Finantsblogi

Päris täpselt ei oska ma seda välja arvutada, sest see sõltub paljuski omandist (nt maamaks), tarbimisharjumustest (aktsiisid) ja muudest personaalsetest teguritest, kuid laias laastus saab arvutada järgmiselt.

Kui teenime 1000 eurot, tuleb riigile maksta:

• 425.51 eurot sotsiaalmaksu,
• 227.54 eurot tulumaksu,
• 54.15 eurot töötuskindlustusmaksena ja
• 25.79 eurot teise pensionisamba maksena.

Jättes kõrvale moodsa aja protsendiarvutuse mambo-jambo, tähendab see vanasse talupojaaega tagasi minnes seda, et 1000 euro taskusse jäämiseks tuleb teenida 1733 eurot ja sellest umbes 42,3% ära anda.

Kuid see pole veel kõik. Oletades, et me ei tarbi salakaupa, tuleb iga ostetud asja pealt veel riigile ära anda 20% käibemaksuna. Kui oleme tublid ja säästame oma eelnevalt väljaarvutatud allesjäänud 1000-st eurost 10% ehk 100 eurot ja ülejäänud 900 eurot kulutame tarbimisele, teeb see täiendavalt maksudena äraantavaks summaks 150 eurot (900-900/1,2).

See tähendab, et me saame tegelikult “päriseks endale” 1000-150=850 eurot ja riik on saanud 733+150 = 883 eurot.

See teeb maksumääraks umbes 51% ehk üle poole sellest, mis meil on vaja oma tööga välja teenida.

Kuid ka see pole veel kõik. Lisaks maksame riigile maamaksu, riigilõivusid, aktsiise ja muid vähem või rohkem varjatud makse, mistõttu võib maksudeks reaalsuses kuluda kaugelt üle poole meie poolt väljateenitavast rahast. Ma ei ole kindel, et feodaalid sada või rohkem aastat tagasi meilt enam koormisi nõudsid. Erinev on see, et täna me lihtsalt ei näe neid makse nii selgelt ja meie elustandard on muutunud ehk et vaatamata vähemalt sama suurtele koormistele elame ikkagi ära.

Ja me nimetame end sealjuures vabadeks inimesteks.

Eelmisel nädalal hääletati järjekordselt maha Keskerakonna poolt Riigikogusse lugemisele saadetud seadusemuudatus, mis taotles füüsilisele isikule astmelise tulumaksu kehtestamist. Tulemus vastas järjekordselt ootustele.

Õnneks on selles mõttes meie väikeses riigis veel hästi, et Skandinaavia eeskuju pole igal tasemel liigselt nakanud ning mõnes valdkonnas on õiglustunne siiski säilinud.

Miks õiglustunne? Miks ei peaks need, kes rohkem teenivad, ka rohkem maksma?

Ma ei hakkaks siinkohal äraleierdatud tõdesid uuesti üle kordama, sest eks igaüks teab, et üks neljandik 10 000-st ei ole sama mis üks neljandik 100 000-st. Pigem vaataks natuke suuremat pilti.

Nimelt, seltsimehed sotsialistid, ärgem unustagem, et füüsilise isiku tulumaksu astmeliseks muutmine sunnib rohkem maksma ennekõike just seda osa töölkäivast elanikkonnast, kes selle kõrge oma reaalse pingutuse ja tubli tööga välja teenivad. Tõeliselt suure sissetulekuga inimesi see teema ei puuduta, sest väga vähesed neist (mõistagi meeldiks mulle kirjutada “meist”)  saavad enamuse oma tulust palgana. Pigem tuleb see dividendide või muu säärasena, millelt on tasutud ettevõtte ehk juriidilise isiku tulumaks ja mida õigluse huvides topelt ei maksustata.

Ettevõtlikud inimesed, kes teenivad väga suurt palka, on samuti üldiselt sedavõrd leidlikud, et piisava maksude erinevuse korral suudavad investeerida oma ajast selle mõne tunni aastas ning teha endale juriidiline isik, mille kaudu dividenditulu saada, aga millele samal ajal näidata ka ettevõtlusega seotud meie igapäevaeluga seonduvaid tegelikke kulutusi kasumi õiglaseks vähendamiseks.

Seega jäävad astmelise tulumaksu raudsesse haardesse pigem edasipüüdlikud tublima keskklassi töötajad, kelle tulu on päriselt ka pale higis oma tervise hinnaga välja teenitud.

Küsiksin oma 9-aastase poja sõnadega, et millises universumis on õiglane küsida tublimatelt töötajatelt hüppeliselt suuremaid makse ja sellega neid tagasi ühisesse katlasse tagasi tirida?

Sisuliselt on seega kogu jutt füüsilise isiku astmelise tulumaksu õiglusest täielik mull, sest viib olukorrani, kus tõeliselt suurte sissetulekute korral “ettevõtlus edeneb”, kuna on tarvis rohkem teist kaudu tulusid saada ning reaalselt hakkavad rohkem maksma just need keskklassi jäävad inimesed, kes tubli palgatöölisena kõige rohkem pingutavad.

Lõpuks loob see ühiskonna, kus pinguta palju tahad, ikka oled keskmine, sest küll riik selle eest hoolitseb, et su oravaratta laagrid tihkemalt kinni keerata kui ratas liiga kiireks läheb. Ja kui sa enam ei viitsi ning hakkad ratast aeglasemalt liigutama, visatakse põhjuseid uurimata osa nende oravate pähklitest ka sulle, kes muidu jõulisemalt jooksevad, sest ilmselt oled sina nõrgem.

