Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Category: Mõtted

Vanad eestlased olid lollid. Mitte, et mul midagi oma juurte vastu oleks, aga nad ilmselgelt ei arenenud muu maailmaga samas tempos, sest vastasel juhul oleks müüriõõnsustes ja kasvõi maa sees säilinud hulgaliselt kolmeteistkümnedast sajandist pärit eestikeelseid kirjalikke ülestähendusi ja keerulisi esemeid, mille sarnaseid võib imestusega uurida Lääne- ja Lõuna-Euroopa lossides ning muuseumites. Meie siin aga elasime samal ajal hoopis puust hoonetes ja tegime oma metsarahvatükke, mille kohta me toonase kirjaoskamatuse tõttu kahjuks liiga palju infot säilinud ei ole.

Küll aga oleme alati vähemalt omast arust olnud kõvad arvamuse avaldajad (vaata kasvõi seda blogi) ja “rahvatarkuse” järeltulevatele põlvedele pealesurujad. Pole üldse tähtis, et keskkond muutub ja paljud me tarkustest osutuvad aja jooksul hoopis lollusteks. Kõik peavad neid hiljemalt viinapitsi taga juubelilauas lõpuks kindlasti uskuma, sest noorus on alati hukas ja üleüldse räägib laps siis kui kana k***b. Väga helge ja tulevikku vaatav suhtumine, kas pole?

Selliste folklooris hulgaliselt leiduvate jaburuste tõttu alustan nüüdsest uut rubriiki, milles võtan ette vanasõnad ja veidrad uskumused, mille järgmine mingit kasu ei too. Ja alustuseks on vist üks levinumaid sellistest lollustest väljend, mida peaaegu igale eestlasele tema vanavanemad kümneid ja sadu kordi näpuga viibutades kordasid:

Võlg on võõra oma!

No tegelikult jah – see raha, mille Sa laenad, on tõesti võõra oma ja intress pealekauba. Aga see ei tähenda, et laenama ei peaks. Vastupidi – haistes võimalust laenatud rahaga midagi kasumlikku teha, tuleb vähegi vettpidavate kalkulatsioonide korral kasvõi kõik võimalik kokku laenata, sest kapital ongi päriselt kapitalismi alus ja ilma kapitalita on Su väljavaated millegi saavutamiseks erakordselt piiratud.

Raha teenib raha ja täpselt nii lihtne see ongi.

Pakun, et kümned või sajad eestlased on jäänud 90-tel “rongist maha” elu jooksul vanemate põlvkondade poolt sisse tambitud laenuhirmu tõttu. Ostmata tootmisseadmed, maad, hooned – paljuski kaotatud võimalused tänu vanadele eestlastele. Muidugi võib öelda, et intressid olid toona tänasega võrreldes kosmilised ja laenud kättesaamine ülikeeruline, aga ka võimalused raha omamisel raha teenida olid samal tasemel. Lihtsalt teine “risk-reward” tase ehk võrdeline seos riski ja tulususe vahel, nagu alati.

Ainus alternatiiv kapitalistlikus ühiskonnas rahast raha kasvatamisele on kasvatada seda oma töö ja teadmistega (sh selle viljad ehk intellektuaalne omand), kuid see kõik on veelgi keerulisem. Sel juhul sõltub tulemus ainult Su enese panusest ja samal ajal kui Sa magad või haige oled, on Su “tootlus” nullilähedane, kuid raha töötab targasti juhituna samal ajal edukalt edasi.

Muidugi peab paika “võlg on võõra oma” väljendi juures aspekt, et kui Su auto, külmkapp või puhkusereis on laenuga ostetud ja Sa seda raha kasumlikumalt kasutada ei ole osanud, ei ole Su auto, külmkapp ja puhkusereis tegelikult Su enda oma ja sellest ei teki ilmselt ka täiel määral rahuldustunnet. Tarbimislaen on jätkuvalt saatanast ja seda võime kõik peagi korduvalt saadud õppetundide põhjal oma järeltulevatele põlvedele õpetada, kuid me laste finantskirjaoskuse ja paremate otsuste huvides tasuks antud vanasõna öelda edaspidi umbes selliselt:

Võlg ja intress on võõra oma, kasum jääb endale.

Head vana aasta lõppu ja vähem pimedat usku meile kõigile!

Kallis kaasmaalane, luba ma ütlen Sulle tõtt!

Ülerahvastatud planeet

Ma tean, et see ei pruugi Sulle meeldida, sest tõde tavaliselt ei meeldigi kellelegi, aga see ei muuda tõde vähem tõeks. Ma ütlen seda Sinu, minu ja meie kõigi tuleviku kohta ja ma ei pea selleks olema selgeltnägija või prohvet, sest tulevikku puudutavad valusad tõed nagu tõsiasi, et 100 aasta pärast oleme kõik ühtmoodi surnud ja et fossiilkütused saavad maailmast lõpuks otsa, on paratamatus, mitte prognoos.

Planeedil Maa elab täna üle 7 miljardi inimese ja aastaks 2050 on see number kasvanud erinevate prognooside kohaselt umbes 10-le miljardile (vt ka https://en.wikipedia.org/wiki/World_population). Eestis seevastu elab täna 1,3 miljonit inimest ja meie asustus on tõeliselt hõre. Seega kui me ise kiiresti jänesekombel sigima ei hakka, peab meie roheaasade rahvastikutihedus kasvama sisserände abil, meeldigu see meile või mitte. Ja meile meeldib!

Miks meile sisseränne meeldib?

Asi on väga lihtne. Kui ei peaks meeldima ja üritame immigratsiooni igal moel blokeerida, anname vastava protsessi juhtimise teistele üle ja see on kohutavalt rumal mõte. Olukorras, kus elamiskõlbliku maa hulk inimese kohta väheneb, kasvab surve nö tühjade alade asustamiseks lähemate aastakümnete jooksul sedavõrd suureks, et meilt võetakse igal juhul õigus ise oma territooriumi üle otsustada kui on näha, et me kavatseme seda teadlikult mitte jagada.

Suur juht ja õpetaja

Illusioon, et me oleme mingi omaette otsustusõigust omav riik ja saame ise oma saatust määrata, ei maksa midagi kui meil just ei ole mingit imetabast majanduslikku või sõjalist supervõimet, mille abil kõik enese ümber olevad vaenlased ja liitlased kuuletuma panna. Ka liitlastest saavad selle vääramatu protsessi käigus survegrupid (nagu mõne kohaliku tütarettevõtte korporatsioonijuhtkond välismaal), sest inimestel on elamiskõlblikku maad tarvis, seega on tarvis lahendada probleem ja keegi tegelikult ei hooli Su sinimustvalgest kampsunist ja hingematvast isamaa-armastusest. Lõpuks ei ole väga suurt vahet, kas meie sisserännet hakkab juhtima Hiina, Venemaa, USA, mõni neljas või viies suurvõim, kelle mõjupiirkonda me selleks hetkeks jääme, sest selge on see, et ennekõike kaitstakse antud protsessi käigus enese huvisid ning üks kalurikülast väiksem rahvusrühm ei huvita eriti kedagi.

