Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Category: Poliitika

Kallis kaasmaalane, luba ma ütlen Sulle tõtt!

Ülerahvastatud planeet

Ma tean, et see ei pruugi Sulle meeldida, sest tõde tavaliselt ei meeldigi kellelegi, aga see ei muuda tõde vähem tõeks. Ma ütlen seda Sinu, minu ja meie kõigi tuleviku kohta ja ma ei pea selleks olema selgeltnägija või prohvet, sest tulevikku puudutavad valusad tõed nagu tõsiasi, et 100 aasta pärast oleme kõik ühtmoodi surnud ja et fossiilkütused saavad maailmast lõpuks otsa, on paratamatus, mitte prognoos.

Planeedil Maa elab täna üle 7 miljardi inimese ja aastaks 2050 on see number kasvanud erinevate prognooside kohaselt umbes 10-le miljardile (vt ka https://en.wikipedia.org/wiki/World_population). Eestis seevastu elab täna 1,3 miljonit inimest ja meie asustus on tõeliselt hõre. Seega kui me ise kiiresti jänesekombel sigima ei hakka, peab meie roheaasade rahvastikutihedus kasvama sisserände abil, meeldigu see meile või mitte. Ja meile meeldib!

Miks meile sisseränne meeldib?

Asi on väga lihtne. Kui ei peaks meeldima ja üritame immigratsiooni igal moel blokeerida, anname vastava protsessi juhtimise teistele üle ja see on kohutavalt rumal mõte. Olukorras, kus elamiskõlbliku maa hulk inimese kohta väheneb, kasvab surve nö tühjade alade asustamiseks lähemate aastakümnete jooksul sedavõrd suureks, et meilt võetakse igal juhul õigus ise oma territooriumi üle otsustada kui on näha, et me kavatseme seda teadlikult mitte jagada.

Suur juht ja õpetaja

Illusioon, et me oleme mingi omaette otsustusõigust omav riik ja saame ise oma saatust määrata, ei maksa midagi kui meil just ei ole mingit imetabast majanduslikku või sõjalist supervõimet, mille abil kõik enese ümber olevad vaenlased ja liitlased kuuletuma panna. Ka liitlastest saavad selle vääramatu protsessi käigus survegrupid (nagu mõne kohaliku tütarettevõtte korporatsioonijuhtkond välismaal), sest inimestel on elamiskõlblikku maad tarvis, seega on tarvis lahendada probleem ja keegi tegelikult ei hooli Su sinimustvalgest kampsunist ja hingematvast isamaa-armastusest. Lõpuks ei ole väga suurt vahet, kas meie sisserännet hakkab juhtima Hiina, Venemaa, USA, mõni neljas või viies suurvõim, kelle mõjupiirkonda me selleks hetkeks jääme, sest selge on see, et ennekõike kaitstakse antud protsessi käigus enese huvisid ning üks kalurikülast väiksem rahvusrühm ei huvita eriti kedagi.

Seega sisseränne peab meile meeldima vähemalt keskmisel tasemel ehk sedavõrd palju, et ei tekiks vajadust meist julmalt üle sõita. Kuni migratsiooni juhtimine ja otsustusõigus on me endi käes, saame vähemalt püüda valida ja suunata seda, milline seltskond on me riigis teretulnud ja milline mitte. Ja eelnenust tulenevalt on kõige tähtsam küsimus hoopis järgmises lauses.

Kuidas me saame sisserännet enese jaoks kõige kasulikumalt teostada?

Tühi talu

Nüüd kui teame, et meile valikute puudumise tõttu sisseränne meeldib ning tahame, et Eestis elaks aastaks 2050 vähemalt 3-4 miljonit inimest (ja me tahame, sest sama suure territooriumiga Hollandis elab juba täna 17 miljonit ning kõik väiksemad numbrid ei ole seega rahvusvaheliselt kellelegi vastuvõetavad), peame tegema kõik endast oleneva, et Eesti oleks hästi kiiresti ehk kohe täna atraktiivne sisserändemaa, kuhu saavad vabalt absoluutselt KÕIK haritud, intelligentsed ja enesega hästi toimetulevad inimesed elama asuda. See on meile endale kõige kasulikum.

Joogivesi

Rahvastik on mõnes mõttes nagu joogivesi, milles on enamus täitsa ok kraami ja kui tegu ei ole destilleeritud veega, siis alati ka väike hulk sodi. Kuni see on veel võimalik ja on veel keda valida, tasub seega teha kõik selleks, et me riigi täitsa ok raami osa kasvaks niivõrd kiiresti, et ka paratamatult kasvav hulk sodi siin ära lahustuks, ei hakkaks seega ületama piirnorme ning joogivett solgiks ei muudaks. Kui 2 miljoni normaalse inimese hulka mahub elama näiteks 100 000 idiooti ja võibolla isegi 1 dünamiidijuku, siis 4 miljoni sisse mahub neid juba kaks korda rohkem, kuid riigi kulutused turvalisusele, meditsiinile ja administreerimisele ei kasva kahekordseks. Meil tekib sellest hoopis rohkem võimalusi taristu ehitamiseks, laulupidude korraldamiseks, propagandaks ja kõigeks muuks lahedaks, mida teha tahame.