Sel juhul sooviksin nõrgemate sekka ja tänan pähklite eest, seltsimehed.

Aga kas niimoodi riik ja ühiskond edeneb?

Täna ilmus päris huvitava pealkirjaga artikkel Postimehes. Artiklis väideti, et lapsevanemad toetavad õpetajate palgatõusu. Veendunud parempoolsena sain pealkirja järgi asjast kohe aru nii, et lapsevanemad maksavad õpetajatele omalt poolt palka lisaks.

Paraku selgus artiklist tõsiasi, et kogu jutt toetamisest oli vaid soe aur, sest tegu olevat algatusega Facebook’is ja kogu aktsiooni ainus mõte on see, et saab näidata oma poolehoidu õpetajate palgatõusumõttele. Asja eesmärk jääb siinkirjutajale arusaamatuks, sest ettepanekute ja toetusavalduste tegijad peaksid kahtlemata äranäitama ka vahendid palgatõusu võimaldamiseks.

On suur vahe sõnadega toetamisel ja tegudega toetamisel.

Artiklis on mainitud, et algatusega oli avaldamise hetkeks liitunud üle 7700 inimese. Praeguseks on liitunuid üle 8000. Kui igaüks sellest kaheksast tuhandest lapsevanemast oleks nõus 10 eurot kuus maksma, saaks Eestis 800 õpetajat igal kuul 100 eurot rohkem palka.

Saan aru, et 100 eurot pole kuigi suur palgatõus, aga 1000-eurose palga korral teeks see palgatõusuks siiski 10%, mis on kindlasti tänase erasektoriga võrreldes igati konkurentsivõimeline palgakasv.

10 eurot pole kuigi suur summa, aga kardetavasti kukub sellise kulutuse peale ära 90% tänastest Facebook’is “toetajatest”. Teisest küljest ise oleksin pigem nõus just sellise tegeliku toetusega ja usun, et pole kindlasti ainuke. On väga tõenäoline, et Eestis leidub piisavalt tegusaid inimesi, kes on nõus maksma 10 eurot kuus, mille tulemusel kõigi Eesti õpetajate palk 100 euro võrra tõuseks.

Kas teeme ära?

Selline tegelik otsetoetamine aga viis mind loogiliselt juba järgmiste mõteteni, millest ehk ka lähiajal kirjutan. Igal ideel peab olema aega küpseda.

Kuna kodus haige olles pole midagi eriti paremat teha kui tutvuda erinevate vaatenurkadega maailmale ja ühiskonnakorraldusele, vaatasin lõpuks läbi viimase Zeitgeist’i filmi Moving Forward ja tahaksin seda nüüd pisut arvustada.

Olgu algatuseks öeldud, et olen seda tüüpi inimene, kes kahtleb üldse kõiges ning seetõttu lihtsalt peab küsima kiuslikke küsimusi ka siis, kui põhimõtteliselt pole tal ühtki korralikku vastuväidet, miks asi toimida ei võiks.

Kogu selle filmi sissejuhatav osa oli pikk, aga selles mõttes ok, et valitud eksperdid esitasid valitud väiteid, mis ilmselt vastavad ka tõele.

Umbes filmi poole pealt tekkis mul küsimus, et kui praegune ühiskonnakorraldus ja majandussüsteem kõik nii halb on, siis mis see parem olla võiks. Peagi saabus vastus ja lahendusena pakuti kogu filmi teise poole vältel uutmoodi maailmakorraldust. Väga hea, sest vastasel juhul oleksin filmis juba pettuma hakanud.

Siiski sai minu jaoks üsna pea selgeks, et uue ressursside juhtimisel põhineva maailmakorralduse juures on mõned asjad, mis teevad selle kasutuselevõtu filmi lõpus visuaalselt kenasti esitatud rahumeelse revolutsiooni korras täiesti võimatuks – inimkond pole selleks lihtsalt vaimselt valmis. Ja kuigi ma võin kuskil enese sees nõus olla selle parema maailma paremusega ja aru saada, et see oleks suurepärane uus ühiskond, ei hakka see kõik ikkagi minu jaoks tänase kapitalismist läbi imbunud inimesena lihtsalt tööle.

Individualism on see, mis teeb tänase inimese sellesama helesinise unistuse vaenlaseks.

Näiteks, kui tootmist juhitakse tsentraaleslt dünaamiliselt vastavalt nõudlusele, siis millises etapis tuleb mängu pakkumise mitmekesisus? Kuidas ma saan enda magamistuppa barokkstiilis mööbli, millist naabrimehel pole ja vannituppa kandilise valamu kuigi see on ebapraktiline? Või mil moel näiteks rõivatööstuses mitmekesisus tekib, kui kõige ratsionaalsem on tõenäoliselt toota näiteks halli riiet? Kas me hakkame kõik suhteliselt sarnased välja nägema – sel juhul tänan, ei.

Inimene on vähemalt tänases lääneriikide ühiskonnas üsna individualistlik – ta tahab teisest erineda ja seda mitte ainult hinge ilu poolest. Disain, sh ka tootedisain on väga subjektiivne ja seetõttu peab meil vähemalt näiliselt olema tohutu hulk valikuid (kõige parem on see kui me isegi ei tea kui palju neid valikuid on). Enne kui inimene disaini osas ükskõikseks ei muutu, pole mingi ühtne asjade tootmise juhtimine puhtalt ratsionaalsete kaalutluste alusel võimalik.

