Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Category: Mõtted

Hast Du was, bist Du was

Konrad Adenauer

Adenauer Mercedes“On Sul midagi, oled Sa keegi,” tavatsenud Saksamaa esimene liidukantsler Konrad Adenauer öelda. Ja õige ka!

Paljud ei soovi seda uskuda, kuid see mõte ei ole viimase 100 aasta jooksul fundamentaalselt muutunud. Elame endiselt väga kapitalistlikus maailmas, mida pehmendab küll sotsiaaldemokraatia ja populismi roosamanna ehk ühisest kaukast lahkelt laiali külvatav, kuid põhimõtteliselt kehtib tänaseni tõde, et kui tahad mingisugusegi valiku- ja otsustusvabaduseni jõuda, peab sul midagi hinge taga olema. Soovitavalt palju. Või vähemalt rohkem kui paljudel teistel.

Bill Feels Sorry for YouViimase kümnendi üheks häirivaimaks trendimõtteks on olnud, et kõige parem on ilmas elada nii, et kõik, mis sul on, on sinuga kaasas. Olevat kerge, hea ja turvaline. 

Lubage naerda! 

Haridus on oluline ja see peab loomulikult olemas olema. Oskused ja kohanemisvõime on samuti olulised, kuid selleks, et end tegelikult ka hästi tunda ja vabaks saada, mida iganes see ei tähenda, peab sul olema turvatunne ja ükskõik mil moel su isiklike võimete võimendus.

Turvatunde tagamiseks ei ole paremat varianti kui hajutatud riskidega vara. Võimenduse tekitamiseks ei ole paremat varianti kui panna oma vara kaudu enda heaks tööle teised ja kolmandad isikud.

Rõõmus mammiVõid olla tõsine spetsialist ja honoraridest elada, kuid kui oled aasta jagu töövõimetu ja “oma asja ajada” ei suuda, võib juhtuda, et metsa veeres lagunevas talus elav mutike on ühtäkki sinust paremas olukorras. Tema maja on tal alles ka siis kui kõik arved on maksmata, aga sul ei ole maja olnudki. Võibolla maksad oma korteri või toa üüri vana rasva pealt, kuid liiga kindel selles olla ei saa. Tekib stress ja mure ja järelikult ei ole sa sellest mutikesest üldse vabam.

Või kui su ukse ees ei pargi kütust täis paagiga autot ja saad reede öösel telefonikõne sõbralt või lähisugulaselt, kellele oleks viivitamatult tarvis paarisaja kilomeetri kaugusele appi põrutada, on samuti stressinäidikud hoobilt laes, sest mõtle, mis see Bolt’iga maksma läheb ja elektrikal ei vea aku võibolla nii kaugele väljagi. Jama värk! 

Ja veel jamamaks muutub su olukord siis kui mõtled sellele, et kui su lähedased või sõbrad sind vähegi tunnevad ja teavad, et sul midagi peale hea südame ja kõrge IQ ei ole, ei ürita nad sind enamasti appi kutsudagi.

Ongi parem? 

Üksildane kujuKaugel sellest! Avaldan võibolla julma saladuse, aga tegelikult ei ole kellelgi kedagi teist eriti tarvis. Kui sind, su asju või abi ei ole su sõpradele ja lähedastele tarvis, ei ole sa keegi, isegi kui tead palju plokiahelast ja osakestefüüsikast või räägid üldiselt juubelilauas maru häid nalju. Inimeste sotsiaalse suhtluse liimiks on vajadused ja kui sinu järele puudub igasugune vajadus… No vaata kui suur sõpradering sulle siis pikaajaliselt alles jääb ja kui palju rohkem pead siplema, et see ring ikka rohkem kui sinust ja su rendipinna peeglist vastu vaatavast inimesest koosneks. 

“Hast Du was, bist Du was.”

Kui sul vara ei ole, ei ole küll vara pärast muret, aga on mure ja stress selle puudumise pärast. 

Väga teravmeelne on nüüd öelda, et aga mul on ju vara jalaga segada. On investeeringud rahas, aktsiates, krüptos ja isegi kulda, nisu ja naftat on portfellinurka peidetud! 

On või? Saada pilt, kuidas sa neid käes hoiad!

RubilnikKuni nad su padjapüüri punutud ei ole, on need kõik käega mittekatsutavad ehk täiesti virtuaalsed varad. Ilmselgelt ei lähe sa ju oma naftavagunisse nisu nosima kui kalamarja alla panemiseks saia ei jätku ja ilgelt külm on, aga Toompeale on vahepeal uus lipp tõmmatud, pangaarved külmutatud, börsid suletud ja nett rubilnikust välja tõmmanud. Mis teed siis? Pakud oma virtuaalset kulda piirivalvurile, et oma virtuaalset naftat täis tangitud rendidiisliga Lätti põgeneda? Ma arvan, et tal on endal suuremaid muresid sellega, kuhu kõik need kuldhambad, briljantidega kaelakeed ja kõrvarõngad peita, et ülemus ei näeks ja endale ei kahmaks.

Sinu füüsiline asukoht seab sulle piirid isegi kui olid nii tark, et paigutasid oma investeeringud eri riikide börsidele, erinevatesse digimüntidesse ja üldse jagasid, nagu oskasid. Kui sa ise netti ei saa, ei ole sul tegelikult midagi. Kui sul pole oma arvutit, ei pruugi sul ainuüksi telefoni kadumise või vette kukkumise korral midagi olemas olla ja sellisel hetkel võib sõrmes olev sõrmus olla su suurim varandus, mis aitab sind füüsiliselt paremasse asukohta. Kerge on elada vaid nii kaua, kuni sellele võimalusele ei mõtle.

Põhimõtteliselt määrab su varade hulk su rolli siin maailmas. Kui sul füüsilisi varasid ei ole, oled vara omajate jaoks lüpsilehm ja kui on, on sinu jaoks selleks keegi teine. Kui sul on kõigi mugavustega korter, on mugav elada, aga kui on neli, on veel parem, sest kolmes elavad sel juhul su lüpsilehmad. Kui sulle kuulub 100 hektarit põllumaad, võid olla üsna kindel, et ei pea selle pärast veel ise traktoristiks hakkama, sest mõni lüpsilehm soovib seda maad kasutada. 

All the happy peopleJa kui sul on edukas ettevõte või mitu… Mõtle korraks kui palju eksperte, spetsialiste, juhte, end elukestvalt arendavaid ja kuldsete käte ning mõtetega lüpsilehmi töötab just praegu omanike heaks tehasesaalides, korterihoonetes, rongides, laevades või oma elutoas. Seesama kauplus ja kassatöötaja, kes sulle viimati piima müüs, võib vabalt kogu täiega ühele Eesti mehele kuuluda ja tänu sellele on just tema, mitte selle kaupluse juhataja auga ära teeninud kutse Presidendi vastuvõtule ja ühiskonna lugupidamise. Või vähemalt võimaluse Eesti parimale õigusabile, kui tal seda vaja peaks olema.

“Hast Du was, bist Du was.”

Autode, kallite ehete, kunsti, veinide ja muu sellise pudipadi puhul muidugi nii selge ja otsene lüpsilehm puudub ja võibolla tuleb sul mõne teeninduse või laoruumipakkuja jaoks mõnd aega selleks ise olla, aga teisel kriitilisel hetkel võib su vein hästi kellegi teise kappi ja maal mõne kolmanda seinale sobida ning sulle võib selle tulemusel alles jääda mõni korter, maalapp, tervis või elu.

Kommunist sigaMu oma vanaisale öeldi 1945-ndal aastal Tartus ülekuulamist oodates, et “üks siga ja kõik on unustatud”. Paraku läks sõit Siberi suunas, aga tal oli nii palju õnne, et sai seda lugu oma lastele ja lastelastele veel üle 60 aasta uuesti ja uuesti rääkida. Kuid üks siga võinuks temast riigireeturi asemel korraliku Nõukogude kodaniku teha.

“Hast Du was, bist Du was.”

Asju ei ole tarvis vähe. Neid on tarvis rohkem! Neid on ainuüksi turvatunde jaoks tarvis nii palju, et sul jätkub neid igasse mõeldavasse varaklassi, igale kontinendile ja kõige parem oleks mõnel teisel planeedilgi asju omada. Osa nendest hävineb ja see teeb mõistagi murelikuks, aga teine osa jääb alles ja teenib hävinud osa tagasi.

Asjad ja varad on kapitalismi alustala ja niikaua kuni me kommunismi võidule jõudnud ei ole, ei ole mõtet ennast petta luuludega, et vähem asju on kergema elu võti.

See on täielik lollus. Ausalt!

PS! Joodik, kelle käes on kaheliitrine Bock, on poe taga autoriteet ja teised kuulavad teda niiskete silmadega, lootuses, et saavad ka lonksu kui hästi kaasa naeravad.

“Hast Du was, bist Du was.”

EnnustusedAastalõpud on alati head kolmeks asjaks:

  1. kokkuvõtete tegemiseks,
  2. eesmärkide seadmiseks,
  3. ennustusteks.