Seega hea populistist poliitik või lihtsalt liiga lühikest vaadet nägev kitsa silmaringiga kaasmaalane, kes Sa täna ei taha sisserännet ja üritad kirjaoskajatest keevitajaid, ehitajaid, ettevõtjaid, kokkasid või keda iganes meie riigist eemal hoida, palun võta mõistus pähe, sest kui Sa oma jonni piisavalt kaua jätkad, võtavad otsustamise üle tugevamad. Kirjaoskajaid me jaoks sel juhul keegi enam valima ei hakka. Praegu on Sul veel võimalus importida sõltumata nahavärvist ja usust häid, keskmisi ja näpuotsaga paratamatult ka kehvemaid inimesi, seega kasuta kiirelt võimalust ning juhi seda paratamatut protsessi innuga ja targasti, et sellest meie rahvale suurim võimalik kasu tekiks.

Selle ilusa üleskutsega on paslik tänane šokiteraapia lõpetada. Head nädalavahetust ja ilusaid jõule meile kõigile Saksa jõululaulude ja -toitudega, Rooma paavstile alluvates kirikutes toimuvate jumalateenistustega ja Coca-Cola jõuluvanaga.

Elagu rahvuslus, kuni seda luksust jagub!

Arulage propagandaKuulsin täna kontorist koju sõites raadiost päris eeskujulikku propagandauudist. Nimelt Eesti maksukoormus olevat Euroopa Liidu üks madalamaid. Seda pidavat kinnitama tõik, et Eesti maksutulu (jah – tulu) SKT kohta on samal tasemel nagu Poola oma ning Eestist tahapoole jäi “vaid” seitsme liikmesriigi “maksukoormus”.

Mis siis muud kui hõisakem rõõmsal rinnal üheskoos ning tõstkem makse, seltsimehed, sest need on väga madalad ja me ei taha ju olla nagu mingid poolakad, eksole.

Kuid miks ma väidan, et see eelnimetatud uudis nii haledalt läbinähtavalt propaganda on (sõltumata sellest kas sellise sõnastuse söötis pressiteatena meediale valitsus või opositsioon)?

Väga lihtne – see sisaldas fakte, mis olid nii kaheksasse väänatud, et ka tippkondiitrite kringlid selle kõrval kahvatuvad.

1. On täiesti meelevaldne väita, et maksutulu suhe SKT-sse näitab maksukoormust. See võib näidata mida iganes alates maksude laekumise tasemest lõpetades maksulaekumiste struktuuri ja isegi SKT struktuuri eripäradega. Ehk siis suhteliselt suvalise näitaja ärakasutamise abil öeldakse pressiteates seda, mida parasjagu tahetakse öelda.

2. Euroopa Ühendusse kuulub 28 riiki. Kui Eestist tahapoole jääb vaid 7 riigi meelevaldne maksukoormuse indikaator, siis on Eesti Vabariik maksukoormuse osas mitte üks madalamaid riike, vaid natuke keskmisest allpool ehk kolmandasse neljandikku kuuluv riik.

Loodan, et lähiajal ilmub raadiouudis ka trükimeediasse. Vastasel juhul oleks tegu kolmanda punktiga, mis kinnitaks, et tegu oli labase propagandaga, sest millegi kuulmine on palju passiivsem tegevus kui lugemine ja seega võis antud pressiteade olla mõeldud vaid kuulmise läbi masside meelsuse kujundamiseks, et ei tekiks mõtteavaldusi ning vastukaja.

Nojah, olgem ausad – kavatsustest hoolimata juba tekkis.

Kena naine rattaga - ilma kiivritaGott sei dank! Keegi julgeb veel karjast eristuda ja asuda anarhistlikule “pimeduse poolele”.

Lugesin sellist artiklit ja sõrmed haarasid tahtmatult klaviatuuri järele:
http://arvamus.postimees.ee/2821634/sirje-niitra-kas-pott-pahe

Teadmata üldse, kes on Sirje Niitra või millised on tema muud seisukohad ja väärtushinnangud, olen vähemalt antud artikliga täielikult nõus. Ma tõesti ei arvanud, et keegi päriselt mõtleb jalgrattakiivri kõigile kohustuslikuks teha, sest see tundus lihtsalt rumala naljana. Ometi saan nüüd aru, et päriselt mõeldaksegi sellise seaduse peale. Uskumatu.

Näib ja sealjuures häirib, et (Eesti) ühiskond liigub täiesti jaburalt vales suunas, kus isiklik vabadus suurenemise asemel hiilivalt väheneb, sest pidevalt avastatakse uusi asju, mis on “ohtlikud” või “tervistkahjustavad” või lihtsalt “ebaratsionaalsed”, aga inimest tuleb ju kaitsta. Inimesele ei tohi anda laenu, müüa alkoholi ning ta tuleb (tema enese rahaga) kõige ootamatu vastu kindlustada. Kodanik ise ei tohi millegi eest vastutada, sest tema ju ei tea, kuidas peab käituma.