Väidan, et tänane inimene on isegi nii palju individualist, et umbestäpselt tunni ja 42 minuti pealt mängu tulnud omandi puudumine paljude asjade puhul hävitaks hetkel koheselt kogu loodava süsteemi. Miks?

Pole omandit, pole vastutustunnet.

Ma ei räägi siinkohal päriselt endast, sest olen kindel, et oleksin üks korralik ühiskonnaliige, aga ikkagi. Miks peaksin tagastama mingi asja pärast kasutamist kuskile raamatukogu tüüpi kesklattu, kust teised inimesed seda samuti kasutamiseks laenutada saaksid, kui võin selle sama hästi koju riiuli peale panna või jõkke visata? Trahvid? Penaltid? Missugused, kui küsida tohib, kui raha pole üldse olemas? Ütlete, et panete mu vangi! Väga hea – siis ei pea paika väide, nagu väheneks kuritegevus 95%. Ok, ma olen kindel, et mingi normaalne motivatsioon mõeldakse raudselt välja, et inimene nii omakasupüüdlikult ei käituks. Näiteks saan söögiks 5 tera riisi vähem või midagi ja see kindlasti motiveerib.

Aga mis takistab mind parasjagu kasutatava auto korralikult täis lagastamast või näiteks selle istmetele noaga kirjutamast “Mõ bõli zdes”? Kas igas autos on kaamera? Ok, oletame, et ongi, aga siis mis teeb minu erinevaks kolme väikelapsega pereemast, kelle lapsed auto kogemata täis lagastavad? Milline kriminaaljuurdlusrühm seda kõike uurib ja kes mind ikkagi vastutusele võtab? Ja kui igas autos on kaamera, siis kuidas saan ma pruudiga autokinos ameleda nii, et seesama kriminaaljuurdlusrühm kaamerast seda kõike ei vahi? Ja kui vahib, siis kas neid ka karistatakse kuidagi? Palju probleeme üheainsa asja pärast – pole omandit, pole vastutust. Vähemalt praeguse aja inimene ei tunneta seda.

Ja siis veel omandi puudumisest. Mis meie elu mõte on? Te ütlete, et maailma parandada ja tagada oma järeltulijatele parem tulevik jne. Tegelikult ei ole - tänapäeva inimese elu mõte on omada asju. Paremaid kui teistel ja rohkem kui teistel. Ma julgen tunnistada, et olen päriselt ka nii tühine inimene, et ei teagi, mis pakuks mulle elus veel rõõmu peale garaažis enamus aega jõude seisvate omaenese autode juhiistmel olesklemise ja teadmise, et mul on need olemas. Eriti heaks näiteks on siikohal Volga, sest sõita on temaga suur piin ja selleks ta hästi ei kõlbagi, aga omada on teda ikkagi pagana hea tunne.

Oleme siin kapitalistlikus ühiskonnas kõik ammu korralikult just selleks omanditundest tuleneva kaifi saamiseks programmeeritud ja meid ümberseadistada on peaaegu võimatu. Meile ei meeldi kui meie asju käpitakse. Me oleme nõus teise inimese koguni maha laskma, kui ta meie asju näiteks nälja või puuduse tõttu näppima tuleb.

Kas selline inimene on valmis loobuma omandist?

Mitte mingil juhul. Samal hetkel kui esimene Venus Project’i põhjal ehitatud linn vähemalt mingis osas valmis saab, kargab bussitäis organiseeritud “ettevõtjaid” selles asuvasse juhtimiskeskusse, tulistab mõned lillepotid puruks ja kuulutab kogu linna koos selle elanikega enda omaks. Selle vastu saab ennast muidugi kaitsta – sõjaväega, mis on ju samas ressursside raiskamine, nagu me teame. Siiski teostatav.

Aga kuidas kaitsta ennast nende inimeste vastu, kes ei tule relvaga juhtimiskeskusse? Kuidas kaitsta ennast juba algselt infiltreerunud omakasupüüdlike inimeste vastu, kes osalevad projektis algusest peale? Kes seda maailma siis ikkagi juhib, kui seda juhib “teadus”? Millised ressursid kellele eraldatakse? Kellel on kui head elutingimused ja kas keegi selle maailma käivitajatest ja juhtfiguuridest ei või seda kõike siiski endale allutada? Miks mitte?

Juba ainuüksi see kahtlus tähendab, et me ei ole selliseks ühiskonnakorralduseks revolutsiooni korras valmis. Revolutsioonidel on tarvis koordinaatoreid. Koordinaatorid ehk juhid on samuti inimesed ja seetõttu peab igaüks automaatselt küsima: “Kuidas on tagatud juhtide erapooletus ja omakasupüüdmatus?”

Kuni see süsteem üksipulgi läbipaistvalt ja aursaadavalt ära seletatud pole, ei tule asjaga ikkagi suurem osa inimkonnast kaasa, sest see tähendaks varem või hiljem pelgalt ühe orjuse teise vastu vahetamist. Tänases orjuses on meil vähemalt illusioon, et olles edukad, omame asju. Omandi puudumisel poleks enam sedagi.

Võite lugeda mind menševikuks, aga usun selles mõttes palju enam järk-järgulisse juurutamisse. Esmalt riik, siis teine jne. Teine realistlik võimalus on uue ühiskonnakorralduse teke läbi mingite tohutute kannatuste, mis ei pruugi meist praeguse plahvatusliku rahvastiku juurdekasvu tingimustes enam kaugel olla. Täiesti võimalik, et kui suurem osa inimkonnast välja sureb, suudab järelejäänud osa alternatiivide puudumisel uutmoodi ühiskonna ikkagi toimima panna.