Ilmselt teen millalgi märksõnadena kiire kokkuvõtte täiesti jaburalt erakordsest 2020 aastast, kuid mitte täna. Aasta lõpuni on pisut minna ja kõike võib veel juhtuda.

Eesmäke võib ju kirja panna, aga elu on näidanud, et need on 50% ulatuses isetäituvad ja ülejäänu osas pigem kas tänu õnnelikele juhustele täituvad või lihtsalt mittetäituvad. Seega ma ei kirjuta eesmärke üles ja kuna tegu on isiklike eesmärkidega, ei sooviks neid nagunii jagada.

Jääb üle vaid ennustamine ja see on eriti lahe tegevus, sest ennustuste võimalik paikapidavus on sama täpne nii minul, sinul, Igor Mangil kui Edda Pauksonil, sest kõik me saame rääkida fakte omamata suvalisi pähekaranud mõtteid ja uskumusi, millest… ülla-ülla… mõned saavadki kogemata reaalsuseks.

Sea silmadega meesKuid erinevalt ennustajaervinitest ei kavatse ma rääkida ebamäärast häma, kuidas 2021 saab olema sulle ja sinu perele küll üllatusterohke, kuid ka suurte muutuste aasta ja kuidas su armuasjad kõik paika loksuvad, kuid ka ootamatusi ette tulla võib. Sellise vahu kontrollimine on tagantjärele pigem filosoofide või kunstikriitikute teema. Olen hoopis julgem hunt ja annan puusalt tulistades igasuguse süvaanalüüsita välja konkreetsed nimed ja numbrid ning hiljem saame koos vaadata kui lolliks need osutusid ja kahjurõõmsalt parastada, et nägin asju ja muutusi tulemas sama kehvasti kui pime Bulgaaria rets Vanka.

Alustan kodumaale kõige lähemalt ning liigun sujuvalt kaugematele jahimaadele ja siin mu süüdimatud ennustused on. Ärge neid palun uskuge, sest tegu on ikkagi soolapuhumisega. Ma ei vastuta millegi eest.

Ennustus 1: Baltika tõuseb või langeb 50%

Vene rulettMa tean, et see on maru kasulik ennustus küll, aga vähemalt liikumine peaks tulema suur. See ettevõte on elus mingist arusaamatust tahtejõust ja börsil hulpimas sisuliselt prügiaktsiana. Kui uus juht oma uue strateegiaga selgelt mingis suunas ei liigu, kukub kaardimaja loodetavasti lõpuks kokku. Kui ei kuku, liigutakse õiges suunas ja seega muutub oluliselt ka aktsiahind. Midagi igal juhul peaks aasta jooksul juhtuma. Kasiino!

Ennustus 2: Volkswagen tõuseb vähemalt 10%

VW ID.4Endiselt saetakse igal võimalusel seda “dieselgate” teemat ja ta on alati hea malakas, millega optimistidele piki piilumist virutada, aga inimesed – see skandaal oli juba mitu aastat tagasi ära. Tegelikult on VW vahepeal asju teinud. Neil on ID.3 ja ID.4, mida juba toodetakse ja mis on elektriautode mõistes äärmiselt edukad vaatamata tõsiasjale, et materjalide kvaliteet ei olevatki imekombel kordades parem kui Teslal. Lisaks on Volkswagen sisuliselt Porsche ja Porschel on Taycan, mis on ilmselt parim turul leiduv elektriauto üldse. Seega elektriautokogemust koguneb kuhjaga.

Auto ei ole enam ammu vaid mehaaniline toode ja autotestide mahust võtab kaasajal kaks kolmandikku enda alla mula diginutikusest, ühenduvusest ja kasutajakogemusest. Volkswagen panustab meeletuid ressursse tarkvaraarendusse ja ta on siin ennustuste nimekirjas teisel kohal ka osaliselt seetõttu, et ajas oma IT-harud isegi Eestis laiali.

Kuid ka see ei ole veel kõik, sest peaaegu kõik tootjad lubavad lähiajal läbimurdeid akude valdkonnas ja seega kui keegi üldse seni sisuliselt üksinda elektrikate turul möllanud Tesla võikust suurima ampsu endale krahmab, saab see olla kas Volkswagen või mõni teine hoomamatute ressurssidega autotootja, kes teeb märkimisväärselt parema aku. Kui läbimurre ei tulegi QuantumScape’ilt, tuleb ta loodetavasti Skeletonilt ja mõlemad toimetavad koostöös Saksa autotootjatega.

Julgen arvata, et selle aktsia tõus saab heade uudiste korral olema kaugelt suurem kui 10%, aga VW on tohutu kolhoos ja nii suurte asjade liigutamine on äärmiselt keeruline ning teisest küljest ei põõna ka Tesla R&D samal ajal magusat talveund. Seega ennustusse sobib selline tagasihoidlik number hästi.

Ennustus 3: Daimler-Benz tõuseb vähemalt 5%

Mercedes-Benz EQSSee on hästi tagasihoidlik ennustus ja mul ei olegi siin eriti muud põhjust kui lootus, et just sakslased koostöös hiinlaste ja eestlastega tulevad lagedale eriti ägeda akutehnoloogiaga ning sellest võidavad kõik. Daimler-Benz’il on mitmed elektriMercedesed torus ja järgmisel aastal peaks tootmisse jõudma EQS, mis sisuliselt kuulutab käesoleval aastal välja tulnud uue “vana kooli” S-klassi Mercedese viimaseks sisepõlemismootoriga esindussedaaniks. Elekter on täna veel lapsekingades, aga on ilmselge, et elektri pealt lendavad lähiajal kõik autotootjad, kes sellesse piisavalt panustavad.

Lisaks on Daimler-Benz Ola Källeniuse juhtimise all läbi tegemas suuri struktuurimuudatusi ja lootust on, et kontserni tulemused pigem paranevad. Mingi oht on muidugi õhus, et täna vist 1/3 kõigist autotootjate väärtusest moodustav Tesla tuleb suure konteineritäie rahaga ja ostab Daimler-Benzi ära, aga ma loodan, et see on lihtsalt mingi loll nali, millega viimased kuu aega rahvast hullutatakse ja Boring Company ei ole ka Tesla rahavootoru nii jämedaks uuristanud, et selliselt hullata kannatab.

Ennustus 4: Tesla langeb vähemalt 10%

TeslapoissMitte, et ta seal kogu aeg olnud ei oleks, aga Tesla on praegu suhteliselt keerulises olukorras. Ühest küljest on ta saavutanud pioneeri ja kooreriisujana uudsuse eelise, sest jõudis esimesena elektriautodega massidesse ja tal on ususekti meenutav lojaalne järgijaskond, kuid teisest küljest on ta nüüd ikkagi autotootja, kellel on paar tehast ja kelle vastu on jonniga konsolideerunud kõik vanad autotootjad.

Tesla näitas suuna ette ja tegi turu valmis, aga vanad olijad said juba mõne aasta eest aru, et ongi pekkis – tänu sellele hullule tuleb ka ise nüüd samas suunas liikuda või vähemalt teha nägu, et liigutakse. Esimesi samme tehti vargsi, sest ei olnud kindel, kas see hoog ikkagi üle ei lähe, aga kui riiklikud poliitikad ja turg selgelt elektrit toetama asus, langetati rasked otsused, otsiti madratsi vahelt rahapakid välja ja praeguseks on vanad autotootjad miljoneid ja miljardeid eurosid sinistes elektrileekides põletanud.

Äge PorscheTesla tegelik väärtus ei ole tema aktsiahinna tasemel ja konkurents muutub iga kuuga karmimaks, sest olgem ausad – lõpuks tahavad ka hipsterid ikkagi Porschet. Või vähemalt autot, mille värv, katusedetailid või rool küljest ei kuku ja kui Tesla peab lisaks uudsusele ja ägedusele hakkama konkureerima ka kvaliteedis, ei saa tal olema lihtsam kui Model 3 tootmist käivitades, sest head seeriatootmise kvaliteeti tagama õpitakse aastaid, et mitte öelda aastakümneid.

Seega on Tesla autotööstuses läbilöömiseks sisuliselt sunnitud kas ostma üles mõne vana autotootja (ja ma loodan väga, et see saab olema mõni USA ettevõte) või enneolematuid jõupingutusi tehes ellu jääma, parendades olemasolevat tootmist ja tooteid ning rajades uusi tehaseid küll kasvaval, ent üha tihedama konkurentsiga turul.

Ootajale tundub aeg pikk ja seega ma julgen oletada, et kui Tesla osuteid päris piirajasse ei lase ja kedagi üles ei osta, saab 2021 olema selle ettevõtte jaoks reaalsusekontrolli aasta ja pärmina kerkinud aktsiahinnas tõmbab ootuste osakaal lõpuks tuure maha.