Vägisi hakkavad kõrvus kõlama Rammsteini laulusõnad:
“Ich kenne Schritte, die sehr nützen,
und werde euch vor Fehltritt schützen,
und wer nicht tanzen will am Schluss,
weiß noch nicht, dass er tanzen muss!”

Tule taevas appi!

Juurides käskude ja keeldudega välja pidevalt nö kõige suuremaid ohte, jõuame paratamatult aina uusi ja uusi vabadust piiravaid seadusi vastu võttes peatselt ulmefilmidest nähtud värdühiskonda, kus näiteks:
– peale kella 9-t kodust välja minna ei tohi (kuritegevusoht!),
– reisida ei tohi (haiguste ja terrorismioht!),
– kõik peavad kaks korda nädalas paarikaupa keppidega kõndima (väiksem südame- ja veresoonkonnahaigusteoht!) ja
– igaüks peab kõik oma kulud-tulud Rahakooli asemel riigiportaalis deklareerima (et poleks vaesuse ja kahtlase käitumise ohtu!).

Kui nii edasi läheb, on Eestis kujunemas soodne platvorm mõnele uuele tõsiselt selge maailmavaatega paremliberaalsele erakonnale.

Oleksin valija.

KaksTelefoniTulles tänaste päevasündmuste valguses tagasi ühe mitte kõige uuema EVEA artikli juurde, siis mulle näib, et Eestis väikeettevõtjana tegutsemine on muutumas täiesti mõttetuks ning inimesi sunnitakse poolvägisi pigem palgatöölisteks, kes ei pea mõtlema, mis moodi Maksuametile pidevalt tõestada, et Sa pole seaduserikkuja.

Üle 1000-euroste arvete automaatne käibedeklaratsiooniga esitamise kohustus, riigi pöördumine kohtusse, et mitte vastu võtta EL-i direktiivi mikroettevõtete aruandluskohustuse lihtsustamiseks ning sõiduautode soetamisel käibemaksu mahaarvestamisele seatav piirang on vaid kolm aktuaalsemat näidet selgelt kontrolli- ja umbusaldusühiskonna suunas liikumisest, kuid Eesti viimase aja maksupoliitika kujundamises ja Maksuameti tegevuses on igal sammul märgata “proovime, ehk õnnestub raha saada” käitumise üle võlli hoogustumist.

Minu jaoks on tänaseks huumoriuudiseks Maksuameti väide, et kui kasutate oma ettevõtte telefoni ka abikaasale või emale helistamiseks, tuleb selliste kõnede maksumus ettevõtte kuludest sisendkäibemaksu arvutamisel maha võtta. Ma loodan, et kõik ettevõtjad (sh suurfirmad) ikka on alati nii teinud, eksole, sest vastasel juhul on tegemist kelmusega. Igatahes tulevikus peab seda kindlasti tegema ja ma ei tee nalja!

Mitte, et see oleks mingi oluline probleem, aga muret teeb asjaolu, et selliste kõnede eristamine maksuaruandlust koostades maksab väikeettevõtte jaoks reaalselt kordades rohkem kui on käibemaksusumma erinevus, mis pärast isiklike kõnede lahutamist tänu paar eurot väiksemale sisendkäibemaksule lisaks maksta tuleb. Alternatiiv oleks näiteks hakata 90-te suurärimehe kombel omama ja kaasas kandma kaht mobiiltelefoni, et arvestus era- ja töökõnede vahel segi minna ei saaks. Uskumatult jabur.

Kliima ja keskkond pole Eestis kunagi suurem asi olnud, kuid viimasel ajal näib ka üldise vabaduse ja mõistlikkuse osas üha lähemale jõudvat olukord, kus “pigem siin ei elaks”. Aga tuleb tunnistada, et meil on asjad veel isegi hästi ja vaatamata kõigele läheb kindlasti selgi korral minu hääl parempoolsele poliitikale, samas võibolla mitte enam sellele erakonnale, keda varem valisin. Kahju kohe.

Ahjaa, pika jutu sissejuhatuses viidatud artikkel ise oli see:
http://evea.ee/index.php/54-uudised/evea-meedias-2013/457-kersti-kracht-miks-tulistatakse-maksukuritegudega-voideldes-koigi-ettevotjate-pihta-04-05-2013

Päris täpselt ei oska ma seda välja arvutada, sest see sõltub paljuski omandist (nt maamaks), tarbimisharjumustest (aktsiisid) ja muudest personaalsetest teguritest, kuid laias laastus saab arvutada järgmiselt.

Kui teenime 1000 eurot, tuleb riigile maksta:

  • 425.51 eurot sotsiaalmaksu,
  • 227.54 eurot tulumaksu,
  • 54.15 eurot töötuskindlustusmaksena ja
  • 25.79 eurot teise pensionisamba maksena.