Seega sisseränne peab meile meeldima vähemalt keskmisel tasemel ehk sedavõrd palju, et ei tekiks vajadust meist julmalt üle sõita. Kuni migratsiooni juhtimine ja otsustusõigus on me endi käes, saame vähemalt püüda valida ja suunata seda, milline seltskond on me riigis teretulnud ja milline mitte. Ja eelnenust tulenevalt on kõige tähtsam küsimus hoopis järgmises lauses.

Kuidas me saame sisserännet enese jaoks kõige kasulikumalt teostada?

Tühi talu

Nüüd kui teame, et meile valikute puudumise tõttu sisseränne meeldib ning tahame, et Eestis elaks aastaks 2050 vähemalt 3-4 miljonit inimest (ja me tahame, sest sama suure territooriumiga Hollandis elab juba täna 17 miljonit ning kõik väiksemad numbrid ei ole seega rahvusvaheliselt kellelegi vastuvõetavad), peame tegema kõik endast oleneva, et Eesti oleks hästi kiiresti ehk kohe täna atraktiivne sisserändemaa, kuhu saavad vabalt absoluutselt KÕIK haritud, intelligentsed ja enesega hästi toimetulevad inimesed elama asuda. See on meile endale kõige kasulikum.

Joogivesi

Rahvastik on mõnes mõttes nagu joogivesi, milles on enamus täitsa ok kraami ja kui tegu ei ole destilleeritud veega, siis alati ka väike hulk sodi. Kuni see on veel võimalik ja on veel keda valida, tasub seega teha kõik selleks, et me riigi täitsa ok raami osa kasvaks niivõrd kiiresti, et ka paratamatult kasvav hulk sodi siin ära lahustuks, ei hakkaks seega ületama piirnorme ning joogivett solgiks ei muudaks. Kui 2 miljoni normaalse inimese hulka mahub elama näiteks 100 000 idiooti ja võibolla isegi 1 dünamiidijuku, siis 4 miljoni sisse mahub neid juba kaks korda rohkem, kuid riigi kulutused turvalisusele, meditsiinile ja administreerimisele ei kasva kahekordseks. Meil tekib sellest hoopis rohkem võimalusi taristu ehitamiseks, laulupidude korraldamiseks, propagandaks ja kõigeks muuks lahedaks, mida teha tahame.

Seega hea populistist poliitik või lihtsalt liiga lühikest vaadet nägev kitsa silmaringiga kaasmaalane, kes Sa täna ei taha sisserännet ja üritad kirjaoskajatest keevitajaid, ehitajaid, ettevõtjaid, kokkasid või keda iganes meie riigist eemal hoida, palun võta mõistus pähe, sest kui Sa oma jonni piisavalt kaua jätkad, võtavad otsustamise üle tugevamad. Kirjaoskajaid me jaoks sel juhul keegi enam valima ei hakka. Praegu on Sul veel võimalus importida sõltumata nahavärvist ja usust häid, keskmisi ja näpuotsaga paratamatult ka kehvemaid inimesi, seega kasuta kiirelt võimalust ning juhi seda paratamatut protsessi innuga ja targasti, et sellest meie rahvale suurim võimalik kasu tekiks.

Selle ilusa üleskutsega on paslik tänane šokiteraapia lõpetada. Head nädalavahetust ja ilusaid jõule meile kõigile Saksa jõululaulude ja -toitudega, Rooma paavstile alluvates kirikutes toimuvate jumalateenistustega ja Coca-Cola jõuluvanaga.

Elagu rahvuslus, kuni seda luksust jagub!

“Meist keegi ei jõua sellisesse vanusesse, kus kilod ei kao iseenesest.”

Niimoodi kõhnemaks ei muutuAjakirjandus on uue aasta puhul kaalulangetamisnippidest (tean see kõlab jäledalt – pidigi kõlama) pungil ja peavoolumeediaga pärivoolu ujudes tundub eriti kohane paljastada ka enda seitse ennekuulmatut nippi edukaks kaalulangetamiseks.

Lõppenud aastal täitus kindlasti mõni mu isiklikest eesmärkidest, kuid käesolev temaatika ei olnud veel eelmise aasta esimeses pooles isegi mingi eesmärk. Lihtsalt juhtus nii. Kui augustis kaalusin tavalisel hommikul umbes 92 kg ja halvemal 93 kg, siis täna näitas kaal mulle 76,6 kg ja see pole mingi rekord või väga vinge tulemus, vaid lihtsalt hommik oli selline ning on olnud keskmiselt samasugune juba umbes kuu aega. Julgen seega end isegi piisavalt edukaks lugeda, et üldse sel teemal kirjutada ja ausalt ma ei julgeks kui selles osas endas kasvõi natuke kahtleksin.

Laias laastus on mu kehakaal seega langenud minimaalselt 14 kg, aga reaalselt kuskil vahemikus 14-15 kg, mis on minimaalselt 4 kg parem tulemus kui algselt seatud eesmärk ja nii vähe kaalusin viimati 15 aastat tagasi.

Sealjuures ei ole ma tundnud kordagi, et kõht on tühi, ma pole teinud päevagi sporti, pole lugenud ühtki kalorit ja söön endiselt täpselt seda, mida tahan.

Kuidas seda saavutada?

Väga lihtne – tuleb vähem õgida!

Päriselt.

Nii lihtne see ongi. Kui Sa ei viitsi enam paks olla, siis ära enam ole ja kõik.

Kehakaal pole inimese juures mingi maru oluline näitaja ja mind tegelikult ei huvita ega häiri ei üle- ega alakaalulisuse teemad ega inimesed üldse, aga kui sellest kellelgi kasu on, siis loetlen allpool kõik oma salanipid, mille abil ise edukalt ja märkimisväärse pingutuseta kaalus alla võtsin ning mida ka varem alati uskusin paika pidavat.

Siin need on, minu järeleproovitud ja toimivad kaalulangetamisnipid:

1. Otsusta ära!

Edukas mees, aga mitte liiga kergeSee võib tunduda naljakas mõte, aga ilma otsuseta ei tee Sa midagi või kui teed, siis ainult nädal aega ja midagi sellest ei muutu. Põhjus, miks ma varem vabalt juurde võtsin, oli selles, et mind päriselt siiralt ei huvitanud, kui palju ma kaalun. Motti ei olnud.

Ühel ilusal õhtul oma praktiliselt ideaalses füüsilises vormis sõprade juures selgelt liiga kaua veini juues sain kuidagi eriti selgelt aru, et näen ikka kohutavalt nõme ja paks välja. Sellest hakkas väga piinlik ja selleks, et enam kunagi nii ei oleks, otsustasin natuke järele mõelnuna, et 10 nädala pärast olen vähemalt 10 kg kergem.