Kuid film oli hea ja idee ise on ikkagi ilus. Loodan siiralt, et kunagi on inimkond selleks kõigeks valmis, aga sama palju loodan ka seda, et minu silmad seda ei näe, sest minusugune omakasupüüdlik ning arengutasemelt ahv selleks valmis ei ole.

Täna juhtus mulle tänu mu kallile abikaasale kätte 1889. aastast pärit kaheksas trükk C.R. Jakobsoni teosest “Kooli Lugemise Raamat” ja see, mis jutte sellest lisaks algpõhjusele, miks see raamat täna välja otsiti, leida võis, köitis mind päris tükiks ajaks.

Üheks tähelepanuväärseks peatükiks on selles raamatus 218. lugu pealkirjaga Eüropa ehk Euroopa ja sooviksin seda siinkohal lausa tsiteerida, sest antud peatükk annab ettekujutuse Euroopast ja Eesti inimese nägemusest selle kohta enne mõlemat maailmasõda ja enne igasugust meie mõistes integratsiooni algust.

Ka on siin huvitavaid sõnu. Pole leiutatud sõna “manner” ega “ookean”. Samuti puudub sõna “lääs” ja “vulkaan”. Ka on kogu selles tekstis kirjaviga ühe riigi, Helwetsia nimes. Helwetsia tähendab muide Šveitsi, aga ei Šveitsi ega ka Š tähte selles peatükis ei leidu ning “Šotimaa” on kirjutatud seetõttu väga tänapäevaselt “Shotimaa”. Niisiis…

Eüropa

218. Eüropa maast üleüldse.

Küll on Eüropa maa suur, küll lautab ta ennast igapidi kaugele laiale, siiski on ta meie wiiest maailma jaust see kõige weiksem. Põhjas on ta piirid Põhjajää meri, õhtupool Atlandi meri, ja lõunas Wahe- ja Mustmeri. Igal pool elawad inimesed, kes tarkuse ja waimuhariduse poolest kõigist teistest maailma rahwastest ees. Külmad Põhjamaad üksi on inimestest tühjad, kuhu aga harwa mõned kütid ehk põdra karjatsed ja kalapüüdjad mõneks ajaks elama tulewad. Puud on seal wõsu suurused, rohu asemel kaswab sammal, ning suurem jagu aastat läbi katab lumi ja jää maad ja wett.

Aga mida rohkem lõuna poole meie tuleme, seda suuremat ilu ja rikkust leiame. Siin kaswawad ju sitroni puud, wiigi- ja wiinamarjad ja mitmesugu muud wiljapuud. Wäljad annawad kõiksugu põlluwilja, metsad ja heinamaad on täis rikkust, ning kõrged mäed ulatawad oma igawese lumega kaetud tippudega pilwedesse. Tuhanded laewad sõidawad risti ja rästi mööda jõgesi ja merd, toowad meile kaugelt maalt puuwillu, kohwi, suhkrut ja palju teisi asju ning wiiwad Eüropast jälle muud kaupa kaugele maale.

Suurem jagu Eüroplasi on risti usku; üksi Türgimaal elawad Muhamedi usulised, Juudid elawad lahus kõiges Eüropas. Kunstid ja tarkused on Eüroplase üle kõige teiste rahwaste tõstnud ning teda nõnda waimu poolest teiste walitsejaks teinud.

Tahaksime meie kõik Eüropa maad ühest merest teiseni iga pidi läbi käia, siis leiaksime mitmet seltsi rahwaid, kellel igaühel oma eluwiis ja oma emakeel on. Meie räägime Eesti keelt, mis Soome keelega piatselt ühte läheb; aga teistsugu keelt räägiwad Wenelased, Lätlased, Sakslased, Hollandi rahwas, Prantslased, Hispania, Portogali ja Italia rahwas, Daanlased, Rootslased ja Inglased, Kreeka rahwas, Türklased, Ungrid ja Poolakad. Kõik Eüropa riigid ei ole ühe suurused. Wenemaa on nende seas kõige suurem. Kõige wägewam riik mere peal on Inglismaa, kelle sõja- ja kaubalaewad kõik mered läbi käiwad. Tarkuse poolest on Prantsuse-, Inglis-, Hollandi-, Saksa- ja Wenemaa teistest ees, ning maalimise ja laulmise kunsti poolest Italia.

Kõige kõrgemad mäed on Helwetsia- ja Lõuna-Saksamaal; mägesi on aga Türgi-, Kreeka- ja Italiamaal ja tema saartel Sitsiilias, Sardiinias ja Korsikas; nõndasama ka Portogali-, Hispania-, Lõuna-Prantsuse-, Rootsi-, Norra- ja Shotimaal ning lõpeks tulepurskaja mägedest rikka Islandi saare peal ja Kesk-Eüropas Galiitsia maal. Lagedad maad on: Põhja-Saksa-, Prantsuse-, Hollandi-, Daani- ja Poolamaa ning suurem jagu Wene- ja Ungarimaad. Hetwetsia Alpid on kõige kõrgemad mäed; Doonau ja Wolga on kõige suuremad jõed. Kõige suuremad linnad on Londoni, Pariisi, Berlini ja Peterburi linn.