Ennustus 5: Microsoft tõuseb vähemalt 10%

Bill my manMa ei tea, kas vandenõuteoreetikud on seda juba taibanud, aga kui mitte, siis avaldan saladuse. Nimelt on Microsoft viimastel aastatel muu tark- ja riistvara kõrval keskendunud väga suures osas justnimelt pilveteenuste arendamisele. Ja mis võidab enim maailma tabanud pandeemiaga jäädavalt muutunud töö- ja suhtlusharjumustest? Loomulikult pilveteenused! Seega võib Bill Gates selle kõigega kuidagi seotud olla küll. 😀

Microsoft on isegi siis võimas kui Surface Duo ja kogu järjekordne telefoni loomise katse läbi kukub. Üha enam digitaliseeruvas maailmas on ta piisavalt tugev, et isegi poolunes kõiki soodsaid arenguid ära kasutada. Samas jääb mulje, et Microsoft ei ole enam poolunes ja tahab tugevalt Apple ja Androidi paate kõigutada või siis vähemalt mitte lubada neil võita. Viimaste uudiste valguses hakkab isegi tunduma, et mäng ei pruugi hoopis Google jaoks soodsas suunas liikuda.

Seega kui tehnoloogia lendab, lendab ilmselt ka Microsoft, aga kui tehnoloogia mingil põhjusel ei lenda, on ta piisavalt heas positsioonis, et teha vana kooli korporatsioonivärki ja ikkagi head tulemused koju tuua.

Ennustus 6: Bitcoini ei ole võimalik ennustada

Krüptoraha nagu iga teineSelge on see, et aktsiahindade taastumist ja isegi periooditi kullaga paralleelselt liikumist on soosinud keskpankade mõõdutundetu rahatrükk. Me ei tea veel, kuhu see välja jõuab, aga kui raha odavneb ja ülemaailmne finantssüsteem ei tekita usaldust, otsib tohutu hulk pappi kohta, kus olla või vähemalt investeeringute hajutamisvõimalusi.

See omakorda tähendab, et polegi niiväga oluline, kas Bitcoin või mõni muu krüptoraha on midagi väärt või mitte – teda ostetakse igal juhul. Seega vabalt võivad täituda meeletuimad ennustused 30 000 euro piiri vallutamisest, aga sama hästi võib Bitcoin aasta pärast maksta 10 000 eurot. Ta on rulett, mis mõnele meist osutub väga kasumlikuks ja mõnele kahjumlikuks, aga lõbus saab olema igal juhul.

Ennustus 7: Maailmamajandus ei varise kokku, vaid kasvab

Võib vist öelda, et turumajandus ja täna toimiv või vägisi toimimas hoitav finantssüsteem on liiga suur, et ebaõnnestuda. Vahet pole, kas keegi usub protsesse juhtivat nähtamatut kätt, Hiinat, annunakisid või Bilderbergi gruppi, on siililegi selge, et väga palju võita ei oleks totaalsest kaosest kellelgi ja seetõttu on nii suured kui väikesed huvigrupid kogu maailmas pigem praegust süsteemi ja suhtelist stabiilsust toetamas.

Sisuliselt teavad kõik juba ammu, et kui on jama, lahendavad riigid ja keskpangad selle ära ja raha on piiramatu ressurss. Igaks juhuks ei mõtle keegi hädavajalikust kaugemale, sest kui seda teha, on ees laiutav tühimik liiga õudne. Seega tuleb teha kõik selleks, et selles toolide mängus muusika niipea ei seiskuks.

“Koroonakriis” andis meile 2020 aastal vähemalt kaks head asja:

  1. Kindluse, et kui toimub kukkumine, sekkuvad valitsused ja külvavad kogu planeedi rahaga üle. Seega ei ole muret ja mäng võib jätkuda, sest ressursid ei ole enam piiratud. Julgen väita, et suur osa esialgsest V-kujulisest taastumisest oli ennekõike selle teene, et turuosaliste usk helgesse tulevikku ei löönud kõikuma, kuna usku köeti valitsuste põletatava rahaga.
  2. Võimaluse majanduse fundamentaalsest katkiolekust tulenevat turuosaliste ootamatut vedelakslöömist ja selle tagajärjel saabuvat suuremat krahhi määramatusse kaugusesse edasi lükata. Tuli ju paras kriis ja egas hullemat enam tule, eksole!

Ja kui kaardimaja veel kokku ei varise ning raha üha odavamaks muutub, tõuseb kahtlemata kõik alates kullast ja aktsiatest kuni kunsti ja veinideni välja, sest asjade väärtus laias laastus ei muutu ning kui kaks õuna maksab täna ühe pirni, on proportsioonid enamvähem samad ka 2021 aasta lõpus hoolimata sellest, et vahepeal võib õunte hind 50% tõusta.

Kokkuvõtvalt võib seega ennustada, et elu läheb mühinal ülesmäge, võibolla ootab meid ees isegi kergemat sorti buum ja ainus, mis üha suhteliselt väärtusetumaks muutuvaks rahas väljendatuna tegelikult korrigeerub, on erinevate toodete ja ettevõtete väärtus teineteise suhtes.

Elame, näeme!

Tänan tähelepanu eest ja soovin kõigile aasta lõppu tugevat tervist, hingerahu ja häid valikuid.

PS! Ärgem selgi aastal jõulukingituste ostmiseks laenu võtkem.

Pidage mind kiuslikuks, aga saa öelda, et ma seda hetke oodanud ei oleks! Võrdlemisi puhtas keskkonnas kasvanud ning toiduhügieeni üsna kõrgelt hindava kodanikuna on pealkirjas leiduv “vanarahvatarkus”, mida nurkade lõikamiseks või ebakvaliteetse toidu tarbimise ja/või valmistamise puhul argumentatsioonis sageli mainitakse, alati täiesti jaburana näinud. Ja just praegu on saabunud kurb, aga sobiv hetk jõuliseks vastuväiteks, sest inimesi on läbi aegade surnud ja sureb maailmas ka edaspidi solgisurma massiliselt, olgu see solk kuitahes “puhas” (mida ka mõnikord väita üritatakse).

Solk tähendab saastumist ja saastumine tähendab, et toidu sisse võib ja vaid hea vedamise tõttu ei pruugi sattuda baktereid, viiruseid või aineid, mis saavad organismile halvasti mõjuda ning halvemal juhul tappa.

Saastumist on mõistagi mitut sorti.

Toidus keeb elu

Ebapuhastes toorainetes, aga ka ebapuhastel pindadel (sh pakendid, töötasapinnad, köögitarvikud või Su enese käed) levivad edukalt bakterid ehk silmaga nähtamatud elusolendid, kellest osad on sedasorti sellid, kes jogurti sees Su enesetunde kuidagi paremaks tegema peaksid ning teine osa on sellised jõmmid, kes Su tahtlikult või tahtmatult haigeks teevad ja ära tapavad. Olen kindel, et isegi kui ta ei olnud selles kuidagi süüdi, on ühe Eesti kalatootja jaoks hiljuti valusalt selgeks saanud, et solgisurm ka olukorras, kus solki näha ei ole, on võimalik reaalsus, mille vastu peab iga päev esmapilgul ebamõistlikuna näivalt palju ressursse panustades võitlema. Ja ma ei usu, et keegi meist sooviks selle lapsiku vanarahvaväljendiga esineda inimese ees, kes on äsja kaotanud oma lähedase sedasorti bakteri tõttu, olgu see siis koolerast räsitud Londonis aastal 1854 või listeeriast võibolla esmakordselt laialdasemalt kuulnud Skandinaavias aastal 2019.

DNA ja RNA peale on ilus mõelda kui tordiküünlaid puhutakse

Lisaks elusolenditele saab solk sisaldada viiruseid, mis keskkoolis õpitut korrates on DNA või RNA jupid, mis pole teatavasti elusorganismid ja mille vastu sel põhjusel antibiootikumidega võidelda ei saa. On tõesti paremaid näiteid (noro- ja rotaviirused), sest käesoleval ajal pandeemiaks kujunenud ja maailmamajanduse halvanud koroonaviirus ei pruugi toidu abil edukalt edasi kanduda, kuid kindlasti on ta võimeline levima kõigega, mis on toiduga seotud. Lükates ostukäru, mida on kasutanud viirusest nakatunud ning enne poodi sisenemist nina nuusanud kaaskodanik, tõstes hiljem sama käega riiulist piimapaki kilekotti ning selle sangasid samas käes hoides toitu koju kandes, on pindadel kauem kui paar sekundit püsiva viiruse puhul alati mingi tõenäosusega võimalik, et isegi kui Sa oma nägu vahepeal kätega ei puuduta, tood viiruse koju piimapakil ja kilekotil ning hiljem hoolikalt seebi ja veega pestud kätega kotist toitu külmkappi ladudes saastad uuesti neidsamu kohti katsudes teisedki toidupakendid, mida kilekotist välja tõstad. Järjekordselt hoolikalt pestud kätega sööma asudes aga saastuvad Sinu või Su pereliikmete käed toidupakenditest ning viirus jõuab kogemata sihtkohta ehk organismi. Ja nii kahju kui meil kõigil ka ei ole, tähendab see ebasoodsatel tingimustel tegelikest protsentidest sõltumata masendavalt paljude jaoks solgisurma.