Jättes kõrvale moodsa aja protsendiarvutuse mambo-jambo, tähendab see vanasse talupojaaega tagasi minnes seda, et 1000 euro taskusse jäämiseks tuleb teenida 1733 eurot ja sellest umbes 42,3% ära anda.

Kuid see pole veel kõik. Oletades, et me ei tarbi salakaupa, tuleb iga ostetud asja pealt veel riigile ära anda 20% käibemaksuna. Kui oleme tublid ja säästame oma eelnevalt väljaarvutatud allesjäänud 1000-st eurost 10% ehk 100 eurot ja ülejäänud 900 eurot kulutame tarbimisele, teeb see täiendavalt maksudena äraantavaks summaks 150 eurot (900-900/1,2).

See tähendab, et me saame tegelikult “päriseks endale” 1000-150=850 eurot ja riik on saanud 733+150 = 883 eurot.

See teeb maksumääraks umbes 51% ehk üle poole sellest, mis meil on vaja oma tööga välja teenida.

Kuid ka see pole veel kõik. Lisaks maksame riigile maamaksu, riigilõivusid, aktsiise ja muid vähem või rohkem varjatud makse, mistõttu võib maksudeks reaalsuses kuluda kaugelt üle poole meie poolt väljateenitavast rahast. Ma ei ole kindel, et feodaalid sada või rohkem aastat tagasi meilt enam koormisi nõudsid. Erinev on see, et täna me lihtsalt ei näe neid makse nii selgelt ja meie elustandard on muutunud ehk et vaatamata vähemalt sama suurtele koormistele elame ikkagi ära.

Ja me nimetame end sealjuures vabadeks inimesteks.

Eelmisel nädalal hääletati järjekordselt maha Keskerakonna poolt Riigikogusse lugemisele saadetud seadusemuudatus, mis taotles füüsilisele isikule astmelise tulumaksu kehtestamist. Tulemus vastas järjekordselt ootustele.

Õnneks on selles mõttes meie väikeses riigis veel hästi, et Skandinaavia eeskuju pole igal tasemel liigselt nakanud ning mõnes valdkonnas on õiglustunne siiski säilinud.

Miks õiglustunne? Miks ei peaks need, kes rohkem teenivad, ka rohkem maksma?

Ma ei hakkaks siinkohal äraleierdatud tõdesid uuesti üle kordama, sest eks igaüks teab, et üks neljandik 10 000-st ei ole sama mis üks neljandik 100 000-st. Pigem vaataks natuke suuremat pilti.

Nimelt, seltsimehed sotsialistid, ärgem unustagem, et füüsilise isiku tulumaksu astmeliseks muutmine sunnib rohkem maksma ennekõike just seda osa töölkäivast elanikkonnast, kes selle kõrge oma reaalse pingutuse ja tubli tööga välja teenivad. Tõeliselt suure sissetulekuga inimesi see teema ei puuduta, sest väga vähesed neist (mõistagi meeldiks mulle kirjutada “meist”)  saavad enamuse oma tulust palgana. Pigem tuleb see dividendide või muu säärasena, millelt on tasutud ettevõtte ehk juriidilise isiku tulumaks ja mida õigluse huvides topelt ei maksustata.

Ettevõtlikud inimesed, kes teenivad väga suurt palka, on samuti üldiselt sedavõrd leidlikud, et piisava maksude erinevuse korral suudavad investeerida oma ajast selle mõne tunni aastas ning teha endale juriidiline isik, mille kaudu dividenditulu saada, aga millele samal ajal näidata ka ettevõtlusega seotud meie igapäevaeluga seonduvaid tegelikke kulutusi kasumi õiglaseks vähendamiseks.

Seega jäävad astmelise tulumaksu raudsesse haardesse pigem edasipüüdlikud tublima keskklassi töötajad, kelle tulu on päriselt ka pale higis oma tervise hinnaga välja teenitud.

Küsiksin oma 9-aastase poja sõnadega, et millises universumis on õiglane küsida tublimatelt töötajatelt hüppeliselt suuremaid makse ja sellega neid tagasi ühisesse katlasse tagasi tirida?

Sisuliselt on seega kogu jutt füüsilise isiku astmelise tulumaksu õiglusest täielik mull, sest viib olukorrani, kus tõeliselt suurte sissetulekute korral “ettevõtlus edeneb”, kuna on tarvis rohkem teist kaudu tulusid saada ning reaalselt hakkavad rohkem maksma just need keskklassi jäävad inimesed, kes tubli palgatöölisena kõige rohkem pingutavad.

Lõpuks loob see ühiskonna, kus pinguta palju tahad, ikka oled keskmine, sest küll riik selle eest hoolitseb, et su oravaratta laagrid tihkemalt kinni keerata kui ratas liiga kiireks läheb. Ja kui sa enam ei viitsi ning hakkad ratast aeglasemalt liigutama, visatakse põhjuseid uurimata osa nende oravate pähklitest ka sulle, kes muidu jõulisemalt jooksevad, sest ilmselt oled sina nõrgem.

Sel juhul sooviksin nõrgemate sekka ja tänan pähklite eest, seltsimehed.