Panin isegi paika täpse kuupäeva (22.10.2016) ning kinnituse saamiseks ka teise kuupäeva (29.10.2016). Kinnitus oli mu meelest oluline, sest üheks päevaks suudab iga enesepetja ka kaalu ära petta, samas keskmiselt nädal aega olla endale sobivas kaalus tähendab juba suhteliselt kindlalt, et oled oma eesmärgi saavutanud.

Ilusate inimestega juhtuvad ilusad asjadMotivatsioon on väga tähtis ja kahjuks ei piisa inimese motiveerimiseks ainuüksi sellest, et kingapaelu on raske siduda, suvel ajab trepist ronides ilgelt higistama või kaubamajast tuleb iga kord suurema numbri särk valida. Sellest on kõigil täiesti kama ning need ebamugavused pole mingid tõsiseltvõetavad motivaatorid. Ja muide, ma usun, et lähedaste näägutamine ka ei ole.

Ei mina tea kui paljud lapsed seda jama siin lugema juhtuvad, aga kui otsene surmahirm kõrvale jätta, on kõige parem motivaator raudselt seks ja inimsuhted. Me teeme peaaegu kõike tegelikult iga päev teiste nimel ja olen tähele pannud, et absoluutselt kõik, kes soovivad kellelegi meeldida, võtavad kaalus alla või püsivadki ilusana. Samas need, kellel on kodus kõik hea ja turvaline (ehk sageli igav), võtavad pigem kaalus juurde. Isegi mingi umbisikuline soov “naistele meeldida” ei motiveeri inimest tavaliselt piisavalt, et ta reaalselt viitsiks kõhnaks hakata. Seega tasub motivatsiooniks mõeldagi välja mingi väga konkreetne ja ainult Sinu jaoks äge või hädavajalik eesmärk. Ja isegi kui see eesmärk siis vaid osaliselt täitub, on tulemus ikka kõvasti parem kui järgmised 10 nädalat sama paks edasi olla.

2. Söö vähem! Oluliselt vähem!

KvaliteetkraamSee on siin kõige olulisem punkt. Minusugune sporti mittetegev kontoritöötaja ei vajagi elus püsimiseks eriti toitu ja absoluutselt KÕIK söögikohad serveerivad Sulle iga toiduportsjoni liiga suurena. Seda ei pea ära sööma. Isegi poolt ei pea kui ei taha. Kartul, makaron, riis jms odav mass on seal taldrikul lihtsalt selleks, et toidukoht Sulle lahkem tunduks. Päriselt võid vabalt ainult liha ja parema osa salatist ära süüa ning ülejäänu järgi jätta. Ja ma tean, et olen selle taldrikutäie eest mõnikord üle 10 euro maksnud, aga sellest on täiesti ükskõik – põhimõtteliselt maksin ju hoopis maitseelamuse eest ja kellele see keedetud kartul ikka niiväga elamusi pakub?!

Kahest lõigust piisab, aga kuradi hea onLaias laastus võib öelda, et kaalu langetamiseks tasub koheselt hakata nii kodus kui väljas umbes 1/4 – 1/3 võrra väiksemaid portsjoneid tarbima. Kui see ei aita, siis veelgi vähem! Esialgu on jah naljakas kui tõstad taldrikusse ainult ühe tüki korralikku liha ja vaid näpuotsaga kõige paremaid lisandeid. Ja peale söömist üritab Su aju kindlasti Sulle mäkra mängida, sest enne kui ta aru saab, et kõht ongi päriselt peale kiiret söömist täis, kulub veidi aega ja lauast tõustes võib tunduda, et tegelikult õgiks hea meelega veel. Selleks pole siiski mingit põhjust, sest juba ~30 minuti pärast jõuab seal pööningul ka lõpuks kohale, et toitained saabusid ja kõik on jälle hästi. Võid oma aju selles mõttes isegi teadlikult läbi näha ja talle endamisi öelda, et ta on lihtsalt õudselt kaval või rumal kui Sulle sisendab, et täida aga paaki, sest ta lihtsalt ei tea, et kütus on juba torudes ja kohe-kohe tuleb uus laks parimaid aineid peale.

Lisaks Su enda ajule võivad muidugi ka sõbrad ja perekond Sind algul oma küsimustega rööpast välja lüüa, sest ei saa aru, mis jama see on. Pole mingit mõtet laveerida ning tuleb lihtsalt öelda, et nii on ja Sind üldse ei häiri kui teised Su ümber rohkem söövad või kui Sa toitu minema viskad – Aafrikasse seda ju nagunii ei saadetaks. Ja oma lapse järelejäänud söök viska ka rahulikult minema, sest seda polnud antud hetkel kellelgi tarvis.

Juba 10-15 päeva pärast läheb kõik iseenesest palju lihtsamaks, sest selle ajaga harjuvad nii aju, magu kui lähedased uue normaalsusega täielikult ning suur toiduportsjon tundub edaspidi isegi koomiline ning vastik.

Ilus komm. Hea ka.Toit on kütus ja massi ei saa lambist juurde tekkida, seega Sa ei lähe paksuks kommidest ega burgeritest ega jäätisest, vaid ülesöömisest. Proovin oma mõtet selgitada. Ma ei tea näiteks üldse midagi kaloritest (see pole mingi poos, ma ei tea neist ausalt midagi), aga miski ütleb mulle, et kui ma söön ära ühe kommi, saan sealt palju energiat ja tegelikult mul eluspüsimiseks peamiselt ainult energiat ja natuke kasulikke aineid ongi tarvis. Seega kui ma asendan selle kommi poole kapsaga, saan ehk tõesti sama palju energiat, aga pole seda tehes oma organismi kuidagi harjutanud mõtte ja tundega, et minu heaoluks ei pea kõht kogu aeg ägisemiseni pingul olema. Komm on samas palju parem kui kapsas, eks?

Korraga nii raskeks ei muutuHea uudis ongi see, et võid vabalt poole kapsa asemel süüa ära mingi maru mõnusa kommi, sest see ei tee kedagi paksuks. Ta kaalub ainult mõnikümmend grammi ja Sa ei saa hakata rohkem kaaluma kui sissesöödud grammide jagu. Tuleb lihtsalt aru saada, et kuna komm on väga efektiivne kütus, läheb väga palju sellest Su kehas päriselt käiku (ehk WC-s käies eriti midagi välja ei tule) ja ta kestab Sinu sees kaua. Kui Sa nüüd midagi peale selle kommi ei söö ja Sa pole mõni tegelane Marveli filmist, ei saa Su kaal mingi valemiga tõusta rohkem kui selle kommi jagu. Loogiline, kas pole? Seega pole mingit reaalset põhjust lisaks sellele kommile veel rämedalt õgida, nagu me heaoluühiskonnas kõik päevad läbi teeme, vaid harjuda tarbima tegelikult vajaliku energia kättesaamiseks sobiva aja jooksul sobivat kogust toitu. Nii lihtne ongi ja kõik järgmised punktid on toodud tähtsuse järjekorras lihtsalt abistamaks sellega hakkama saada.