Mehukatti võib edukalt saastuda ka alkoholiga

Kui keegi nüüd soovib väita, et ma ju ei räägi “sellest puhtast solgist”, tasub meenutada, et metanool on samuti äärmiselt puhas aine, milles kindlasti puuduvad nii viirused kui bakterid, kuid millega saastunud toit või jook on kahtlemata tappev. Sarnase mõjuga aineid on Mendelejevi tabelis palju ning mõnikord kasutavad neid kodanikud, kelle jaoks teiste kodanike eksisteerimine on tülikaks muutunud, aga teinekord satub sedasorti solgiga saastunud toit me lauale, konservidesse, tinapeekritesse või alumiiniumnõudesse juhuslikult või lihtsast teadmatusest. Seega tapab inimesi edukalt ka väga puhas solk.

Võib päris julgelt öelda, et solgisurma on isegi viimase paarisaja aasta jooksul surnud miljonid ja see, et “keegi” ära pääses, oli õnnelik juhus.

Toiduga hooletult ümber käies on tõenäosus haigestuda või surra pigem suur kui väike ning tänu bakterite resistentsemaks muutumisele isegi ajas kasvav. Hoidkem seega hügieeni kaudu võimalikult hästi nii ennast, oma lähedasi, kliente kui võhivõõraidki, sest nagu elu on äsja näidanud, võib isegi kaugel Hiinas elav inimene ringiga nakatada sadu tuhandeid või miljoneid ja sealhulgas me lähedasi. Oma igapäevaste tegevuste tagajärgi mitteteades tasub seega vähemalt üritada isegi tühisena näivates toimingutes silmaga nähtamatuid ohte vältida.

Jääge terveks ja head isu!

Vanad eestlased olid lollid. Mitte, et mul midagi oma juurte vastu oleks, aga nad ilmselgelt ei arenenud muu maailmaga samas tempos, sest vastasel juhul oleks müüriõõnsustes ja kasvõi maa sees säilinud hulgaliselt kolmeteistkümnedast sajandist pärit eestikeelseid kirjalikke ülestähendusi ja keerulisi esemeid, mille sarnaseid võib imestusega uurida Lääne- ja Lõuna-Euroopa lossides ning muuseumites. Meie siin aga elasime samal ajal hoopis puust hoonetes ja tegime oma metsarahvatükke, mille kohta me toonase kirjaoskamatuse tõttu kahjuks liiga palju infot säilinud ei ole.

Küll aga oleme alati vähemalt omast arust olnud kõvad arvamuse avaldajad (vaata kasvõi seda blogi) ja “rahvatarkuse” järeltulevatele põlvedele pealesurujad. Pole üldse tähtis, et keskkond muutub ja paljud me tarkustest osutuvad aja jooksul hoopis lollusteks. Kõik peavad neid hiljemalt viinapitsi taga juubelilauas lõpuks kindlasti uskuma, sest noorus on alati hukas ja üleüldse räägib laps siis kui kana k***b. Väga helge ja tulevikku vaatav suhtumine, kas pole?

Selliste folklooris hulgaliselt leiduvate jaburuste tõttu alustan nüüdsest uut rubriiki, milles võtan ette vanasõnad ja veidrad uskumused, mille järgmine mingit kasu ei too. Ja alustuseks on vist üks levinumaid sellistest lollustest väljend, mida peaaegu igale eestlasele tema vanavanemad kümneid ja sadu kordi näpuga viibutades kordasid:

Võlg on võõra oma!

No tegelikult jah – see raha, mille Sa laenad, on tõesti võõra oma ja intress pealekauba. Aga see ei tähenda, et laenama ei peaks. Vastupidi – haistes võimalust laenatud rahaga midagi kasumlikku teha, tuleb vähegi vettpidavate kalkulatsioonide korral kasvõi kõik võimalik kokku laenata, sest kapital ongi päriselt kapitalismi alus ja ilma kapitalita on Su väljavaated millegi saavutamiseks erakordselt piiratud.

Raha teenib raha ja täpselt nii lihtne see ongi.

Pakun, et kümned või sajad eestlased on jäänud 90-tel “rongist maha” elu jooksul vanemate põlvkondade poolt sisse tambitud laenuhirmu tõttu. Ostmata tootmisseadmed, maad, hooned – paljuski kaotatud võimalused tänu vanadele eestlastele. Muidugi võib öelda, et intressid olid toona tänasega võrreldes kosmilised ja laenud kättesaamine ülikeeruline, aga ka võimalused raha omamisel raha teenida olid samal tasemel. Lihtsalt teine “risk-reward” tase ehk võrdeline seos riski ja tulususe vahel, nagu alati.

Ainus alternatiiv kapitalistlikus ühiskonnas rahast raha kasvatamisele on kasvatada seda oma töö ja teadmistega (sh selle viljad ehk intellektuaalne omand), kuid see kõik on veelgi keerulisem. Sel juhul sõltub tulemus ainult Su enese panusest ja samal ajal kui Sa magad või haige oled, on Su “tootlus” nullilähedane, kuid raha töötab targasti juhituna samal ajal edukalt edasi.

Muidugi peab paika “võlg on võõra oma” väljendi juures aspekt, et kui Su auto, külmkapp või puhkusereis on laenuga ostetud ja Sa seda raha kasumlikumalt kasutada ei ole osanud, ei ole Su auto, külmkapp ja puhkusereis tegelikult Su enda oma ja sellest ei teki ilmselt ka täiel määral rahuldustunnet. Tarbimislaen on jätkuvalt saatanast ja seda võime kõik peagi korduvalt saadud õppetundide põhjal oma järeltulevatele põlvedele õpetada, kuid me laste finantskirjaoskuse ja paremate otsuste huvides tasuks antud vanasõna öelda edaspidi umbes selliselt:

Võlg ja intress on võõra oma, kasum jääb endale.

Head vana aasta lõppu ja vähem pimedat usku meile kõigile!

Kallis kaasmaalane, luba ma ütlen Sulle tõtt!

Ülerahvastatud planeet

Ma tean, et see ei pruugi Sulle meeldida, sest tõde tavaliselt ei meeldigi kellelegi, aga see ei muuda tõde vähem tõeks. Ma ütlen seda Sinu, minu ja meie kõigi tuleviku kohta ja ma ei pea selleks olema selgeltnägija või prohvet, sest tulevikku puudutavad valusad tõed nagu tõsiasi, et 100 aasta pärast oleme kõik ühtmoodi surnud ja et fossiilkütused saavad maailmast lõpuks otsa, on paratamatus, mitte prognoos.

Planeedil Maa elab täna üle 7 miljardi inimese ja aastaks 2050 on see number kasvanud erinevate prognooside kohaselt umbes 10-le miljardile (vt ka https://en.wikipedia.org/wiki/World_population). Eestis seevastu elab täna 1,3 miljonit inimest ja meie asustus on tõeliselt hõre. Seega kui me ise kiiresti jänesekombel sigima ei hakka, peab meie roheaasade rahvastikutihedus kasvama sisserände abil, meeldigu see meile või mitte. Ja meile meeldib!

Miks meile sisseränne meeldib?

Asi on väga lihtne. Kui ei peaks meeldima ja üritame immigratsiooni igal moel blokeerida, anname vastava protsessi juhtimise teistele üle ja see on kohutavalt rumal mõte. Olukorras, kus elamiskõlbliku maa hulk inimese kohta väheneb, kasvab surve nö tühjade alade asustamiseks lähemate aastakümnete jooksul sedavõrd suureks, et meilt võetakse igal juhul õigus ise oma territooriumi üle otsustada kui on näha, et me kavatseme seda teadlikult mitte jagada.

Suur juht ja õpetaja

Illusioon, et me oleme mingi omaette otsustusõigust omav riik ja saame ise oma saatust määrata, ei maksa midagi kui meil just ei ole mingit imetabast majanduslikku või sõjalist supervõimet, mille abil kõik enese ümber olevad vaenlased ja liitlased kuuletuma panna. Ka liitlastest saavad selle vääramatu protsessi käigus survegrupid (nagu mõne kohaliku tütarettevõtte korporatsioonijuhtkond välismaal), sest inimestel on elamiskõlblikku maad tarvis, seega on tarvis lahendada probleem ja keegi tegelikult ei hooli Su sinimustvalgest kampsunist ja hingematvast isamaa-armastusest. Lõpuks ei ole väga suurt vahet, kas meie sisserännet hakkab juhtima Hiina, Venemaa, USA, mõni neljas või viies suurvõim, kelle mõjupiirkonda me selleks hetkeks jääme, sest selge on see, et ennekõike kaitstakse antud protsessi käigus enese huvisid ning üks kalurikülast väiksem rahvusrühm ei huvita eriti kedagi.