Ühel ilusal hommikul sõitsin tööle ja kuulasin samal ajal raadiost intervjuud, mille käigus selgitas rahandusminister Jürgen Ligi tanklate tagatisnõude (100 000 €) vajalikkust ja seda, kuidas antud eelnõu lähipäevil Riigikogusse vastuvõtmiseks minema peaks. Kuulasin ja kuulasin, aga aru ma ei saanud, mil moel see tagatisraha on parem meetod riiulifirmade ohjamiseks kui mõni teine, vähem väikeettevõtjaid ahistav võimalus.

Pigem näisid mulle hr Ligi väljaütlemised mõttetult emotsionaalsed (nimetades ühe valitsuses oleva ministri viimase aja tegemisi ebakonstruktiivseteks ja täiesti pöörasteks) ning sarnanesid oma lahmivalt toonilt hiljuti korruptsiooniskandaali sattunud Kaimo Järviku avaldustele, milles mees lubas trahvinõudeid tänavale kallata.

Olin väga hämmingus, sest varasemalt on mulle Ligi ja Ansipi hakkamasaamine kriisiga ja üldised poliitilised vaated üsna hästi sobinud. Antud eelnõu aga viis hetkega mõtted väiketanklatele, kelle jaoks ilmselgelt 100 000 eurot on üle mõistuse suur raha, mida pole lootustki kuskilt tagatisena saada. Tavaliselt toimivad sellised ettevõtted niigi kogu laenuressurssi ära kasutades ning igasugune lisatagatis on mõeldamatu. Ainus võimalik mõte kogu selle seaduse juures näis olevat, et see peab olema kellelegi otseselt kasulik.

Täna e24.ee lehelt sama seaduseelnõu edasise kulu kohta lugedes aga meenus mulle tõsiasi, et millalgi eelmisel aastal ähvardas Statoil Eestist putket teha. Leidsin sellele ka kiirelt internetist kinnitust Äripäeva artikli näol.

Siiski, veel sama päeva õhtul ilmusid paljudes lehtedes, sh Õhtulehes artikkel, milles öeldakse, et Statoil kuhugi ära ei lähe. On siiski tähelepanuväärne, et samas artiklis ja samades väljaütlemistes on juba olemas vihje selle tagatisrahanõude kehtestamise vajalikkusele vähendamaks käibemaksupettusi. Ja ma ei ole kindel, aga minu arust kohtus samal perioodil või vähemalt suhtles samal perioodil keegi valitsuse liikmetest ka Statoiliga antud teemal ning jõuti selgusele, et Statoil ei plaani Eestist lahkumist.

Ma ei välistaks, et käesolev seadus saab jõustuma puhtalt selleks, et Statoili ja teisi suuremaid tanklakette (Neste näiteks) äriliselt motiveerida Eestis edasi toimetama vähendades konkurentsi väiksemate tanklate poolt. Suurte firmade jaoks on jällegi lihtne motiveerida valitsust ja selle liikmeid neile kasulikult toimetama. Kui ma oleksin opositsioonipartei liige, jälgiksin nüüd terava pilguga Reformierakonna valimiskampaaniate jms rahastamisi, kuid seda teevad opositsionäärid ilmselt nagunii.

Mis sellest, et ma ise tangin ka peaaegu alati mõne suure tanklaketi tanklas, kuid minu meelest on täiesti pöörane oletada, et väiketanklate omanikud, kes niigi üsna kitsastes tingimustes konkurentsi pakkuma peavad, suudaksid nii röögatu tagatisraha reaalselt leida. Teades, kui raske on väikeettevõtjal panka üldse milleski veenda, usun minagi, et järgneb päris ridamisi väikeasulate tanklate sulgemisi. Ja liberaalse majanduspoliitika pooldajana ajab see mind täna küll natuke närvi.

Aga võibolla olen millestki lihtsalt väga valesti aru saanud. Loodan siiralt.

Täiesti uskumatu, milline mull on ühe inimese rahaküsimise ümber meedial jälle puhuda õnnestunud.  Eks rauda tuleb taguda, kuni ta kuum on, sestap ka mina, tuntud vandenõuteoreetik, tuleksin lagedale oma nägemusega kujunenud olukorrast.

Mulle isiklikult näib, et käesolev rahaskandaal Sm. Savisaare ümber ei olegi tegelikult rahaskandaal. Tegemist on dekoratsioonidega tõelise probleemi ümber. Ja selleks tõeliseks probleemiks paistab pigem olevat võimuvõitlus Keskerakonnas.

Sm. Savisaar on vanaks jäänud. Seda kinnitavad fotod ja seda kinnitavad ka võrdlemisi raugenud mõtteavaldused ning teod erakonnajuhi poolt. Paistab, et Keskerakonnas on viimastel aegadel värvikamaid tegelasi, kes tegelikult juba pikemat aega avalikkuse ees erakonna näo kujundavad. Sm. Savisaar, vanaisa, vaatab seda kuidagi distantsilt. Kord kiidab heaks, kord laidab maha, aga vaatamata seltsimehe töökusele suuri tegusid sealt enam ei tule. Ja kaua see partei kuvandki iseenesest püsti püsib.