3. Ära tee sporti!

Ei mingit pingutustSee kõlab kindlasti esimese hooga jaburalt, sest peaaegu kõik soovitavad ju sporti tegema hakata kui tahad kaalu langetada. Ära usu! See on täielik müüt ja turunduspläma!

Tegelikult on iga protsessi eduka muutmise võti alati muuta vaid üht komponenti, sest vastasel juhul on määramatus liiga suur ning kogu Su pingutus laguneb koost. Seega selleks, et edukalt kaalu langetada, muuda ainult toitumist ja jäta KÕIK ülejäänud komponendid oma elustiilis vähemalt esialgu samaks.

Täpne mõõtmineKui tegid enne 2 korda nädalas trenni, tee edaspidi ka, sest trenni ärajätmisel oled samuti üht komponenti protsessis näppinud ning see võib kõik paigast lüüa. Ja kui oled nagu mina, kelle suurimaks treeninguks on autoni ja tagasi kõndimine, ära jumala eest seda pingutust suurenda. Kui hakkad rohkem sporti tegema, saad kindlasti koheselt omaenese aju käest petta ja jääd lõpuks lolliks, sest automaatselt on Sul eluks rohkem energiat tarvis ja ole täiesti mureta – see asi Su kahe kõrva vahel leiab raudselt viisi, kuidas ja mis vabandustega Sind siis rohkem sööma meelitada. Sellise lisajokkeri mänguviskamine on kõige rumalam asi, mida Sa teha saad. Ära muuda oma elustiilis midagi peale toitumisharjumuste.

Ja kui lõppeesmärk ongi paremasse vormi saada, võta pigem esmalt kaalus alla, kontrolli, et see jääbki kestma ja alles siis hakka soovi korral enda füüsilist vormi timmima. Nii on lihtsam ja tulemus mõõdetavam.

4. Söö ainult seda, mida tõeliselt tahad!

Kapsad on jamadKõik, mida Sa oled varem kuulnud või lugenud kapsaste ja kaalikate abil edukast kaalulangetamisest, on mu ebaprofessionaalsel hinnangul täielik jura. Sa ei saa olla pikaajaliselt edukas, kui topid oma mao pidevalt mingit massi täis, sest siis ta arvab, et nii peabki olema ja teeb sealjuures ajuga päris head koostööd. Kui Sa siis lõpuks enam kapsaid süüa ei viitsi, tahavad nii magu kui aju ikka samu toidukoguseid ja ongi otsad vees, nagu öeldakse.

Seega mõttetu massi tarbimise asemel harjuta ennast ainult hea söögiga.

Big Tasty - minu lemmikburgerMulle meeldib rämpstoit. Söön vist ülepäeviti burksi, pitsat või kebabi jms “rämpstoitu”, aga teen seda maitse pärast ja enamus neist toitudest lendab prügikasti või sööb selle keegi teine ära. Näiteks keskmise pitsa puhul on 2 lõiku täiesti piisav ja sama pitsat kannatab ka ülejäänud perel süüa. Burkside ja muude toitude puhul täitub prügikast lihtsalt kiiremini, sest kahjuks siinkandis kebabi keegi friikateta ei müü ja mu meelest parim Mac’i burger on üheks toidukorraks isegi pisut liiga suur (ei kujuta täna enam hästi ette, kuidas vanasti teda einena ehk koos kartulitega ära õgida jõudsin).

Aga kui Sa pole nagu mina ehk Sulle meeldivad peenemad toidud, on isegi veel lihtsam. Kui Sulle maitseb hea juust, söö ja naudi seda, sest juust on vist mingil moel isegi kasulik. Kui meeldib kala, oled päris õnnega koos, sest ma pole kuulnud, et kalast keegi paksuks läks. Või kui Sulle meeldib sink, söö puhast sinki. Nii leib kui sai seal all on täitsa mõttetu pudi, mis on mõeldud ainult selleks, et Sa odavamalt täiskõhutunde saaksid. Selle asemel, et sedasorti odavaid täiteaineid näost sisse ajada, tasub päriselt kõik selle suhteliselt odava massi peale kulutatav raha panna 100% toidust naudingu saamisele.

Kalamari vs kapsas - selles on küsimusMa ausalt ei liialda öeldes, et kui leiad ülimat naudingut kalamarjast, saad ka seda endale tõenäoliselt vabalt lubada ja õhtuti lusikaga puhast kalamarja süüa, sest enamus pagaritooteid, kapsaid, jogurteid ja muud mõttetut massi jääb edaspidi ostmata ning nende peale enam kunagi raha ei kulu. Aga ära siis omast arust kaval ole ja seda kummist tehtud kalamarjalaadset toodet osta, sest võid optimistlikult arvata, et petad oma aju ära, kuid päriselt ta nii loll ei ole.

Täiskõhutundest tekkiva naudingu asendamiseks maitsenaudingutega tuleb süüa AINULT seda, mida tõeliselt tahad, sest ainult siis on Su aju rahul ja meel rõõmus ning on nõus järgmist toidukorda ootama, et seda täiega kaifida. Ja kui Sa ikkagi oodata ei taha, vaata järgmist punkti – näksimine võib ka pigem positiivne olla.

5. Unusta toidukorrad ja söö siis kui kõht tühi!

Kella vahtimine on mõttetuMingitel kellaaegadel konkreetsete taldrikutäite söömine võis olla mõistlik eelmise sajandi esimese pooleni, sest siis oli päev läbi tarvis nii rasket tööd teha, et esiteks polnud aega suvalisel hetkel midagi närida ja teiseks ei oleks inimene teisiti ka vastu pidanud. Praegu on juurdepääs toidule tavalisel kontoriinimesel enamvähem pidevalt olemas ning seega on muistsed rituaalid, et “kell 17:30 istun maha ja söön korraliku sooja söögi” täielik igand ja mõttetu tegevus, mis mõjub pigem Sind kahjustavalt. Nagunii tahad Sa pidevalt midagi närida, sest ahvatlus on olemas ja seega pole Su kõht enamasti üldse kunagi tühi. Pealegi ei ole selles “korralikus praes” ka enamasti midagi tervislikumat kui mõistlikult tervislikes ja ülimaitsvates näksides. Seega söö siis ja ainult siis kui kõht tegelikult tühi on ja sa seda tunned, mitte siis kui kõik arvavad, et nüüd on küll söögiaeg.