Seega sisseränne peab meile meeldima vähemalt keskmisel tasemel ehk sedavõrd palju, et ei tekiks vajadust meist julmalt üle sõita. Kuni migratsiooni juhtimine ja otsustusõigus on me endi käes, saame vähemalt püüda valida ja suunata seda, milline seltskond on me riigis teretulnud ja milline mitte. Ja eelnenust tulenevalt on kõige tähtsam küsimus hoopis järgmises lauses.

Kuidas me saame sisserännet enese jaoks kõige kasulikumalt teostada?

Tühi talu

Nüüd kui teame, et meile valikute puudumise tõttu sisseränne meeldib ning tahame, et Eestis elaks aastaks 2050 vähemalt 3-4 miljonit inimest (ja me tahame, sest sama suure territooriumiga Hollandis elab juba täna 17 miljonit ning kõik väiksemad numbrid ei ole seega rahvusvaheliselt kellelegi vastuvõetavad), peame tegema kõik endast oleneva, et Eesti oleks hästi kiiresti ehk kohe täna atraktiivne sisserändemaa, kuhu saavad vabalt absoluutselt KÕIK haritud, intelligentsed ja enesega hästi toimetulevad inimesed elama asuda. See on meile endale kõige kasulikum.

Joogivesi

Rahvastik on mõnes mõttes nagu joogivesi, milles on enamus täitsa ok kraami ja kui tegu ei ole destilleeritud veega, siis alati ka väike hulk sodi. Kuni see on veel võimalik ja on veel keda valida, tasub seega teha kõik selleks, et me riigi täitsa ok raami osa kasvaks niivõrd kiiresti, et ka paratamatult kasvav hulk sodi siin ära lahustuks, ei hakkaks seega ületama piirnorme ning joogivett solgiks ei muudaks. Kui 2 miljoni normaalse inimese hulka mahub elama näiteks 100 000 idiooti ja võibolla isegi 1 dünamiidijuku, siis 4 miljoni sisse mahub neid juba kaks korda rohkem, kuid riigi kulutused turvalisusele, meditsiinile ja administreerimisele ei kasva kahekordseks. Meil tekib sellest hoopis rohkem võimalusi taristu ehitamiseks, laulupidude korraldamiseks, propagandaks ja kõigeks muuks lahedaks, mida teha tahame.

Seega hea populistist poliitik või lihtsalt liiga lühikest vaadet nägev kitsa silmaringiga kaasmaalane, kes Sa täna ei taha sisserännet ja üritad kirjaoskajatest keevitajaid, ehitajaid, ettevõtjaid, kokkasid või keda iganes meie riigist eemal hoida, palun võta mõistus pähe, sest kui Sa oma jonni piisavalt kaua jätkad, võtavad otsustamise üle tugevamad. Kirjaoskajaid me jaoks sel juhul keegi enam valima ei hakka. Praegu on Sul veel võimalus importida sõltumata nahavärvist ja usust häid, keskmisi ja näpuotsaga paratamatult ka kehvemaid inimesi, seega kasuta kiirelt võimalust ning juhi seda paratamatut protsessi innuga ja targasti, et sellest meie rahvale suurim võimalik kasu tekiks.

Selle ilusa üleskutsega on paslik tänane šokiteraapia lõpetada. Head nädalavahetust ja ilusaid jõule meile kõigile Saksa jõululaulude ja -toitudega, Rooma paavstile alluvates kirikutes toimuvate jumalateenistustega ja Coca-Cola jõuluvanaga.

Elagu rahvuslus, kuni seda luksust jagub!

“Meist keegi ei jõua sellisesse vanusesse, kus kilod ei kao iseenesest.”

Niimoodi kõhnemaks ei muutuAjakirjandus on uue aasta puhul kaalulangetamisnippidest (tean see kõlab jäledalt – pidigi kõlama) pungil ja peavoolumeediaga pärivoolu ujudes tundub eriti kohane paljastada ka enda seitse ennekuulmatut nippi edukaks kaalulangetamiseks.

Lõppenud aastal täitus kindlasti mõni mu isiklikest eesmärkidest, kuid käesolev temaatika ei olnud veel eelmise aasta esimeses pooles isegi mingi eesmärk. Lihtsalt juhtus nii. Kui augustis kaalusin tavalisel hommikul umbes 92 kg ja halvemal 93 kg, siis täna näitas kaal mulle 76,6 kg ja see pole mingi rekord või väga vinge tulemus, vaid lihtsalt hommik oli selline ning on olnud keskmiselt samasugune juba umbes kuu aega. Julgen seega end isegi piisavalt edukaks lugeda, et üldse sel teemal kirjutada ja ausalt ma ei julgeks kui selles osas endas kasvõi natuke kahtleksin.

Laias laastus on mu kehakaal seega langenud minimaalselt 14 kg, aga reaalselt kuskil vahemikus 14-15 kg, mis on minimaalselt 4 kg parem tulemus kui algselt seatud eesmärk ja nii vähe kaalusin viimati 15 aastat tagasi.

Sealjuures ei ole ma tundnud kordagi, et kõht on tühi, ma pole teinud päevagi sporti, pole lugenud ühtki kalorit ja söön endiselt täpselt seda, mida tahan.

Kuidas seda saavutada?

Väga lihtne – tuleb vähem õgida!

Päriselt.

Nii lihtne see ongi. Kui Sa ei viitsi enam paks olla, siis ära enam ole ja kõik.

Kehakaal pole inimese juures mingi maru oluline näitaja ja mind tegelikult ei huvita ega häiri ei üle- ega alakaalulisuse teemad ega inimesed üldse, aga kui sellest kellelgi kasu on, siis loetlen allpool kõik oma salanipid, mille abil ise edukalt ja märkimisväärse pingutuseta kaalus alla võtsin ning mida ka varem alati uskusin paika pidavat.

Siin need on, minu järeleproovitud ja toimivad kaalulangetamisnipid:

1. Otsusta ära!

Edukas mees, aga mitte liiga kergeSee võib tunduda naljakas mõte, aga ilma otsuseta ei tee Sa midagi või kui teed, siis ainult nädal aega ja midagi sellest ei muutu. Põhjus, miks ma varem vabalt juurde võtsin, oli selles, et mind päriselt siiralt ei huvitanud, kui palju ma kaalun. Motti ei olnud.

Ühel ilusal õhtul oma praktiliselt ideaalses füüsilises vormis sõprade juures selgelt liiga kaua veini juues sain kuidagi eriti selgelt aru, et näen ikka kohutavalt nõme ja paks välja. Sellest hakkas väga piinlik ja selleks, et enam kunagi nii ei oleks, otsustasin natuke järele mõelnuna, et 10 nädala pärast olen vähemalt 10 kg kergem.

Panin isegi paika täpse kuupäeva (22.10.2016) ning kinnituse saamiseks ka teise kuupäeva (29.10.2016). Kinnitus oli mu meelest oluline, sest üheks päevaks suudab iga enesepetja ka kaalu ära petta, samas keskmiselt nädal aega olla endale sobivas kaalus tähendab juba suhteliselt kindlalt, et oled oma eesmärgi saavutanud.

Ilusate inimestega juhtuvad ilusad asjadMotivatsioon on väga tähtis ja kahjuks ei piisa inimese motiveerimiseks ainuüksi sellest, et kingapaelu on raske siduda, suvel ajab trepist ronides ilgelt higistama või kaubamajast tuleb iga kord suurema numbri särk valida. Sellest on kõigil täiesti kama ning need ebamugavused pole mingid tõsiseltvõetavad motivaatorid. Ja muide, ma usun, et lähedaste näägutamine ka ei ole.

Ei mina tea kui paljud lapsed seda jama siin lugema juhtuvad, aga kui otsene surmahirm kõrvale jätta, on kõige parem motivaator raudselt seks ja inimsuhted. Me teeme peaaegu kõike tegelikult iga päev teiste nimel ja olen tähele pannud, et absoluutselt kõik, kes soovivad kellelegi meeldida, võtavad kaalus alla või püsivadki ilusana. Samas need, kellel on kodus kõik hea ja turvaline (ehk sageli igav), võtavad pigem kaalus juurde. Isegi mingi umbisikuline soov “naistele meeldida” ei motiveeri inimest tavaliselt piisavalt, et ta reaalselt viitsiks kõhnaks hakata. Seega tasub motivatsiooniks mõeldagi välja mingi väga konkreetne ja ainult Sinu jaoks äge või hädavajalik eesmärk. Ja isegi kui see eesmärk siis vaid osaliselt täitub, on tulemus ikka kõvasti parem kui järgmised 10 nädalat sama paks edasi olla.

2. Söö vähem! Oluliselt vähem!

KvaliteetkraamSee on siin kõige olulisem punkt. Minusugune sporti mittetegev kontoritöötaja ei vajagi elus püsimiseks eriti toitu ja absoluutselt KÕIK söögikohad serveerivad Sulle iga toiduportsjoni liiga suurena. Seda ei pea ära sööma. Isegi poolt ei pea kui ei taha. Kartul, makaron, riis jms odav mass on seal taldrikul lihtsalt selleks, et toidukoht Sulle lahkem tunduks. Päriselt võid vabalt ainult liha ja parema osa salatist ära süüa ning ülejäänu järgi jätta. Ja ma tean, et olen selle taldrikutäie eest mõnikord üle 10 euro maksnud, aga sellest on täiesti ükskõik – põhimõtteliselt maksin ju hoopis maitseelamuse eest ja kellele see keedetud kartul ikka niiväga elamusi pakub?!

