vinci (kunstnik, homo),
– Georg Ots (laulja, homo),
– Freddy Mercury (laulja, homo),
– Oscar Wilde (kirjanik, homo),
– George Hodel (imelaps, seksuaalmõrvar),
– John F. Kennedy (president, seksisõltlane).

Nimekirja panin ainult inimesed, keda tean peast, kuid tegelikult on silmapaistvaid tegelasi, kes on vähemalt Google’i andmetel homoseksuaalsed terve pikk nimekiri, milles leidub kuningaid, paavste ja üldse kõikvõimalikke ajaloo suur-, aga ka väikekujusid: 
http://answers.google.com/answers/threadview/id/600029.html

Kindlasti ei tööta see nii, et kõik homod on geeniused, kuid mõnikord mulle tõesti näib, et peaaegu kõik silmapaistvad loomingulistel elualadel tippu jõudnud inimesed on homod. Kuid kas seksuaalne loomingulisus või juba nimetatud kõrge libiido teeb geniaalseks või vastupidi? Võibolla ei saagi sellele küsimusele vastata, sest üks ei pea tingimata teise eelduseks olema. Siiski ei usu ma seda, et asi on juhuslik. Nimelt näib mulle pigem, et seksuaalenergiat on võimalik kuidagi kontrollida ja suunata see oma eduks.

Teotahte tekkimine ja kadumine on sellega kuidagi väga otseselt seotud ja ma arvan, olles ise ka meessoo esindaja, et noortel meestel kulub päevas tohutu energia oma seksuaalsuse talitsemisele. Kui see energia oleks võimalik ümber suunata ning oma vajadused, mõtted ja teod sellest ikkest vabastada, oleks eeldused eduks palju paremad, kui tavapäraselt lausa uskumatuid rumalusi tehes ja olulisi asju üldse tegemata jättes. Selles mõttes võib tõesti olla, et raamatus “Mõtlemist muutes rikkaks” kõlav väide, et naine võib mehele kõik anda või temalt kõik võtta, peab täielikult paika. Võib heita nalja, et homoseksuaalsed geeniused on lihtsalt leiutanud viisi see süsteem ära petta.

Selleks, et näha seksuaalsuse ja edu vahelisi seoseid ei pea tegelikult olema kuigi taibukas, sest ma usun enamus meist siiski nõustuvad vaatamata korduvatele katsetele seda ümber lükata Sigmund Freud’i väitega, et kaheks suurimaks motivaatoriks on surmahirm ja sugutung. Kui nii, siis kontrollides ja kanaliseerides sugutungi peaks olema võimalik saavutada peaaegu sama uskumatuid asju, kui surmaga silmitsi seistes.

Kui selline edu saladus on kellegi poolt juba suudetud kuskil kirja panna, siis minu arust tasub asi uurimist. Eks annan teada, kui olen selle raamatu läbi lugenud. Pealegi on nimetatud teema ainult üks väga väike osa sellest raamatust ja seetõttu tuleb teos kindlasti juba teiste seal leiduda võivate tarkuste omandamiseks otsast lõpuni läbi käia.

Halleluuja!

Halleluuja!

Mina olen veendunud ateist ja olen kirikus käinud paar korda. Siis kui koolist kästi ja siis kui kellelgi oli laulatus või kiriklik matus. Seega ma nendest asjadest midagi ei tea ja ilmselt seetõttu on mind aastaid vaevanud väga lihtne küsimus, et mida tähendab see kurikuulus “halleluuja”, mis eriti jõulude ajal kuidagi sageli kõlama hakkab. Ise ateistina olen mõelnud igasugu mõtteid. Õllejoomise juures olen mõelnud, et ehk on tegu sarnase nähtusega, mida ise kutsun Eesti Nokia’ks ning milleks on õllelaulude vahel ja lõpus kõlav valjuhäälne: “AHOI!”

Hiljem kainena jälle tundub, et ega ta vist päris sama ei ole. Horisonti lugedes ja Youtube’ist müstilistest nähtustest ning vanadest rahvastest videosid vaadates jälle hakkab tunduma, et ehk on tegu hoopis kõige kõvema asjaga, millega eestlased hakkama saanud. Sõna “halle” on Võru murdes sulaselge “hale”. Sõna “luuja” võis vanal ajal, juba enne jää tulekut ja minekut tähendada “looja”. Kokku tuleks “hale looja”. Ehk jõudis see vanade eestlaste sajatus kummalisi sõja- ja kaubateid mööda lõunasse? Võibolla tuli ristiusus see sõnaühend kasutusele just vanadelt võrukestel?!

No vaevalt.