Sm. Rüütli trikki riigi niiöelda tüüri juurde pääsemiseks korrata pole ilmselgelt tänapäeva ühiskonnas enam võimalik. Vanu inimesi, kes vabaduse toojaid mäletaks ja valiks, on liiga vähe. Pealegi pole Sm. Savisaar iial nii kena välja näinud kui hõbedaste lokkidega Arnold. Seega pole Sm. Savisaarest erakonna jaoks väga palju kasu. Isegi noored ja keskealised muulased ei vali ilmselt hea meelega vananevat ja stagneeruvat erakonda, vaid eelistaksid Keskerakonnas näha parteid, mis on täis võitlusvalmidust, kindlakäelisust ja mille eesotsas on karismaatiline, energiline juht. Juht, kes käib aegajalt teksades, lubab monopolistid vangi panna ja mõned panebki, raputab jahilkäigul kiire kõnnakuga väsinud turvamehed maha ja võitleb tiigriga, kui tarvis. Juht nagu kallil Venemaal, eksole.

Vana põlvkond peab seega kahjuks paratamatult taanduma, et erakond ja selle kuvand valijate jaoks atraktiivsena säiliks. Aga et seltsimees juht hetkel seda ise teha ei soovi, tuleb talle viisakalt mõista anda, et aeg on ümber. Kui ise ei lähe, tuleb skandaal. Skandaal on mõnevõrra paremgi kui niisama võimuvahetus, sest lubab uute tulijate nimesid vanadest “tobedatest mängudest” ja ”pahadest skeemidest” puutumatutena näidata. Enam ei piisa senisest demagoogiast, nagu erakonna enda seest on öeldud. Aga miks varem selle sõnaga ei öeldud?

Sm. Savisaare panus Keskerakonna kujundamisel on mõistagi olnud hindamatu ja pole tähtis, et siinkirjutaja ei kuulu valijate hulka. Paraku tuleb varem või hiljem aeg muutusteks. Võibolla on erakond märganud, et just nüüd on sobiv hetk?

Minu esimesed päevad Hiinas on juba näidanud selle suurriigi erakordselt ahistavat olemust. Siin on vabamajandustsoon ja Hong Kong on kiviviskekaugusel. Inimesed näivad vabad, majandus kasvab, lapsed sõidavad karusselliga ja kõik justkui toimib. Aga me ei näe sügavamale ja me ei tea, millise õnnega on koos just need mõnituhat last, kes saavad siin piirkonnas karussellil sõita, sest inimeste tegelikku olukorda varjatakse välismaailma eest ikkagi täpselt sama kiivalt nagu Nõukogude Liidus. 

Propagandaveskid jahvatavad suure hooga ja kuigi naiivsema turisti petab ära ja vabalt võib tekkida tunne, et tegemist on vaba riigiga, kus elab vaba rahvas, suudab iga natukenegi mõtlev inimene märgata, kui võimukeskne ja vabadust piirav see ühiskond tegelikult on ja kui lihtsatest või iseenesest mõistetavatest asjadest siin suurt rõõmu tuntakse.

Kuid üldise jutu vahele ka pisut praktilisi näiteid demokraatiast. Kõik, kes on kuulnud legende interneti tsenseeritusest võivad kergendatult hingata – need legendid on täiega tõde. “Nad” suudavad siin kuidagi väga operatiivselt ja dünaamiliselt internetti reguleerida.

Näiteks ei tööta siin Youtube, Twitter ega Facebook. Väga piiratult siiski töötab Google ja Orkut töötab vist siiani. Kõik, mis tsenseeritud ehk blokeeritud lehe asemel brauserile ilmub, on rida: “Internet Explorer cannot display the webpage”. Justnagu mu võrguühendus lõigataks vahepeal läbi. Ühendus on samas kaabliga ja täiesti paralleelselt katsetades kõik teised lehed täpselt samal ajal toimivad.

Aga mis siis ikkagi Google’iga lahti on? Näiteks sisestades Google pildiotsingusse väljendi “rich” (nagu rikas, eksole) ja vaadates pilte, mis õnnestub leida, näeme sellist tulemust:

Tõesti, umbes pooli pilte ei suudeta kuvada. Umbes pooltele nendest lehtedest ei ole üldse võimalik liikuda. Otsisõnad on samuti väga erinevad. Naljaviluks vaatasin, kuidas siinsele võimule erinev sisu meeldida võiks. Sisestades otsingusse Eesti supermodelli ”Carmen Kass”, on piltide arv, mida näidatakse sama väike kui rikkuse jahtimisel. Bännitud on moeajakirjad ja muu selline, mis võiks inimesi pahale teele viia.

Paljude lehtede puhul neile navigeerides avaneb leht brauseris juba peaaegu ära ja juba on näha disain, osa sisust ja mõned pildid, kui lõpuks ikkagi samasugune võrguprobleemide kiri ette visatakse. Kusjuures on tähelepanuväärne, et siis saab “Back” nuppu klõpsates uuesti sama lehe laadima panna ja ikkagi visatakse sind mingil hetkel sellele võrguprobleemide teate lehele. Tõeline meistrite töö.

Aga kõige lahedam on see, kui kirjutada lihtsalt Google otsingusõnaks “Freedom“.

Siis lõpetab Google täielikult töötamise ning teatab nagu ikka, et lehte ei õnnestu leida. Katsetasin seda palju kordi ja tulemus ei sõltu isegi sellest, kas aadressireal on google.no või goole.ee või google.com. Google lihtsalt kaob ära ja taastub alles mõne aja pärast.

Loogiline ju. Miks peaks keegi vabal maal ometi vabadust internetist otsima?