Kahest lõigust piisab, aga kuradi hea onLaias laastus võib öelda, et kaalu langetamiseks tasub koheselt hakata nii kodus kui väljas umbes 1/4 – 1/3 võrra väiksemaid portsjoneid tarbima. Kui see ei aita, siis veelgi vähem! Esialgu on jah naljakas kui tõstad taldrikusse ainult ühe tüki korralikku liha ja vaid näpuotsaga kõige paremaid lisandeid. Ja peale söömist üritab Su aju kindlasti Sulle mäkra mängida, sest enne kui ta aru saab, et kõht ongi päriselt peale kiiret söömist täis, kulub veidi aega ja lauast tõustes võib tunduda, et tegelikult õgiks hea meelega veel. Selleks pole siiski mingit põhjust, sest juba ~30 minuti pärast jõuab seal pööningul ka lõpuks kohale, et toitained saabusid ja kõik on jälle hästi. Võid oma aju selles mõttes isegi teadlikult läbi näha ja talle endamisi öelda, et ta on lihtsalt õudselt kaval või rumal kui Sulle sisendab, et täida aga paaki, sest ta lihtsalt ei tea, et kütus on juba torudes ja kohe-kohe tuleb uus laks parimaid aineid peale.

Lisaks Su enda ajule võivad muidugi ka sõbrad ja perekond Sind algul oma küsimustega rööpast välja lüüa, sest ei saa aru, mis jama see on. Pole mingit mõtet laveerida ning tuleb lihtsalt öelda, et nii on ja Sind üldse ei häiri kui teised Su ümber rohkem söövad või kui Sa toitu minema viskad – Aafrikasse seda ju nagunii ei saadetaks. Ja oma lapse järelejäänud söök viska ka rahulikult minema, sest seda polnud antud hetkel kellelgi tarvis.

Juba 10-15 päeva pärast läheb kõik iseenesest palju lihtsamaks, sest selle ajaga harjuvad nii aju, magu kui lähedased uue normaalsusega täielikult ning suur toiduportsjon tundub edaspidi isegi koomiline ning vastik.

Ilus komm. Hea ka.Toit on kütus ja massi ei saa lambist juurde tekkida, seega Sa ei lähe paksuks kommidest ega burgeritest ega jäätisest, vaid ülesöömisest. Proovin oma mõtet selgitada. Ma ei tea näiteks üldse midagi kaloritest (see pole mingi poos, ma ei tea neist ausalt midagi), aga miski ütleb mulle, et kui ma söön ära ühe kommi, saan sealt palju energiat ja tegelikult mul eluspüsimiseks peamiselt ainult energiat ja natuke kasulikke aineid ongi tarvis. Seega kui ma asendan selle kommi poole kapsaga, saan ehk tõesti sama palju energiat, aga pole seda tehes oma organismi kuidagi harjutanud mõtte ja tundega, et minu heaoluks ei pea kõht kogu aeg ägisemiseni pingul olema. Komm on samas palju parem kui kapsas, eks?

Korraga nii raskeks ei muutuHea uudis ongi see, et võid vabalt poole kapsa asemel süüa ära mingi maru mõnusa kommi, sest see ei tee kedagi paksuks. Ta kaalub ainult mõnikümmend grammi ja Sa ei saa hakata rohkem kaaluma kui sissesöödud grammide jagu. Tuleb lihtsalt aru saada, et kuna komm on väga efektiivne kütus, läheb väga palju sellest Su kehas päriselt käiku (ehk WC-s käies eriti midagi välja ei tule) ja ta kestab Sinu sees kaua. Kui Sa nüüd midagi peale selle kommi ei söö ja Sa pole mõni tegelane Marveli filmist, ei saa Su kaal mingi valemiga tõusta rohkem kui selle kommi jagu. Loogiline, kas pole? Seega pole mingit reaalset põhjust lisaks sellele kommile veel rämedalt õgida, nagu me heaoluühiskonnas kõik päevad läbi teeme, vaid harjuda tarbima tegelikult vajaliku energia kättesaamiseks sobiva aja jooksul sobivat kogust toitu. Nii lihtne ongi ja kõik järgmised punktid on toodud tähtsuse järjekorras lihtsalt abistamaks sellega hakkama saada.

3. Ära tee sporti!

Ei mingit pingutustSee kõlab kindlasti esimese hooga jaburalt, sest peaaegu kõik soovitavad ju sporti tegema hakata kui tahad kaalu langetada. Ära usu! See on täielik müüt ja turunduspläma!

Tegelikult on iga protsessi eduka muutmise võti alati muuta vaid üht komponenti, sest vastasel juhul on määramatus liiga suur ning kogu Su pingutus laguneb koost. Seega selleks, et edukalt kaalu langetada, muuda ainult toitumist ja jäta KÕIK ülejäänud komponendid oma elustiilis vähemalt esialgu samaks.

Täpne mõõtmineKui tegid enne 2 korda nädalas trenni, tee edaspidi ka, sest trenni ärajätmisel oled samuti üht komponenti protsessis näppinud ning see võib kõik paigast lüüa. Ja kui oled nagu mina, kelle suurimaks treeninguks on autoni ja tagasi kõndimine, ära jumala eest seda pingutust suurenda. Kui hakkad rohkem sporti tegema, saad kindlasti koheselt omaenese aju käest petta ja jääd lõpuks lolliks, sest automaatselt on Sul eluks rohkem energiat tarvis ja ole täiesti mureta – see asi Su kahe kõrva vahel leiab raudselt viisi, kuidas ja mis vabandustega Sind siis rohkem sööma meelitada. Sellise lisajokkeri mänguviskamine on kõige rumalam asi, mida Sa teha saad. Ära muuda oma elustiilis midagi peale toitumisharjumuste.

Ja kui lõppeesmärk ongi paremasse vormi saada, võta pigem esmalt kaalus alla, kontrolli, et see jääbki kestma ja alles siis hakka soovi korral enda füüsilist vormi timmima. Nii on lihtsam ja tulemus mõõdetavam.

4. Söö ainult seda, mida tõeliselt tahad!

Kapsad on jamadKõik, mida Sa oled varem kuulnud või lugenud kapsaste ja kaalikate abil edukast kaalulangetamisest, on mu ebaprofessionaalsel hinnangul täielik jura. Sa ei saa olla pikaajaliselt edukas, kui topid oma mao pidevalt mingit massi täis, sest siis ta arvab, et nii peabki olema ja teeb sealjuures ajuga päris head koostööd. Kui Sa siis lõpuks enam kapsaid süüa ei viitsi, tahavad nii magu kui aju ikka samu toidukoguseid ja ongi otsad vees, nagu öeldakse.

Seega mõttetu massi tarbimise asemel harjuta ennast ainult hea söögiga.

Big Tasty - minu lemmikburgerMulle meeldib rämpstoit. Söön vist ülepäeviti burksi, pitsat või kebabi jms “rämpstoitu”, aga teen seda maitse pärast ja enamus neist toitudest lendab prügikasti või sööb selle keegi teine ära. Näiteks keskmise pitsa puhul on 2 lõiku täiesti piisav ja sama pitsat kannatab ka ülejäänud perel süüa. Burkside ja muude toitude puhul täitub prügikast lihtsalt kiiremini, sest kahjuks siinkandis kebabi keegi friikateta ei müü ja mu meelest parim Mac’i burger on üheks toidukorraks isegi pisut liiga suur (ei kujuta täna enam hästi ette, kuidas vanasti teda einena ehk koos kartulitega ära õgida jõudsin).

Aga kui Sa pole nagu mina ehk Sulle meeldivad peenemad toidud, on isegi veel lihtsam. Kui Sulle maitseb hea juust, söö ja naudi seda, sest juust on vist mingil moel isegi kasulik. Kui meeldib kala, oled päris õnnega koos, sest ma pole kuulnud, et kalast keegi paksuks läks. Või kui Sulle meeldib sink, söö puhast sinki. Nii leib kui sai seal all on täitsa mõttetu pudi, mis on mõeldud ainult selleks, et Sa odavamalt täiskõhutunde saaksid. Selle asemel, et sedasorti odavaid täiteaineid näost sisse ajada, tasub päriselt kõik selle suhteliselt odava massi peale kulutatav raha panna 100% toidust naudingu saamisele.

Kalamari vs kapsas - selles on küsimusMa ausalt ei liialda öeldes, et kui leiad ülimat naudingut kalamarjast, saad ka seda endale tõenäoliselt vabalt lubada ja õhtuti lusikaga puhast kalamarja süüa, sest enamus pagaritooteid, kapsaid, jogurteid ja muud mõttetut massi jääb edaspidi ostmata ning nende peale enam kunagi raha ei kulu. Aga ära siis omast arust kaval ole ja seda kummist tehtud kalamarjalaadset toodet osta, sest võid optimistlikult arvata, et petad oma aju ära, kuid päriselt ta nii loll ei ole.