Juust ja veinVõibolla löövad arstid mu risti, aga olen aru saanud, et päeva kohta üks normaalne (sealjuures ka kerge) söögikord on igati OK, et eluks vajalik kätte saada ning kõik ülejäänu võid vabalt üle päeva laiali jagada. Või kui soovid, tee kaks või siis kolm eriti naeruväärselt kerget söögikorda – peaasi, et päevane koguste summa ikkagi sama tuleks. Minu jaoks on see üks normaalne toidukord tavaliselt näiteks lõunasöök. Hommikuti pole ma vähemalt 20 aastat peaaegu kunagi söönud ning õhtusöögiga teen täpselt nii nagu tuju on, sest kui tahan õhtu jooksul näiteks kartulikrõpse, mingit maru head juustu või liha õgida, ei saa kuidagi kõht nii tühjaks minna, et sinna veel ühe seaprae peaks peale viskama. Samas kui lõunasöök jälle üldse vahele jäi, on õhtul ikka midagi natuke rohkem tarvis.

Paindlikkus on palju tähtsam kui rutiin ning peamine on mitte lasta oma ajul iial näljatunde tõttu Sind õgima meelitada. Ja isegi väga näljasena tuleb ta julmalt ära petta ning ainult natuke söönuna lihtsalt oodata – küll ta aru saab, et kõik läks juba heaks.

Muide, ka igavusest teleka ees näksimine ja veini joomine on ok kui selle punkti eelmisi mõtteid uuesti loed – jäta lihtsalt õhtusöök üldse ära ja ilmselt õnnestub ikkagi kaalu langetada. Mul näiteks on õnnestunud.

6. Ära loe kaloreid!

Mis neist ikka lugeda ja üldse, mis asjad need on?

KaalumineParem jälgi igal hommikul oma kaalu ja vaata nädala trendi. Kui iga nädal mingil päeval näitab kaal ühe täiskilonumbrite jagu madalamat numbrit kui eelmisel ehk näiteks eelmisel nädalal oli Su kehakaal 79,3 kg ning järgmisel on mõnel päeval 78,6, oled õigel teel. Kehakaal ei lange iga päev. Pigem näed kaalul väiksemat numbrit mingite tsüklitega nii umbes iga 2-3 päeva tagant ning seega ei ole mõtet erutuda kui eile omast arust hullult nälgisid ja täna hommikul kaal ikkagi suuremat numbrit näitab kui eile hommikul. Ta on lihtsalt selline päev ja kui iga päev ülesöömist väldid, on homme või ülehomme keha ikkagi liigsest massist vabanenud ning number jälle ilusam. Täisautomaatselt.

Kehakaalu kiire langetamine on rumal mõte, sest sellest võib nii haigeks jääda, et enam ei saagi terveks ja seega salene sama aeglaselt nagu juurde võtaksid ehk nö märkamatult.

Täidetud munad jms heaKusjuures, kui pidevalt mõistlikult toitud ja pikaajaline trend on õige, ei suuda Sa ühe peoõhtuga ennast jälle nii paksuks õgida, et see tegelikult üldse kogu Su nädala ära rikuks. Ma olen mitu korda proovinud, sest mõnikord on ju pühad ja sünnipäevad. Midagi ei juhtu kui korraks palju sööd ja edaspidi ikkagi samal lainel püsid ja see on igati loogiline. Sama moodi ei nälgi Sa ju luukereks kui jätad kogemata ühe päeva üldse söömata. Lihtsalt halb on olla, aga kehakaalu mõistlik muutus toimub ikkagi pikaajalise protsessina ja ei sõltu otseselt Su seedeelundkonna ajutisest täisolekust.

7. Alkohol ei ole saatanast!

VanakeMa ei hakka üldse salgama, et see sisaldab kaloreid ja muidugi ei tohi alkoholiga liialdada, aga kui oled tubli ja teed kõike nii nagu ma eelpool kirjeldasin, võid vabalt iga mõne päeva tagant õhtul paar pokaali veini lipsu taha lasta ja midagi hullu sellest ei juhtu. Ta on jah efektiivne kütus, aga kui toidukoguste vähendamises reaalselt edukas oled, pole tarvis head veini poest ostmata jätta. Pigem vastupidi – see üks pokaal mõnel õhtul võib Sind teinekord reaalselt motiveerida kaks-kolm keedetud kartulit söömata jätma, sest usun, et nõustud, et kartul on hea veiniga võrreldes lausa erakordselt mõttetu ja maitsetu sodi. Vaata veelkord punkti 4.

Võite mind vabalt alkohoolikuks tembeldada, aga paar korda nädalas joon kindlasti paar pokaali veini ja sellest hoolimata mu kehakaal ei kasva. See kõlab vist veel eriti halvasti, aga kui tarvis, söön vähem, et mitte naudingutest loobuda. On ju eriline nauding näiteks terve õhtu üheainsa pitsi Vana Tallinna juures maailma asjadest ja autodest filosofeerida. Kartulit ei nuta sel juhul keegi taga.

 

Tead, lihtsalt võta alla kui tahad ja kõik!

Ma ei tahtnud jälle eepost kirjutada. Kui miski segaseks või puudu jäi, tasub ise loogiliselt mõelda ja kõik ikkagi õnnestub, sest peale mingite tõsiste meditsiiniliste põhjuste ei ole ühtki vabandust või põhjendust ülekaalulisuseks. On lihtsalt motivatsioonipuudus, laiskus, valed harjumused ja ühiskondlik surve.

Elu on ilus ja tegelikult saavutab igaüks kõik, mida soovib.

Jääme moodsaksSamas kui kaks esimest punkti hästi välja tulevad, oled 10 nädala pärast 10 kilo kindlasti kergem ning sama soojaga võtad veel natuke lisakski alla. See 10 kilo on ju tegelikult nii väike muutus (mingi paar vööauku), et kui ülikond välja arvata, pole isegi uusi riideid veel otseselt tarvis.

Head käesolevat aastat ja naudime edasi!

Lubage möödaSelle Jane Meimar-Parktali arvamusartikliga (http://arvamus.postimees.ee/2900759) Postimehe veergudel tuleb nõus olla, kuid tegemist ei näi olevat pelgalt Eestit, vaid kogu ühiskonda (või vähemalt Euroopa kultuuriruumi) iseloomustava tendentsiga.

Indiviid paistab olevat abitu ja rumal ning kui talle jäetakse võimalus teha valesid valikuid, tuleb teda sunniviisiliselt kaitsta või kui ta miskipärast soovib käituda keskmisest erinevalt, tuleb teda takistada.

Olen seda ka varem tõdenud, aga punkaritel on tänases maailmas selgelt oma koht ja võitlus, kuid vaid vähesed neist suudavad ja tahavad seda märgata olukorras, kus justkui pole välist jõudu ehk selget vaenlast, mis meid käsib ja keelab ning kus inimmass end vabatahtlikult lambakarjana rõõmsameelselt, regulaarselt, särasilmi tapale viib.

Ikka edasi, seltsimehed!

Eile hommikul peale ärkamist ja enne pannkookide söömist sattusin oma kümneaastase pojaga vestlema inflatsiooni teemadel ja kuigi seletasin tema jaoks laenamisest tuleneva inflatsiooni ära paberile joonistatud kriipsujukude abil, panin need hiljem veidi viiskamalt ka raali abil kirja. Mine tea, kes soovib oma lapsega samal teemal vestelda ja ilusamate piltide abil on see võibolla lihtsam.