Aga kas niimoodi riik ja ühiskond edeneb?

Täna ilmus päris huvitava pealkirjaga artikkel Postimehes. Artiklis väideti, et lapsevanemad toetavad õpetajate palgatõusu. Veendunud parempoolsena sain pealkirja järgi asjast kohe aru nii, et lapsevanemad maksavad õpetajatele omalt poolt palka lisaks.

Paraku selgus artiklist tõsiasi, et kogu jutt toetamisest oli vaid soe aur, sest tegu olevat algatusega Facebook’is ja kogu aktsiooni ainus mõte on see, et saab näidata oma poolehoidu õpetajate palgatõusumõttele. Asja eesmärk jääb siinkirjutajale arusaamatuks, sest ettepanekute ja toetusavalduste tegijad peaksid kahtlemata äranäitama ka vahendid palgatõusu võimaldamiseks.

On suur vahe sõnadega toetamisel ja tegudega toetamisel.

Artiklis on mainitud, et algatusega oli avaldamise hetkeks liitunud üle 7700 inimese. Praeguseks on liitunuid üle 8000. Kui igaüks sellest kaheksast tuhandest lapsevanemast oleks nõus 10 eurot kuus maksma, saaks Eestis 800 õpetajat igal kuul 100 eurot rohkem palka.

Saan aru, et 100 eurot pole kuigi suur palgatõus, aga 1000-eurose palga korral teeks see palgatõusuks siiski 10%, mis on kindlasti tänase erasektoriga võrreldes igati konkurentsivõimeline palgakasv.

10 eurot pole kuigi suur summa, aga kardetavasti kukub sellise kulutuse peale ära 90% tänastest Facebook’is “toetajatest”. Teisest küljest ise oleksin pigem nõus just sellise tegeliku toetusega ja usun, et pole kindlasti ainuke. On väga tõenäoline, et Eestis leidub piisavalt tegusaid inimesi, kes on nõus maksma 10 eurot kuus, mille tulemusel kõigi Eesti õpetajate palk 100 euro võrra tõuseks.

Kas teeme ära?

Selline tegelik otsetoetamine aga viis mind loogiliselt juba järgmiste mõteteni, millest ehk ka lähiajal kirjutan. Igal ideel peab olema aega küpseda.

Kuna kodus haige olles pole midagi eriti paremat teha kui tutvuda erinevate vaatenurkadega maailmale ja ühiskonnakorraldusele, vaatasin lõpuks läbi viimase Zeitgeist’i filmi Moving Forward ja tahaksin seda nüüd pisut arvustada.

Olgu algatuseks öeldud, et olen seda tüüpi inimene, kes kahtleb üldse kõiges ning seetõttu lihtsalt peab küsima kiuslikke küsimusi ka siis, kui põhimõtteliselt pole tal ühtki korralikku vastuväidet, miks asi toimida ei võiks.

Kogu selle filmi sissejuhatav osa oli pikk, aga selles mõttes ok, et valitud eksperdid esitasid valitud väiteid, mis ilmselt vastavad ka tõele.

Umbes filmi poole pealt tekkis mul küsimus, et kui praegune ühiskonnakorraldus ja majandussüsteem kõik nii halb on, siis mis see parem olla võiks. Peagi saabus vastus ja lahendusena pakuti kogu filmi teise poole vältel uutmoodi maailmakorraldust. Väga hea, sest vastasel juhul oleksin filmis juba pettuma hakanud.

Siiski sai minu jaoks üsna pea selgeks, et uue ressursside juhtimisel põhineva maailmakorralduse juures on mõned asjad, mis teevad selle kasutuselevõtu filmi lõpus visuaalselt kenasti esitatud rahumeelse revolutsiooni korras täiesti võimatuks – inimkond pole selleks lihtsalt vaimselt valmis. Ja kuigi ma võin kuskil enese sees nõus olla selle parema maailma paremusega ja aru saada, et see oleks suurepärane uus ühiskond, ei hakka see kõik ikkagi minu jaoks tänase kapitalismist läbi imbunud inimesena lihtsalt tööle.

Individualism on see, mis teeb tänase inimese sellesama helesinise unistuse vaenlaseks.

Näiteks, kui tootmist juhitakse tsentraaleslt dünaamiliselt vastavalt nõudlusele, siis millises etapis tuleb mängu pakkumise mitmekesisus? Kuidas ma saan enda magamistuppa barokkstiilis mööbli, millist naabrimehel pole ja vannituppa kandilise valamu kuigi see on ebapraktiline? Või mil moel näiteks rõivatööstuses mitmekesisus tekib, kui kõige ratsionaalsem on tõenäoliselt toota näiteks halli riiet? Kas me hakkame kõik suhteliselt sarnased välja nägema – sel juhul tänan, ei.