Täiskõhutundest tekkiva naudingu asendamiseks maitsenaudingutega tuleb süüa AINULT seda, mida tõeliselt tahad, sest ainult siis on Su aju rahul ja meel rõõmus ning on nõus järgmist toidukorda ootama, et seda täiega kaifida. Ja kui Sa ikkagi oodata ei taha, vaata järgmist punkti – näksimine võib ka pigem positiivne olla.

5. Unusta toidukorrad ja söö siis kui kõht tühi!

Kella vahtimine on mõttetuMingitel kellaaegadel konkreetsete taldrikutäite söömine võis olla mõistlik eelmise sajandi esimese pooleni, sest siis oli päev läbi tarvis nii rasket tööd teha, et esiteks polnud aega suvalisel hetkel midagi närida ja teiseks ei oleks inimene teisiti ka vastu pidanud. Praegu on juurdepääs toidule tavalisel kontoriinimesel enamvähem pidevalt olemas ning seega on muistsed rituaalid, et “kell 17:30 istun maha ja söön korraliku sooja söögi” täielik igand ja mõttetu tegevus, mis mõjub pigem Sind kahjustavalt. Nagunii tahad Sa pidevalt midagi närida, sest ahvatlus on olemas ja seega pole Su kõht enamasti üldse kunagi tühi. Pealegi ei ole selles “korralikus praes” ka enamasti midagi tervislikumat kui mõistlikult tervislikes ja ülimaitsvates näksides. Seega söö siis ja ainult siis kui kõht tegelikult tühi on ja sa seda tunned, mitte siis kui kõik arvavad, et nüüd on küll söögiaeg.

Juust ja veinVõibolla löövad arstid mu risti, aga olen aru saanud, et päeva kohta üks normaalne (sealjuures ka kerge) söögikord on igati OK, et eluks vajalik kätte saada ning kõik ülejäänu võid vabalt üle päeva laiali jagada. Või kui soovid, tee kaks või siis kolm eriti naeruväärselt kerget söögikorda – peaasi, et päevane koguste summa ikkagi sama tuleks. Minu jaoks on see üks normaalne toidukord tavaliselt näiteks lõunasöök. Hommikuti pole ma vähemalt 20 aastat peaaegu kunagi söönud ning õhtusöögiga teen täpselt nii nagu tuju on, sest kui tahan õhtu jooksul näiteks kartulikrõpse, mingit maru head juustu või liha õgida, ei saa kuidagi kõht nii tühjaks minna, et sinna veel ühe seaprae peaks peale viskama. Samas kui lõunasöök jälle üldse vahele jäi, on õhtul ikka midagi natuke rohkem tarvis.

Paindlikkus on palju tähtsam kui rutiin ning peamine on mitte lasta oma ajul iial näljatunde tõttu Sind õgima meelitada. Ja isegi väga näljasena tuleb ta julmalt ära petta ning ainult natuke söönuna lihtsalt oodata – küll ta aru saab, et kõik läks juba heaks.

Muide, ka igavusest teleka ees näksimine ja veini joomine on ok kui selle punkti eelmisi mõtteid uuesti loed – jäta lihtsalt õhtusöök üldse ära ja ilmselt õnnestub ikkagi kaalu langetada. Mul näiteks on õnnestunud.

6. Ära loe kaloreid!

Mis neist ikka lugeda ja üldse, mis asjad need on?

KaalumineParem jälgi igal hommikul oma kaalu ja vaata nädala trendi. Kui iga nädal mingil päeval näitab kaal ühe täiskilonumbrite jagu madalamat numbrit kui eelmisel ehk näiteks eelmisel nädalal oli Su kehakaal 79,3 kg ning järgmisel on mõnel päeval 78,6, oled õigel teel. Kehakaal ei lange iga päev. Pigem näed kaalul väiksemat numbrit mingite tsüklitega nii umbes iga 2-3 päeva tagant ning seega ei ole mõtet erutuda kui eile omast arust hullult nälgisid ja täna hommikul kaal ikkagi suuremat numbrit näitab kui eile hommikul. Ta on lihtsalt selline päev ja kui iga päev ülesöömist väldid, on homme või ülehomme keha ikkagi liigsest massist vabanenud ning number jälle ilusam. Täisautomaatselt.

Kehakaalu kiire langetamine on rumal mõte, sest sellest võib nii haigeks jääda, et enam ei saagi terveks ja seega salene sama aeglaselt nagu juurde võtaksid ehk nö märkamatult.

Täidetud munad jms heaKusjuures, kui pidevalt mõistlikult toitud ja pikaajaline trend on õige, ei suuda Sa ühe peoõhtuga ennast jälle nii paksuks õgida, et see tegelikult üldse kogu Su nädala ära rikuks. Ma olen mitu korda proovinud, sest mõnikord on ju pühad ja sünnipäevad. Midagi ei juhtu kui korraks palju sööd ja edaspidi ikkagi samal lainel püsid ja see on igati loogiline. Sama moodi ei nälgi Sa ju luukereks kui jätad kogemata ühe päeva üldse söömata. Lihtsalt halb on olla, aga kehakaalu mõistlik muutus toimub ikkagi pikaajalise protsessina ja ei sõltu otseselt Su seedeelundkonna ajutisest täisolekust.

7. Alkohol ei ole saatanast!

VanakeMa ei hakka üldse salgama, et see sisaldab kaloreid ja muidugi ei tohi alkoholiga liialdada, aga kui oled tubli ja teed kõike nii nagu ma eelpool kirjeldasin, võid vabalt iga mõne päeva tagant õhtul paar pokaali veini lipsu taha lasta ja midagi hullu sellest ei juhtu. Ta on jah efektiivne kütus, aga kui toidukoguste vähendamises reaalselt edukas oled, pole tarvis head veini poest ostmata jätta. Pigem vastupidi – see üks pokaal mõnel õhtul võib Sind teinekord reaalselt motiveerida kaks-kolm keedetud kartulit söömata jätma, sest usun, et nõustud, et kartul on hea veiniga võrreldes lausa erakordselt mõttetu ja maitsetu sodi. Vaata veelkord punkti 4.

Võite mind vabalt alkohoolikuks tembeldada, aga paar korda nädalas joon kindlasti paar pokaali veini ja sellest hoolimata mu kehakaal ei kasva. See kõlab vist veel eriti halvasti, aga kui tarvis, söön vähem, et mitte naudingutest loobuda. On ju eriline nauding näiteks terve õhtu üheainsa pitsi Vana Tallinna juures maailma asjadest ja autodest filosofeerida. Kartulit ei nuta sel juhul keegi taga.

 

Tead, lihtsalt võta alla kui tahad ja kõik!

Ma ei tahtnud jälle eepost kirjutada. Kui miski segaseks või puudu jäi, tasub ise loogiliselt mõelda ja kõik ikkagi õnnestub, sest peale mingite tõsiste meditsiiniliste põhjuste ei ole ühtki vabandust või põhjendust ülekaalulisuseks. On lihtsalt motivatsioonipuudus, laiskus, valed harjumused ja ühiskondlik surve.

Elu on ilus ja tegelikult saavutab igaüks kõik, mida soovib.

Jääme moodsaksSamas kui kaks esimest punkti hästi välja tulevad, oled 10 nädala pärast 10 kilo kindlasti kergem ning sama soojaga võtad veel natuke lisakski alla. See 10 kilo on ju tegelikult nii väike muutus (mingi paar vööauku), et kui ülikond välja arvata, pole isegi uusi riideid veel otseselt tarvis.

Head käesolevat aastat ja naudime edasi!

Lubage möödaSelle Jane Meimar-Parktali arvamusartikliga (http://arvamus.postimees.ee/2900759) Postimehe veergudel tuleb nõus olla, kuid tegemist ei näi olevat pelgalt Eestit, vaid kogu ühiskonda (või vähemalt Euroopa kultuuriruumi) iseloomustava tendentsiga.

Indiviid paistab olevat abitu ja rumal ning kui talle jäetakse võimalus teha valesid valikuid, tuleb teda sunniviisiliselt kaitsta või kui ta miskipärast soovib käituda keskmisest erinevalt, tuleb teda takistada.

Olen seda ka varem tõdenud, aga punkaritel on tänases maailmas selgelt oma koht ja võitlus, kuid vaid vähesed neist suudavad ja tahavad seda märgata olukorras, kus justkui pole välist jõudu ehk selget vaenlast, mis meid käsib ja keelab ning kus inimmass end vabatahtlikult lambakarjana rõõmsameelselt, regulaarselt, särasilmi tapale viib.

Ikka edasi, seltsimehed!