Niisiis, tegemist on ülilihtsustatud skeemiga sellest, kuidas lisaks otsesele rahatrükkimisele tekib raha (ehk ostujõudu) riigis juurde ka laenamise tulemusel ning kuidas see soodustab mingil määral inflatsiooni. Tegemist ei ole täpse skeemi ega majanduskäitumise mudeliga, vaid lihtsalt illustratsiooniga sellest, kuidas asjad üldiselt majanduses toimivad.

Oletame, et riik trükib raha ja see “jõuab inimeseni”. Inimesel selles riigis on nüüd 10 000 eurot ja ta võib selle eest soovi korral midagi osta, aga hoiab igaks juhuks oma raha pangas.

Samal ajal leidub selles riigis kaupmees, kes müüb näiteks autot. Kuna inimene, kellel on 10 000 eurot, sai oma raha raske tööga, on ta nõus maksimaalselt selle auto eest 5 000 eurot maksma. Seega on auto hind 5 000 eurot.

Aga tegelikult on pank kasumit taotlev asutus ja on vahepeal laenanud 10 000-st eurost 9 000 eurot järgmisele inimesele. Nüüd on esimesel inimesel 10 000 eurot pangas ja teisel 9 000 eurot rahakotis.

NB! Siin on tähtis märgata, et üks võimalus raha hulka riigis reguleerida, on lisaks otsese rahatrüki piiramisele see, kui riik ei luba pankadel nii palju rahast välja laenata. Kui riik nõuaks reserviks 50%, saaks pank ainult 5 000 eurot välja laenata ja seega oleks riigis ostujõud kokku vaid 15 000 eurot.

Nüüd on riigis üks inimene, kes on nõus auto eest maksma 5 000 eurot, aga teine inimene, kes pole laenu saamiseks nii palju tööd teinud, on nõus maksma 7 000 eurot. Raha väärtus selle inimese jaoks on seega langenud. Kaupmees küsib hea meelega oma auto eest rohkem raha ning nüüd maksavadki sellised autod 7 000 eurot. Esimesel inimesel ei jää ka muud üle kui tunnistada, et tuleb lihtsalt veelgi rohkem teenida, et raatsiks sama auto kallimalt osta.

Auto ei ole sellest vahepeal paremaks muutunud. Kaup ise on jäänud samaks, aga kõik inimesed on nõus selle eest rohkem maksma – seega on raha selle kauba suhtes muutunud odavamaks.

Hiljuti esitletud Nokia Lumia 920 on leidnud vastukaja. Kuid see on olnud taaskord, vaatamata tõigale, et tegemist on igati korraliku telefoniga, pigem leige.

Nokiale heidetakse ette, et telefonil puudub vau-effekt ja seetõttu ei pruugi massid seda ostma tormata. Tõsi ta on, kuid Nokia positsioonilt sellist meediahullust korraldada, nagu on suutnud Apple, ei oleks ilmselt ka Ethan Hunt’i jaoks lihtne missioon.

Samas leiab siinkirjutaja, et Nokial ei pruugi vau-effekti tarvis olla, et edukalt müüma hakata. Kui Nokia suudaks teha taas välimuselt ilusa ja Windowsiga töötava telefoni, mis oleks enamvähem realistliku hinnaga, läheksid need aparaadid vana kooli inimestele nagu soojad saiad, sest olgem ausad – suur osa inimkonnast kasutab endiselt ka Windowsiga arvuteid ja ei ihka muutusi.

Lumiate peamiseks puuduseks täna on pigem see, et välimus ei lähe hinnaga päris hästi kokku. Noortepärane ja moodne värvi- ja korpusematerjalivalik, samas kõrgem hinnaklass on pigem sobilik täiesti erinevatele sihtrühmadele ja see natuke häirib. Disain müüb, aga tudengile orienteeritud disain ei müü ärimehele ja ärimehele mõeldud hind ei müü tudengile. Lumia disain paraku ei ole selline, mis sunniks öösiti unetult ümber oma telje pöörlema ja mõtlema, mis moel leida see raha, et nimetatud telefon endale saada.

Teine antud telefoniseeria juures häiriv asjaolu on see, et Lumiatest ei näi olevat ühtki väiksemate mõõtmetega versiooni. Vaatamata graafikaimedele ei ole mõõtmete poolest tahvelarvuti igapäevane kaasas vedamine kuigi mugav. Samuti ei ole mugav suure telefoni ühe käega kasutamine. Ja seda ei saa seda kanda püksitaskus, kui tahaks. Meesterahva jaoks, kes igapäevaselt vaid ülikonnaga ei käi, on see pigem probleemiks. Võib ju arvata, et Lumia ongi pintsaklipslase telefon, kellel on aega pidevalt kahe käega telefoni näppida, aga vaevalt Nokia turundusrahvas sellega oodatavate müüginumbrite kokkulöömisel nõus oleks.

Sellest kõigest hoolimata, kui Nokia suudab teha ilusate nimedega piisavalt ilusaid ja häid Windows telefone mõistliku hinnaga, ootaksin pigem tema positsiooni mõningast taastumist telefoniturul. Harjumuse jõud on suur ja kuigi leidub ahvatlevaid alternatiive, saab minu järgmine telefon, kui Nokia seni Windows telefone veel toodab ning vana kooli klahvitelefonid selle aja peale üldse turult kaovad, kindlasti olema Nokia. Aga selleni läheb veel palju aega ja selleski on sama tootja ise süüdi.

Turundusega seotud inimesed ilmselt teavad seda niigi, aga kõik ei pruugi sellega väga kursis olla, et me ei ole lihtsalt inimesed oma heade ja halbade külgedega, vaid teiste inimeste jaoks on igaüks meist bränd.

Bränd on definitsiooni kohaselt toote materiaalsete ja sümboolsete omaduste kombinatsioon, mis identifitseerib toote. Inimestest rääkides võib seega öelda, et minu kui inimese bränd on see, millisena teised inimesed mind tajuvad. Kellelegi mõeldes tekib meil automaatselt peas kujutluspilt sellest inimesest, tema välimusest, käitumisest ja iseloomujoontest. See ongi sisuliselt bränd.

Ja kuigi see tundub kohati jube, ei ole see bränd sageli samasugune kui inimene tegelikult. Kui me ütleme kellegi kohta, et ta on tore inimene, siis pole meil sageli aimugi, mis inimesega tegemist on, kuid meile on ta jätnud seniste kontaktide põhjal sümpaatse mulje. Samuti võib ühekordse lolli käitumisega rikkuda sind vähem tundvate inimeste silmis oma brändi, kuigi võid olla tegelikult tõesti hea, tark ja taibukas.