Ilus Eestimaa

Täna hommikul lapse koolimaja juurest ära sõites meenus mulle, et keskkooli ajal käis meile riigikaitsest rääkimas üks vilistlasest elukutseline sõjaväelane. Kahjuks ei olnud tema jutt kuigi veenev ja pealegi - mis autoriteet on ühele keskkooliõpilasele sõjaväelane? Suhtub ju keskmine koolilõpetaja sõjaväelisse elukutsesse pigem kui millessegi, millega tegeldakse siis, kui muuga leiba teenida ei mõista. Samas, kuidas siis veel kasvatada patriotismi ja kaitsetahet, kui isegi elukutseline sõjaväelane ei suuda seda meie lastesse süstida?

Mõtlesin välja, et seda peaks tegema eeskujuliku turundusega.

Ei ole mõtet lasta riigikaitsest rääkida inimestel, kes võivad küll olla väga kompetentsed riigikaitsjad, kuid mitte nii kompetentsed inimeste veenjad ja psüühika mõjutajad. Kui on tarvis last andunult teleka ette naelutada, ei suuda seda püssiga mundris mees üldse sama edukalt kui “mees kaadri taga”, kes just õiged helid, visuaalid ja emotsioonid otsekui iseenesest esile kutsub. Sealjuures on esimesel juhul see teleka ees istumine vastumeelne, aga teisel juhul lausa hädavajalik.

Väljendusoskus on riigikaitse ja patriotismi müümisel peamine. Mind tsiviilisikuna ei huvita, kui palju hukkub sõdades tsiviilisikuid võrreldes sõduritega ja teised sellised detailid. Või õigemini - need huvitavad mind küll, aga see ei muuda minu suhtumist riigikaitsesse ja ma võibolla suudan neid detaile hoopis argumenteerijate vastu pöörata. Minu suhtumist nendesse teemadesse saab muuta ainult sisemine tunne ja teadmine, et ma tahan oma riiki kaitsta. Veel elus sõjaväelase nägemine seda tunnet tugevamaks ei muuda.

Küll aga muudab seda tunnet tugevamaks isamaa ilu, väiksuse, unikaalsuse, õrnuse jms nägemine, kuulmine ja lõpuks tunnetamine. Üks viieminutiline suurepäraselt ja emotsionaalselt teostatud film sellest, kuidas lehvib sinitaeva taustal meie rahvuslipp üle rohe-roheliste metsade ja kollaste võililledega kaetud imekaunite Eestimaa aasade ja kui hapralt väike on meie riik mõjub mitu korda efektiivsemalt inimeste kaitsetahtele kui tund aega kestev lamin sellest, mida kõike sõjaväes eneseteostuseks teha saab, kas Eesti üldse on võimeline ennast kaitsma ja kui äge on näiteks relva kokku panna.

Miks see nii on? Selle pärast, et inimene ei ole ratsionaalne ja ei tee asju selle pärast, et need on loogilised. Kõige ennastsalgavam käitumine saab tulla ainult inimese emotsioonide tasandilt ja sellel pole midagi kaalutletud reaalsusega pistmist. Seega on ainus tee patriotismi ja kaitsetahte parendamiseks inimeste psüühika mõjutamine nii alateadvuse kui teadvuse tasemel. Odav ja läbi nähtav propaganda mõjub soovitule otse vastupidiselt ja tänapäeva inimene suudab tõepoolest propagandat (sh projektid nagu ”Detsembrikuumus” või “Tuulepealne maa”) peaaegu alati läbi näha. Ja kui see propaganda jõuabki inimeseni, kuid ei ole teostatud efektiivselt emotsioone mõjutavalt, jookseb kogu töö liiva.

Turundajad on õppinud müüma kõige uskumatumaid tooteid ja selles vallas on kogemus juba vähemalt sajandipikkune. Suurimad poliitikud kasutavad turundust rahva poolehoiu võitmiseks juba peaaegu sama kaua, suutes veenda väga suuri inimhulki korraldama revolutsioone, teostama genotsiide või pidama ennast teistest paremaks. Miks siis ikka veel kulutatakse vaeva ja aega loengutele, demonstratsioonidele ja teistele vähese mõjususega vahenditele ning ei lasta oma ala tõelistel professionaalidel efektiivselt teostada asja, mis riigi seisukohalt näib olevat oluline?

Kui valitsus seda valdkonda tõesti oluliseks peab, siis loodan inimesena rahva hulgast muutusi näha juba peagi.

On üsna tõenäoline, et millalgi ta tuleb. Aga millal ja kuidas? Millal lõpeb globaalne jõudude konsolideerimine võrdväärseteks vaenupoolteks ja kas kolmas maailmasõda tuleb riikide, uskude või korporatsioonide vahel? Neile küsimustele ei tea vastust loodetavasti veel keegi.

Orwelli raamatus “1984″ oli maailmasõda igikestev ja vahetusid ainult liitlased. Sõda oli ideaalne kontrollivahend ja see, kas sõda päriselt oligi või ohjati selle kujundatud situatsiooni abil efektiivselt masse, jäi selgusetuks. Mul on tunne, et see võib pikas perspektiivis tõeks osutuda, kuid praegu on selleks selgelt liiga vara. Huvigrupid on kõik kuidagi liiga jõuetud. Tasakaalu ei eksisteeri.

Võidurelvastumine on väidetavalt pärast NSVL kokkuvarisemist lõppenud, ent eile kuulsin raadiost, et Hiina katsetas edukalt raketikilpi ning sedagi, et Hiina on avaldanud halvakspanu USA otsusele müüa Taiwanile sõjatehnikat. Postimees kirjutab samuti, kuidas Bulava rakett saab kohe-kohe töökorda ning sellega saab massiliselt inimesi tappa tervelt 8 000 km kaugusel. Kiiduavaldused ja kauakestev aplaus, mõned saadikud tõusevad püsti.