Eile hommikul peale ärkamist ja enne pannkookide söömist sattusin oma kümneaastase pojaga vestlema inflatsiooni teemadel ja kuigi seletasin tema jaoks laenamisest tuleneva inflatsiooni ära paberile joonistatud kriipsujukude abil, panin need hiljem veidi viiskamalt ka raali abil kirja. Mine tea, kes soovib oma lapsega samal teemal vestelda ja ilusamate piltide abil on see võibolla lihtsam.

Niisiis, tegemist on ülilihtsustatud skeemiga sellest, kuidas lisaks otsesele rahatrükkimisele tekib raha (ehk ostujõudu) riigis juurde ka laenamise tulemusel ning kuidas see soodustab mingil määral inflatsiooni. Tegemist ei ole täpse skeemi ega majanduskäitumise mudeliga, vaid lihtsalt illustratsiooniga sellest, kuidas asjad üldiselt majanduses toimivad.

Oletame, et riik trükib raha ja see “jõuab inimeseni”. Inimesel selles riigis on nüüd 10 000 eurot ja ta võib selle eest soovi korral midagi osta, aga hoiab igaks juhuks oma raha pangas.

Samal ajal leidub selles riigis kaupmees, kes müüb näiteks autot. Kuna inimene, kellel on 10 000 eurot, sai oma raha raske tööga, on ta nõus maksimaalselt selle auto eest 5 000 eurot maksma. Seega on auto hind 5 000 eurot.

Aga tegelikult on pank kasumit taotlev asutus ja on vahepeal laenanud 10 000-st eurost 9 000 eurot järgmisele inimesele. Nüüd on esimesel inimesel 10 000 eurot pangas ja teisel 9 000 eurot rahakotis.

NB! Siin on tähtis märgata, et üks võimalus raha hulka riigis reguleerida, on lisaks otsese rahatrüki piiramisele see, kui riik ei luba pankadel nii palju rahast välja laenata. Kui riik nõuaks reserviks 50%, saaks pank ainult 5 000 eurot välja laenata ja seega oleks riigis ostujõud kokku vaid 15 000 eurot.

Nüüd on riigis üks inimene, kes on nõus auto eest maksma 5 000 eurot, aga teine inimene, kes pole laenu saamiseks nii palju tööd teinud, on nõus maksma 7 000 eurot. Raha väärtus selle inimese jaoks on seega langenud. Kaupmees küsib hea meelega oma auto eest rohkem raha ning nüüd maksavadki sellised autod 7 000 eurot. Esimesel inimesel ei jää ka muud üle kui tunnistada, et tuleb lihtsalt veelgi rohkem teenida, et raatsiks sama auto kallimalt osta.

Auto ei ole sellest vahepeal paremaks muutunud. Kaup ise on jäänud samaks, aga kõik inimesed on nõus selle eest rohkem maksma – seega on raha selle kauba suhtes muutunud odavamaks.

Hiljuti esitletud Nokia Lumia 920 on leidnud vastukaja. Kuid see on olnud taaskord, vaatamata tõigale, et tegemist on igati korraliku telefoniga, pigem leige.

Nokiale heidetakse ette, et telefonil puudub vau-effekt ja seetõttu ei pruugi massid seda ostma tormata. Tõsi ta on, kuid Nokia positsioonilt sellist meediahullust korraldada, nagu on suutnud Apple, ei oleks ilmselt ka Ethan Hunt’i jaoks lihtne missioon.

Samas leiab siinkirjutaja, et Nokial ei pruugi vau-effekti tarvis olla, et edukalt müüma hakata. Kui Nokia suudaks teha taas välimuselt ilusa ja Windowsiga töötava telefoni, mis oleks enamvähem realistliku hinnaga, läheksid need aparaadid vana kooli inimestele nagu soojad saiad, sest olgem ausad – suur osa inimkonnast kasutab endiselt ka Windowsiga arvuteid ja ei ihka muutusi.

Lumiate peamiseks puuduseks täna on pigem see, et välimus ei lähe hinnaga päris hästi kokku. Noortepärane ja moodne värvi- ja korpusematerjalivalik, samas kõrgem hinnaklass on pigem sobilik täiesti erinevatele sihtrühmadele ja see natuke häirib. Disain müüb, aga tudengile orienteeritud disain ei müü ärimehele ja ärimehele mõeldud hind ei müü tudengile. Lumia disain paraku ei ole selline, mis sunniks öösiti unetult ümber oma telje pöörlema ja mõtlema, mis moel leida see raha, et nimetatud telefon endale saada.

Teine antud telefoniseeria juures häiriv asjaolu on see, et Lumiatest ei näi olevat ühtki väiksemate mõõtmetega versiooni. Vaatamata graafikaimedele ei ole mõõtmete poolest tahvelarvuti igapäevane kaasas vedamine kuigi mugav. Samuti ei ole mugav suure telefoni ühe käega kasutamine. Ja seda ei saa seda kanda püksitaskus, kui tahaks. Meesterahva jaoks, kes igapäevaselt vaid ülikonnaga ei käi, on see pigem probleemiks. Võib ju arvata, et Lumia ongi pintsaklipslase telefon, kellel on aega pidevalt kahe käega telefoni näppida, aga vaevalt Nokia turundusrahvas sellega oodatavate müüginumbrite kokkulöömisel nõus oleks.

Sellest kõigest hoolimata, kui Nokia suudab teha ilusate nimedega piisavalt ilusaid ja häid Windows telefone mõistliku hinnaga, ootaksin pigem tema positsiooni mõningast taastumist telefoniturul. Harjumuse jõud on suur ja kuigi leidub ahvatlevaid alternatiive, saab minu järgmine telefon, kui Nokia seni Windows telefone veel toodab ning vana kooli klahvitelefonid selle aja peale üldse turult kaovad, kindlasti olema Nokia. Aga selleni läheb veel palju aega ja selleski on sama tootja ise süüdi.

Turundusega seotud inimesed ilmselt teavad seda niigi, aga kõik ei pruugi sellega väga kursis olla, et me ei ole lihtsalt inimesed oma heade ja halbade külgedega, vaid teiste inimeste jaoks on igaüks meist bränd.

Bränd on definitsiooni kohaselt toote materiaalsete ja sümboolsete omaduste kombinatsioon, mis identifitseerib toote. Inimestest rääkides võib seega öelda, et minu kui inimese bränd on see, millisena teised inimesed mind tajuvad. Kellelegi mõeldes tekib meil automaatselt peas kujutluspilt sellest inimesest, tema välimusest, käitumisest ja iseloomujoontest. See ongi sisuliselt bränd.

Ja kuigi see tundub kohati jube, ei ole see bränd sageli samasugune kui inimene tegelikult. Kui me ütleme kellegi kohta, et ta on tore inimene, siis pole meil sageli aimugi, mis inimesega tegemist on, kuid meile on ta jätnud seniste kontaktide põhjal sümpaatse mulje. Samuti võib ühekordse lolli käitumisega rikkuda sind vähem tundvate inimeste silmis oma brändi, kuigi võid olla tegelikult tõesti hea, tark ja taibukas.

Kuskilt on mulle meelde jäänud, et brände luuakse, sest bränd loob tootele väärtust. Inimesena tasub seega endalt küsida, missugust brändi loon endale ja endast mina? Mis on see, mis mind teistest eristab ja kas see on pigem positiivne või mitte? Niimoodi enda käitumist teadlikult analüüsides ja kujundades saab aja jooksul ja järjepidevalt luua endast sellise brändi, mis sind ennast rahuldab, aga mis peamine – kasvatab sinu väärtust sind ümbritsevate inimeste silmis.

Jah, ka minul läheb sellele mõeldes süda pahaks ja ma tahaksin vastulöögiks lõhkised teksad ja neetidega tagi selga tõmmata, aga paraku on inimesed kõik võrdlemisi ühtmoodi silmakirjalikud ja pealiskaudsed ning selle asemel, et kedagi tundma õppida, teeme järeldusi selle põhjal, mis meile näib või mida meil näha lastakse. Ja paraku otsustab seetõttu lõpuks meie bränd paljuski meie edukuse.

Müügitöö tegijad teavad hästi, et kõige tähtsam on potentsiaalsele kliendile ennast inimesena müüa, sest kui see ei õnnestu, ei osta su kaupa keegi nagunii ja vastupidi, kui see hästi õnnestub, ostetakse ka seda, mida niiväga tarviski pole. Sama võib laiendada tööotsimisele, aga ka suhtlusringkondadesse kuulumisele.

Nii et kui sa järgmine kord näiteks internetikommentaariumites läbustad, valesti pargid, teenindajaga ülbitsed või prügi maha viskad, võid olla kindel, et sinu brändi väärtus langes märgatavalt.

Või vastupidi  – käi ringi naeratusega, ole alati optimistlik, aita teisi inimesi ja jaga oma teadmisi ning sinu brändi väärtus üha tõuseb. Varsti imestad ise ka, mis seltskonnas sa viibid ja kuidas sul kunagi igav ei hakka.

Ja kuigi tegelikult on seda palju raskem saavutada kui sellest rääkida, ongi see kõik täpselt nii lihtne. Tuleb vaid luua endale teadlikult tugev bränd ja olla edukas!