Kuskilt on mulle meelde jäänud, et brände luuakse, sest bränd loob tootele väärtust. Inimesena tasub seega endalt küsida, missugust brändi loon endale ja endast mina? Mis on see, mis mind teistest eristab ja kas see on pigem positiivne või mitte? Niimoodi enda käitumist teadlikult analüüsides ja kujundades saab aja jooksul ja järjepidevalt luua endast sellise brändi, mis sind ennast rahuldab, aga mis peamine – kasvatab sinu väärtust sind ümbritsevate inimeste silmis.

Jah, ka minul läheb sellele mõeldes süda pahaks ja ma tahaksin vastulöögiks lõhkised teksad ja neetidega tagi selga tõmmata, aga paraku on inimesed kõik võrdlemisi ühtmoodi silmakirjalikud ja pealiskaudsed ning selle asemel, et kedagi tundma õppida, teeme järeldusi selle põhjal, mis meile näib või mida meil näha lastakse. Ja paraku otsustab seetõttu lõpuks meie bränd paljuski meie edukuse.

Müügitöö tegijad teavad hästi, et kõige tähtsam on potentsiaalsele kliendile ennast inimesena müüa, sest kui see ei õnnestu, ei osta su kaupa keegi nagunii ja vastupidi, kui see hästi õnnestub, ostetakse ka seda, mida niiväga tarviski pole. Sama võib laiendada tööotsimisele, aga ka suhtlusringkondadesse kuulumisele.

Nii et kui sa järgmine kord näiteks internetikommentaariumites läbustad, valesti pargid, teenindajaga ülbitsed või prügi maha viskad, võid olla kindel, et sinu brändi väärtus langes märgatavalt.

Või vastupidi  – käi ringi naeratusega, ole alati optimistlik, aita teisi inimesi ja jaga oma teadmisi ning sinu brändi väärtus üha tõuseb. Varsti imestad ise ka, mis seltskonnas sa viibid ja kuidas sul kunagi igav ei hakka.

Ja kuigi tegelikult on seda palju raskem saavutada kui sellest rääkida, ongi see kõik täpselt nii lihtne. Tuleb vaid luua endale teadlikult tugev bränd ja olla edukas!

Kuna ma ise sellest aastast enam palgatööline ei ole või kui olen, siis allun iseendale, on mul nüüd sobiv hetk targutamiseks. Lugesin netist ühte artiklit, milles räägiti sellest, milline käitumine võib ka parimale töötajale tema koha maksta ja peab ütlema, et olen nendega igati nõus ning mõned neist ajavad mind ennast väga närvi. See muidugi ei tähenda, et see kõik sinu vaadetaga sobib, aga eks vaata ja hinda ise neid kümmet halba harjumust, mille siinkohal ära toon.

1. Tööajal internetis möllamine

Ma arvan, et seda teab küll vist igaüks, et eriti mage on kui sinu arvuti ekraan ei näita möödujatele muud kui Postimehe, Delfi või jumal teab mis muu ajaviitmiskoha reklaamidega ülekülvatud pilti. Päev otsa mingites foorumites või jututubades kolamine on ka sama hea. Ma ei ütle, et ma ise selle vastu korduvalt eksinud ei oleks, kuid kui sul tõesti vahepeal midagi teha pole, siis raiska see aeg enda harimisele, mis on ka interneti abil täiesti võimalik ja ilmselt jätab sinust ülemusele soodsama mulje kui kommentaari kirjutamine järjekordsele Elu24 artiklile. Enda suunamine selles osas töötab küll. Olen proovinud.

2. Ülemuse tagaselja kirumine

Pole midagi nõmedamat kui rääkimine kellegi halbadest omadustest nii, et ta sellest ise teada saama ei peaks. Ja kui ta siis ikkagi teada saab, ongi otsad vees, nagu moodsas keeles öeldakse, sest lisaks salatsemisele oled olnud ka liiga arg, et inimesega otse rääkida, kui sul midagi öelda on. Mõtle, kui sul ongi halb ülemus, siis miks ei peaks ta olema koguni piisavalt halb, et sinust vabaneda?

3. Oma vigade mittetunnistamine

Kõik teevad aegajalt vigu. Erinevus on vaid selles, kuidas nende vigade tagajärgedega tegeldakse. Kui üritad vigu kinni mätsida või kellegi teise kaela ajada, on täiesti kindel, et see nähakse läbi ja lõpuks lendad ikka vahele. Tee omalt poolt parim, et vead ei korduks ja nende tagajärjed oleksid nii valutud kui võimalik.

4. Liigne juurdlemine selle üle, kas miski on sinu tööülesanne või mitte

Pidev mingite tegevuste tagasilükkamine või nende vastu võitlemine seetõttu, et seda tööd pole sinu ametijuhendis on üks kindlamaid viise kerkida esimesel võimalusel koondatavate nimekirja etteotsa. Kõik teavad, et ametijuhend ei hõlma kõike ja enamus inimesi teeb igapäevaselt töid, mis ei meenuta ametijuhendis sisalduvat ligilähedaseltki. Töötajana on sinu asi pakkuda tööandjale rohkem väärtust, mitte vähem. Kui sa pole kasulik, pole sind ka ettevõttele tarvis.

5. Töö juures vihastamine

See on ok, et töö sind vahel endast välja ajab ja see võib sinus tekitada masendust või pinget, kuid kui lahenduste otsimise asemel uksi paugutad, karjud või inimestele halvasti ütled, võid suhteliselt ruttu avastada endal olevat sellise ebameeldiva tüübi maine, kellega koos keegi töötada ei taha. Varsti hakatakse tahtma sinust niimoodi lahti saada.

6. Lubaduste mittepidamine

Rasketel aegadel on see eriti keeruline, sest kõik ootavad midagi mingiks tähtajaks ja ei aktsepteeri eitavat vastust. Ma tean, sest olen selles olukorras aastaid töötanud. Kuid ka sellistel perioodidel on suht suur vahe selles, kas sa saadad selle e-maili ära siis kui lubasid või teed seda alles pärast mitmendat meeldetuletust. Seda on psüholoogiliselt keeruline teha, aga vähemalt püüa mitte anda lubadusi, mille puhul sa juba ette tead, et sa neid täita ei suuda. Vastasel juhul hakatakse sinusse varsti suhtuma kui kellessegi, kelle peale ei saa kindel olla ja kui sinu peale ei saa kindel olla, siis ei saa sulle ka mingit mõistlikku tööd usaldada.

7. Vaid esmaste nõudmiste täitmine

Tänapäeval, kus Eestis on tööpuudus üle mingi 8 protsendi ja suht igaüks üritab ennast tööalaselt heast küljest näidata, ei aja läbi, kui sa pole valmis tegema alati pisut enam kui sinult oodatakse. Isegi keskpärasus ei vii enam edasi, sest kõik pingutavad natuke rohkem. Kui tahad teada, kuidas pingutus välja näeb, või arvad, et sind ei saa asendada, külasta vahelduseks mõnd Hiina tehast või vaata vähemalt see video ära: http://www.youtube.com/watch?v=TZjRJeWfVtY Kui sina pole nõus tegema rohkem kui sinult nõutakse, leiab kapitalist peagi selle, kes on.