Inimene on vähemalt tänases lääneriikide ühiskonnas üsna individualistlik – ta tahab teisest erineda ja seda mitte ainult hinge ilu poolest. Disain, sh ka tootedisain on väga subjektiivne ja seetõttu peab meil vähemalt näiliselt olema tohutu hulk valikuid (kõige parem on see kui me isegi ei tea kui palju neid valikuid on). Enne kui inimene disaini osas ükskõikseks ei muutu, pole mingi ühtne asjade tootmise juhtimine puhtalt ratsionaalsete kaalutluste alusel võimalik.

Väidan, et tänane inimene on isegi nii palju individualist, et umbestäpselt tunni ja 42 minuti pealt mängu tulnud omandi puudumine paljude asjade puhul hävitaks hetkel koheselt kogu loodava süsteemi. Miks?

Pole omandit, pole vastutustunnet.

Ma ei räägi siinkohal päriselt endast, sest olen kindel, et oleksin üks korralik ühiskonnaliige, aga ikkagi. Miks peaksin tagastama mingi asja pärast kasutamist kuskile raamatukogu tüüpi kesklattu, kust teised inimesed seda samuti kasutamiseks laenutada saaksid, kui võin selle sama hästi koju riiuli peale panna või jõkke visata? Trahvid? Penaltid? Missugused, kui küsida tohib, kui raha pole üldse olemas? Ütlete, et panete mu vangi! Väga hea – siis ei pea paika väide, nagu väheneks kuritegevus 95%. Ok, ma olen kindel, et mingi normaalne motivatsioon mõeldakse raudselt välja, et inimene nii omakasupüüdlikult ei käituks. Näiteks saan söögiks 5 tera riisi vähem või midagi ja see kindlasti motiveerib.

Aga mis takistab mind parasjagu kasutatava auto korralikult täis lagastamast või näiteks selle istmetele noaga kirjutamast “Mõ bõli zdes”? Kas igas autos on kaamera? Ok, oletame, et ongi, aga siis mis teeb minu erinevaks kolme väikelapsega pereemast, kelle lapsed auto kogemata täis lagastavad? Milline kriminaaljuurdlusrühm seda kõike uurib ja kes mind ikkagi vastutusele võtab? Ja kui igas autos on kaamera, siis kuidas saan ma pruudiga autokinos ameleda nii, et seesama kriminaaljuurdlusrühm kaamerast seda kõike ei vahi? Ja kui vahib, siis kas neid ka karistatakse kuidagi? Palju probleeme üheainsa asja pärast – pole omandit, pole vastutust. Vähemalt praeguse aja inimene ei tunneta seda.

Ja siis veel omandi puudumisest. Mis meie elu mõte on? Te ütlete, et maailma parandada ja tagada oma järeltulijatele parem tulevik jne. Tegelikult ei ole – tänapäeva inimese elu mõte on omada asju. Paremaid kui teistel ja rohkem kui teistel. Ma julgen tunnistada, et olen päriselt ka nii tühine inimene, et ei teagi, mis pakuks mulle elus veel rõõmu peale garaažis enamus aega jõude seisvate omaenese autode juhiistmel olesklemise ja teadmise, et mul on need olemas. Eriti heaks näiteks on siikohal Volga, sest sõita on temaga suur piin ja selleks ta hästi ei kõlbagi, aga omada on teda ikkagi pagana hea tunne.

Oleme siin kapitalistlikus ühiskonnas kõik ammu korralikult just selleks omanditundest tuleneva kaifi saamiseks programmeeritud ja meid ümberseadistada on peaaegu võimatu. Meile ei meeldi kui meie asju käpitakse. Me oleme nõus teise inimese koguni maha laskma, kui ta meie asju näiteks nälja või puuduse tõttu näppima tuleb.

Kas selline inimene on valmis loobuma omandist?

Mitte mingil juhul. Samal hetkel kui esimene Venus Project’i põhjal ehitatud linn vähemalt mingis osas valmis saab, kargab bussitäis organiseeritud “ettevõtjaid” selles asuvasse juhtimiskeskusse, tulistab mõned lillepotid puruks ja kuulutab kogu linna koos selle elanikega enda omaks. Selle vastu saab ennast muidugi kaitsta – sõjaväega, mis on ju samas ressursside raiskamine, nagu me teame. Siiski teostatav.

Aga kuidas kaitsta ennast nende inimeste vastu, kes ei tule relvaga juhtimiskeskusse? Kuidas kaitsta ennast juba algselt infiltreerunud omakasupüüdlike inimeste vastu, kes osalevad projektis algusest peale? Kes seda maailma siis ikkagi juhib, kui seda juhib “teadus”? Millised ressursid kellele eraldatakse? Kellel on kui head elutingimused ja kas keegi selle maailma käivitajatest ja juhtfiguuridest ei või seda kõike siiski endale allutada? Miks mitte?

Juba ainuüksi see kahtlus tähendab, et me ei ole selliseks ühiskonnakorralduseks revolutsiooni korras valmis. Revolutsioonidel on tarvis koordinaatoreid. Koordinaatorid ehk juhid on samuti inimesed ja seetõttu peab igaüks automaatselt küsima: “Kuidas on tagatud juhtide erapooletus ja omakasupüüdmatus?