Otsustasin täna tõe välja selgitada ja paistab, et see ei olegi palju erinev minu esimesest teooriast. Tegu ongi emotsionaalse hüüatusega. Tark Nohik ütleb, et tegu on heebrea keelest tulnud hüüatusega vabas tõlkes “Kiitke Jumalat” või “Kiitus Jehoovale”. Väidetavalt on heebreakeelses piiblis esinenud see väljend, “halleluya”, 6828 korda. Paistab, et nagu kõigi definitsioonide taga, on ka selle lihtsa väljendiga seotud kõvad uuringud ja teooriad, et mis see väljend ikka täpselt tähendab ning kas seda üldse on õige niisugusel kujul kasutada. Minu jaoks pole mingit vahet, aga kõike seda teooriat saab inglisekeelsena lugeda Targa Nohiku enda lehelt: http://www.wisegeek.com/what-does-hallelujah-mean.htm

Igatahes on ta ikkagi sama, mis: “AHOI!”
Sellega on jälle üks mind kaua vaevanud küsimus vastatud.

20091204_NotesÜks seni vastuseta küsimus, mis mind on aastaid vaevanud, tuleneb minu koolipõlvest ja sellel pole finantsiga midagi pistmist. Nimelt ei käinud ma inglisekeele ega matemaatikaklassis. Minu kutsumus pärast lasteaia edukat lõpetamist oli hoopis muusika ning seetõttu tegin katsed ja pääsesin Tartu 16. keskkooli muusikaklassi. Hiljem muutus see klass seoses tõigaga, et meie klassis oli tõsiseid muusikapuravikke vaid paar tükki keskkooli osas suuremalt jaolt majandusklassiks. Tõsi, teistest klassidest tuli palju õpilasi juurde, kuid valdav enamus nn muusikuid muutus korrapealt majandusinimesteks ja võibolla oleks meil sellest tulenevalt olnud head eeldused muusikaäris läbi löömiseks, kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

Mind on aastaid vaevanud hoopis probleem, et miks mina tean heliredelit niimoodi: JO-LE-MI-NA-SO-RA-DI-JO, samal ajal kui väga paljud minu ajastukaaslased tavaklassidest ja ka vanemad inimesed räägivad ja laulavad: DO-RE-MI-FA-SOL-LA-SI-DO. No teate küll: “DO on tähtsaim teiste seas, RE on naaberastmeks tal…” jne. Mina õppisin päriselt ka, et “JO on tähtsaim” ning DO tähtis olemisest ei tea ma suurt midagi. Miks nii?

Selgub, et sellele küsimusele on vastus täiesti juhuslikult ühe teise artikli osana internetiavarustes siiski olemas ning JO-LE-MI näol ei ole tegemist mingi Nõukogude Liidu heliredeliga, nagu ma mõnikord külma sõja ajastu lapsena kahtlustasin, vaid Eestis kasutatava ainsa ametliku relatiivse helireaga ning hästituntud DO-RE-MI on lihtsalt rahvasuus levinud mitteametlik “välismaa versioon” samast asjast, mis paraku on isegi levinum kui see, mida päriselt koolis õpetatakse ja õpetama peaks. Link sellele asjale valgust heitnud Merike Toro artiklile, millest selgub JO-LE-MI ajalugu, on siin: http://haridus.opleht.ee/Arhiiv/022005/lugu9.pdf

Tuleb välja, et selle relatiivse heliredeli ajalugu ulatub 1964. aastasse, kui Eesti muusikaõpetajad, koorijuhid ja heliloojad osalesid Budapestis toimunud kuuendal ISME (The International Society of Music Education) konverentsil, kus muuhulgas tutvustati Ungarist pärit relatiivset noodilugemissüsteemi ja selle eeliseid. Konverentsilt naasnuna otsustasid Eesti juhtivad muusikaajud (eriti käib läbi Heino Kaljuste nimi) süsteemi ka siin koheselt kasutusele võtta. Ühtlasi pean muusikaklassis käia saamise eest sama seltskonda tänama, sest ka muusika süvaklasside rajamise idee ja samal aastal käivitatud reform, millega asi teoks tehti, tulenes otseselt 1964. aasta konverentsi mõjutustest. Aga miks ikkagi just “JO-LE-MI”? Heino Kaljuste pakkus, et Eestis tuleb leiutada päris oma relatiivne heliredel, et ei tekiks segadusi absoluutse helirea (c,d,e,f…) ja samuti osaliselt kasutusel olnud relatiivse (do,re,mi…) vahel. Venno Laul, kes samuti sellel konverentsil Budapestis osales, nõustus kohe uue ja päris oma süsteemi leiutamisega, sest silbid tuli valida ühtlasi nii, et nendest ei saaks rumalaid sõnu kombineerida, mida lapsed osavasti ära kasutaksid.

Nii need kaks meest eestikeelse heliredeli astmete nimetused juba samal aastal välja mõtlesidki ja Merike Toro artiklis on kirjas, et veel 1964. aasta septembris, kui esimene muusika süvaklass oli juba töös, pakuti viimasel hetkel mõnede allikate poolt välja, et heliredel võiks olla hoopis selline: “ja, le, mi, ni, ro, su, wa, ja”. Nii see siiski ei läinud ja ametlikud muusikaõpikud kannavad endas ikkagi käemärke ja relatiivse heliredeli astmeid: “jo, le, mi, na, so, ra, di, jo”. Kõigis Eesti koolides hakati laulma sama süsteemi järgi ja ka tavaklassides on antud heliredel kasutusel. Rohkem küsimusi ei ole.