8. Hoolimine rohkem sõpradest töö juures kui tööst endast

Töökaaslastega hästi läbi saamine on kahtlemata väga oluline, kuid see kui kulutad enamuse oma päevast teistega juttu ajades, isegi kui see jutt on kaudselt tööga seotud, hakkab pikapeale kõiki häirima. Selleks on koosolekud ja lõuna ja mõned juhuslikud lühikesed vestlused, et mõtted kolleegidega ära sünkroniseerida. Lobisemise eest ei maksta päriselt ka palka, sest varem või hiljem jääb seetõttu kellelgi midagi tegemata.

9. Halb suhtumine tagasisidesse

Kui sind ka kritiseeritakse, siis ilmselt selleks, et saaksid midagi edaspidi paremini teha. Muidugi on seltskondi, kus kriitika ületab vajaliku piiri ja selliste keskkondade vältimiseks soovitan sul aegajalt seda plakatit vaadata, mis siin jutu kõrval leidub. Aga kui pidevalt kärsa vingu vead, kui midagi öeldakse, on ka halvasti, sest siis ei taha su ülemus varsti sulle üldse mingit tagasisidet anda ja tegelikult ei taha ta varsti sinuga üldse koostööd teha.  

Muide, kui sul aega on, siis vaata pärast selle postituse lugemist pildile klõpsates ka nende teisi plakateid, sest seal  on veel häid ütlemisi ja kui sa inglise keelt ei oska, lase läbi Google translate’i.

10. Asjade varjamine

Selge see, et kui varjad seda, et ei tule oma tööülesannetega toime, et mõni klient on väga kuri või seda, et sa ei oska mingit tarkvara kasutada, on halb, sest sind ei ole võimalik õigel ajal aidata. Hiljem välja tulevad asjad on veel piinlikumad ja väikeste halbade asjade korral nendest õigeaegselt mitterääkimine tekitab sinu töökaaslastes ja ülemuses ka tunde, et sind on väga raske usaldada. Mõnikord on see raske, ma tean, aga proovi ikka ja varem või hiljem hakkab päris hästi välja tulema, sest kui sa ei filtreeri midagi, siis on tegelikult palju lihtsam elada ja töötada.

Aga üldiselt, kui ise oled tore inimene ja teed nii palju kui oskad ja suudad, läheb nagunii kõik hästi ja sind hinnatakse kõrgelt.

Edu meile mõlemale!

Üks suvaline näide kellegi minule tundmatu inimese lõbusast elust.

Probleemi kirjeldus

Ma ei mäleta kuigi palju laupäeva ööst vastu pühapäeva.

Probleemi juurpõhjuste analüüs “5 miksi” tehnika abil:

1. Miks ma laupäeva ööd vastu pühapäeva ei mäleta?
Vastus: Sest olin väga purjus.

2. Miks?
Vastus: Sest ennast täis juua tundus sel hetkel lõbus vaheldus.

3. Miks?
Vastus: Sest mul polnud meeles, millega see tavaliselt lõpeb.

4. Miks?
Vastus: Sest viimasest viinavõtmisest oli möödas liiga palju aega.

5. Miks?
Vastus: Sest ma ei joo piisavalt sageli?

Nagu selgub, läks erakordselt valesti nii laupäeva õhtu kui käesolev 5-miksi juurpõhjuste analüüs.

Kus valele rajale sattusin?

Ma ise pakun, et juba kuskil 4. miksi vastuse juures, sest eesmärgi saavutamise seisukohalt olnuks märksa õigemad vastus selline:

4. Miks?
Sest puudus õigeaegne automaatne pidur ja meeldetuletus tagajärgedest. Tööstuses öeldakse selle kohta, et puudus vajalik veavälistus (poka-yoke).

Sellest vastusest edasi ei olnuks tegelikult tarviski mikse küsida.

Veavälistus on tavaliselt parim lahendus

Veavälistusmeetodid võivad olla väga erinevad. Antud juhtumi korral võib päris kindlalt väita ja empiiriliselt on tõestatud, et üheks parimaks lahenduseks võib lugeda seda kui keegi kaaslastest teab, et sind on vaja õigel ajal peolt minema lohistada.

Aga 5 miksi tehnikat ei kasutata tavaliselt eraeluliste probleemide analüüsimiseks. See on tehnika, mida kaasaegsed tootmisettevõtted kasutavad peaaegu alati, kui neil on tarvis jõuda jälile mõne probleemi (kliendikaebuse, avastatud praagi vms) tõelisele põhjusele ning väga sageli leidub tootmises võimalusi leitud juurpõhjused välistada või nende tekkimise tõenäosust vähendada muudetud töövõtete, töövahendite või mõne muu kavala nõksu abil.

Kuidas see kõik sinule kasulik on?

Viie miksi abil saab juurpõhjuste analüüsi teha praktiliselt iga probleemi korral ja vaatamata sellele kui sügavale probleemidesse süübitakse, on see peaaegu alati protsessina sama lihtne ja lõbus. Kui töötad tootmisettevõttes või veelgi parem, kui juhid või suunad tootmisettevõttes mõnd tähtsat protsessi, siis tasub endale selline mikside küsimine kindlasti sisse harjutada, sest probleeme on su ümber tõenäoliselt iga päev ning tõelise juurpõhjuse väljaselgitamata ja elimineerimata jätmise korral ei lähe neid kunagi vähemaks.

Nii et järgmine kord kui keegi küsib, miks töötaja unustas ühe kruvi keerata, ei ole mõtet pakkuda vastust, et inimene oli hooletu või korralikult koolitamata.

Põhjus on sügavamal!

Kirjutasin üle pikema pausi www.karlovaauto.ee lehel natuke sellest, kuidas mina ja minu vend oma tagasihoidliku kasutatud autodega tegelemise kogemuse põhjal loeme mobile.de kuulutusi. Tegemist on omaette veidra, et mitte öelda humoorika protsessiga, mille tulemusena välistame tavaliselt automaatselt ligi pooled müügikuulutused, mis otsingunimekirjana ekraanile kuvatakse.

Ei hakka seda kõike siia ümber kopeerima, kuid põhimõtteid sai kokku kümme ja need on leitavad siit: http://www.karlovaauto.ee/index.php?leht=uudised&tyyp=artiklid&id=25

Kindlasti pole need loetletud mõtted mingid kindlad reeglid, mis alati kehtivad ja mida kogu inimkond peaks 100% järgima, kuid võivad kuulutuste lugemist ja kahtlaste asjade läbinägemist siiski mõnevõrra lihtsamaks teha. Tegu ei ole küll otseselt finantsteemaga, kuid võib mõnel juhul õieti tehtud valiku tõttu sadu või isegi tuhandeid eurosid pere raha kokku hoida.