Kuni see süsteem üksipulgi läbipaistvalt ja aursaadavalt ära seletatud pole, ei tule asjaga ikkagi suurem osa inimkonnast kaasa, sest see tähendaks varem või hiljem pelgalt ühe orjuse teise vastu vahetamist. Tänases orjuses on meil vähemalt illusioon, et olles edukad, omame asju. Omandi puudumisel poleks enam sedagi.

Võite lugeda mind menševikuks, aga usun selles mõttes palju enam järk-järgulisse juurutamisse. Esmalt riik, siis teine jne. Teine realistlik võimalus on uue ühiskonnakorralduse teke läbi mingite tohutute kannatuste, mis ei pruugi meist praeguse plahvatusliku rahvastiku juurdekasvu tingimustes enam kaugel olla. Täiesti võimalik, et kui suurem osa inimkonnast välja sureb, suudab järelejäänud osa alternatiivide puudumisel uutmoodi ühiskonna ikkagi toimima panna.

Kuid film oli hea ja idee ise on ikkagi ilus. Loodan siiralt, et kunagi on inimkond selleks kõigeks valmis, aga sama palju loodan ka seda, et minu silmad seda ei näe, sest minusugune omakasupüüdlik ning arengutasemelt ahv selleks valmis ei ole.

Täna juhtus mulle tänu mu kallile abikaasale kätte 1889. aastast pärit kaheksas trükk C.R. Jakobsoni teosest “Kooli Lugemise Raamat” ja see, mis jutte sellest lisaks algpõhjusele, miks see raamat täna välja otsiti, leida võis, köitis mind päris tükiks ajaks.

Üheks tähelepanuväärseks peatükiks on selles raamatus 218. lugu pealkirjaga Eüropa ehk Euroopa ja sooviksin seda siinkohal lausa tsiteerida, sest antud peatükk annab ettekujutuse Euroopast ja Eesti inimese nägemusest selle kohta enne mõlemat maailmasõda ja enne igasugust meie mõistes integratsiooni algust.

Ka on siin huvitavaid sõnu. Pole leiutatud sõna “manner” ega “ookean”. Samuti puudub sõna “lääs” ja “vulkaan”. Ka on kogu selles tekstis kirjaviga ühe riigi, Helwetsia nimes. Helwetsia tähendab muide Šveitsi, aga ei Šveitsi ega ka Š tähte selles peatükis ei leidu ning “Šotimaa” on kirjutatud seetõttu väga tänapäevaselt “Shotimaa”. Niisiis…

Eüropa

218. Eüropa maast üleüldse.

Küll on Eüropa maa suur, küll lautab ta ennast igapidi kaugele laiale, siiski on ta meie wiiest maailma jaust see kõige weiksem. Põhjas on ta piirid Põhjajää meri, õhtupool Atlandi meri, ja lõunas Wahe- ja Mustmeri. Igal pool elawad inimesed, kes tarkuse ja waimuhariduse poolest kõigist teistest maailma rahwastest ees. Külmad Põhjamaad üksi on inimestest tühjad, kuhu aga harwa mõned kütid ehk põdra karjatsed ja kalapüüdjad mõneks ajaks elama tulewad. Puud on seal wõsu suurused, rohu asemel kaswab sammal, ning suurem jagu aastat läbi katab lumi ja jää maad ja wett.

Aga mida rohkem lõuna poole meie tuleme, seda suuremat ilu ja rikkust leiame. Siin kaswawad ju sitroni puud, wiigi- ja wiinamarjad ja mitmesugu muud wiljapuud. Wäljad annawad kõiksugu põlluwilja, metsad ja heinamaad on täis rikkust, ning kõrged mäed ulatawad oma igawese lumega kaetud tippudega pilwedesse. Tuhanded laewad sõidawad risti ja rästi mööda jõgesi ja merd, toowad meile kaugelt maalt puuwillu, kohwi, suhkrut ja palju teisi asju ning wiiwad Eüropast jälle muud kaupa kaugele maale.

Suurem jagu Eüroplasi on risti usku; üksi Türgimaal elawad Muhamedi usulised, Juudid elawad lahus kõiges Eüropas. Kunstid ja tarkused on Eüroplase üle kõige teiste rahwaste tõstnud ning teda nõnda waimu poolest teiste walitsejaks teinud.

Tahaksime meie kõik Eüropa maad ühest merest teiseni iga pidi läbi käia, siis leiaksime mitmet seltsi rahwaid, kellel igaühel oma eluwiis ja oma emakeel on. Meie räägime Eesti keelt, mis Soome keelega piatselt ühte läheb; aga teistsugu keelt räägiwad Wenelased, Lätlased, Sakslased, Hollandi rahwas, Prantslased, Hispania, Portogali ja Italia rahwas, Daanlased, Rootslased ja Inglased, Kreeka rahwas, Türklased, Ungrid ja Poolakad. Kõik Eüropa riigid ei ole ühe suurused. Wenemaa on nende seas kõige suurem. Kõige wägewam riik mere peal on Inglismaa, kelle sõja- ja kaubalaewad kõik mered läbi käiwad. Tarkuse poolest on Prantsuse-, Inglis-, Hollandi-, Saksa- ja Wenemaa teistest ees, ning maalimise ja laulmise kunsti poolest Italia.