Võibolla ei olegi kolmas maailmasõda see, mis jääb kestma? Ehk saab see olema neljas või viies? Ma ei ole pessimist, pigem realist. Inimene on kiskja ja seetõttu lahendab erimeelsusi kiskja moel. Praegugi oleks sobiv hetk üheks toredaks maailmasõjaks, sest maailmamajandus on katki, USA ei ole ilmselt nõus võitluseta loovutama globaalse liidri rolli ning üldse on väidetavalt inimesi planeedile liiga palju kogunenud. Arenenud riikides ei tehta enam tööd, vaid kirjutatakse ja loetakse blogisid. Kahtlane, kas laisk ja pehmeks muutunud eurooplane või jänki enam oskakski füüsilist ülesehitustööd teha, või tuleks esimest tellist ja kellut nähes lagedale mõttega, et las hiinlased teevad ära, arvestamata asjaolu, et USA võlg Hiina ees on juba nii suur, et peatselt peaks Obama kõik oma töötud hoopis tasuta Hiinat üles ehitama saatma. Samal ajal ei tasu unustada ambitsioonikat Indiat ja uhket Venemaad. Huvirühmad on pinges - konfliktide tõenäosus suureneb.

Ma ei näe ühtegi takistust, miks kolmas maailmasõda ei peaks algama just Hiina ja USA omavahelistest pingetest. Põhjuse konkreetseks sõjategevuseks võiks anda näiteks Põhja-Korea, kes on piisavalt sõjakas, kuid samal ajal kommunistlik riik. Oletame näiteks, et Lõuna-Korea ja Põhja-Korea vahel puhkeb konflikt. Kuna tegu on eepilise kommunistid versus kapitalistid võitlusega, võiks sellesse olukorda sekkuda USA. Nähes kommunistidele tehtavat ülekohut saaks sellest tuld Hiina, kes nõuaks kogu USA riigivõla tasumist, Taiwani päriseks endale ja üldse kõike, mida küsida oskab. USA keeldumisel asuks Hiina usinasti Põhja-Koread toetama, mis annaks põhjuse kuulutada välja relvastatud konflikt (samuti tuntud kui sõda) Hiina Kommunistliku Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahel.

Venemaa, kes on seni seda kõike pealt vaadanud, saaks ometi põhjuse taaskord käised üles käärida ja pühas ürituses kaasa lüüa. Kuna USA = suures osas NATO ja NATO on kahtlaselt lähedal Venemaa piirialadele, saabuks kauaoodatud võimalus oma huvide kaitseks pisut vanal mandril mürglit teha. Euroopa Liidu riigid, olles NATO liikmed, alustaksid vastutegevust ning juba olekski kujunenud esimesed liitlased – USA + EL versus Hiina + Venemaa ja mõned väiksemad kommunistlikud riigid. Võibolla liituks veel mõned riigid, kes omavad tugevaid sidemeid eelmainitud huvirühmadega või omavad ise mingeid huvisid. Näiteks arvestades, et USA ning EL on pidevalt “rõhunud” nii kultuuriliselt kui majanduslikult lähisida riike, võiks nemadki pigem “teisele positsioonile” asuda.

Võib arvata, et tasakaal ei ole pärast seda enam päris paigas, mistõttu mõned või mõnedkümned aastad hiljem ja miljardi või paari jagu inimest vähem, saaks suitsevalt pinnalt alata uus, motivatsioonist nõretav majanduskasv.

Kuid tuli tuha all ei kustu. Nii nagu Saksamaa ei leppinud iial I maailmasõja tulemustega, ei lepi ka ühegi teise riigi uhkus iial saavutatud olukorraga. Iga sõda on ainult ajutiselt asendatud rahuga, sest kiskja vaen ei rauge. Niipea kui ollakse taas piisavalt tugev, et peremehele kõrri karata, seda ka tehakse. Seetõttu oleks inimkonna seisukohalt väga efektiivne sõja kui sellisega harjuda. Kõige turvalisem on sõda pidada siis, kui vaenujõud on võrdsed ja ise seda teavad, sest sel juhul ei kipu keegi üle pingutama ning on huvitatud optimaalsest ressursikulust, mis võimaldaks konkurentidega sarnaselt arenevat võimsust ja võimekust. Planeet Maa võiks pikemas perspektiivis vabalt jaguneda tänase Hiina mõjusfääriks, Venemaa mõjusfääriks, USA mõjusfääriks ja Euroopa Liidu mõjusfääriks. Aafrika on selgelt ülearu, seega saab keegi selle enda mõjusfääri. Samas kuhu jääb India? Me veel ei tea. Võimalik, et EL ei suuda ühtsena käituda ja laguneb tänu edukale rahvuslikule vägikaikaveole koost, mis teeb sellest territooriumist kiiresti Venemaa ja USA mõjusfääri osa. Võimalik, et India kasvab lihtsalt pärast kolmandat maailmasõda teistele järgi ning moodustab oma mõjusfääri.

Kuid nii kaugele pole mõtet ette vaadata. Katsuks esialgu kolmanda ja võibolla kõige mastaapsemat hävitust tõotava suurüritusega esmalt toime tulla, sest just praegu näib olevat parim hetk sellega pihta hakkata.

PS! Siinkohal ei ole tegemist sooviavaldusega, vaid võimaliku musta stsenaariumiga, mis inimkonda sama jaburalt jätkates juba lähiajal ees oodata võib.