Kõige kõrgemad mäed on Helwetsia- ja Lõuna-Saksamaal; mägesi on aga Türgi-, Kreeka- ja Italiamaal ja tema saartel Sitsiilias, Sardiinias ja Korsikas; nõndasama ka Portogali-, Hispania-, Lõuna-Prantsuse-, Rootsi-, Norra- ja Shotimaal ning lõpeks tulepurskaja mägedest rikka Islandi saare peal ja Kesk-Eüropas Galiitsia maal. Lagedad maad on: Põhja-Saksa-, Prantsuse-, Hollandi-, Daani- ja Poolamaa ning suurem jagu Wene- ja Ungarimaad. Hetwetsia Alpid on kõige kõrgemad mäed; Doonau ja Wolga on kõige suuremad jõed. Kõige suuremad linnad on Londoni, Pariisi, Berlini ja Peterburi linn.

Ühel ilusal hommikul sõitsin tööle ja kuulasin samal ajal raadiost intervjuud, mille käigus selgitas rahandusminister Jürgen Ligi tanklate tagatisnõude (100 000 €) vajalikkust ja seda, kuidas antud eelnõu lähipäevil Riigikogusse vastuvõtmiseks minema peaks. Kuulasin ja kuulasin, aga aru ma ei saanud, mil moel see tagatisraha on parem meetod riiulifirmade ohjamiseks kui mõni teine, vähem väikeettevõtjaid ahistav võimalus.

Pigem näisid mulle hr Ligi väljaütlemised mõttetult emotsionaalsed (nimetades ühe valitsuses oleva ministri viimase aja tegemisi ebakonstruktiivseteks ja täiesti pöörasteks) ning sarnanesid oma lahmivalt toonilt hiljuti korruptsiooniskandaali sattunud Kaimo Järviku avaldustele, milles mees lubas trahvinõudeid tänavale kallata.

Olin väga hämmingus, sest varasemalt on mulle Ligi ja Ansipi hakkamasaamine kriisiga ja üldised poliitilised vaated üsna hästi sobinud. Antud eelnõu aga viis hetkega mõtted väiketanklatele, kelle jaoks ilmselgelt 100 000 eurot on üle mõistuse suur raha, mida pole lootustki kuskilt tagatisena saada. Tavaliselt toimivad sellised ettevõtted niigi kogu laenuressurssi ära kasutades ning igasugune lisatagatis on mõeldamatu. Ainus võimalik mõte kogu selle seaduse juures näis olevat, et see peab olema kellelegi otseselt kasulik.

Täna e24.ee lehelt sama seaduseelnõu edasise kulu kohta lugedes aga meenus mulle tõsiasi, et millalgi eelmisel aastal ähvardas Statoil Eestist putket teha. Leidsin sellele ka kiirelt internetist kinnitust Äripäeva artikli näol.

Siiski, veel sama päeva õhtul ilmusid paljudes lehtedes, sh Õhtulehes artikkel, milles öeldakse, et Statoil kuhugi ära ei lähe. On siiski tähelepanuväärne, et samas artiklis ja samades väljaütlemistes on juba olemas vihje selle tagatisrahanõude kehtestamise vajalikkusele vähendamaks käibemaksupettusi. Ja ma ei ole kindel, aga minu arust kohtus samal perioodil või vähemalt suhtles samal perioodil keegi valitsuse liikmetest ka Statoiliga antud teemal ning jõuti selgusele, et Statoil ei plaani Eestist lahkumist.

Ma ei välistaks, et käesolev seadus saab jõustuma puhtalt selleks, et Statoili ja teisi suuremaid tanklakette (Neste näiteks) äriliselt motiveerida Eestis edasi toimetama vähendades konkurentsi väiksemate tanklate poolt. Suurte firmade jaoks on jällegi lihtne motiveerida valitsust ja selle liikmeid neile kasulikult toimetama. Kui ma oleksin opositsioonipartei liige, jälgiksin nüüd terava pilguga Reformierakonna valimiskampaaniate jms rahastamisi, kuid seda teevad opositsionäärid ilmselt nagunii.

Mis sellest, et ma ise tangin ka peaaegu alati mõne suure tanklaketi tanklas, kuid minu meelest on täiesti pöörane oletada, et väiketanklate omanikud, kes niigi üsna kitsastes tingimustes konkurentsi pakkuma peavad, suudaksid nii röögatu tagatisraha reaalselt leida. Teades, kui raske on väikeettevõtjal panka üldse milleski veenda, usun minagi, et järgneb päris ridamisi väikeasulate tanklate sulgemisi. Ja liberaalse majanduspoliitika pooldajana ajab see mind täna küll natuke närvi.

Aga võibolla olen millestki lihtsalt väga valesti aru saanud. Loodan siiralt.